Jaan Tätte päris mõte: „ – ükskord tuleb minna, kas olen valmis?”

Me oleme kohe 55aastaseks meheks saava Jaan Tättega rääkinud mere ääres, sadamasillal, sauna ees ja purjekaga rahulikult loksudes. Nüüd siis lendavad Vilsandi ja Rapla vahel elektronkirjad. Meil mõlemal on aega mõelda. alt

Aastal 2014, ümberringi on Vilsandi.

Jaan, pole ammu rääkinud. Nägin sind vilksti koos Margitiga presidendi vastuvõtul. Kuidas Vilsandilt mandrile saite ja tagasi?

Sel aastal olid suured lootused, et tuleb karm talv ja nimekiri oli päris pikk, mida kõike autoga üle jää vedada, aga tegelikkuses tuli ainult paariks päevaks jää, mis napilt inimest kannab, ja nii sai korra jalgsi poes käidud ja oligi kõik. Nii et põhimõtteliselt olime kolm kuud vabatahtlikus koduvangistuses. Presidendi peole ragistasime väikese paadiga läbi 4-5 cm jää.

Kas hüljestel on juba pojad?

Hülged ennast veel rannas näidanud ei ole. Eks viletsad jääolud tee nende poegimise raskemaks. Aga eelmisel kevadel oli küll harjumatu pilt, kui hüljeste poegimine läks hästi, üksikuid eksinud hülgepoegi olid kõik Vilsandi rannad täis ja merikotkad pidutsesid nende kallal.

Kas nüüd on meri jääst vaba? Kuidas kormoranidega on teil seal?

Loodus on päris sassis omadega. See, et sajad ja sajad luiged enam talveks ära ei lenda, on juba tavaline. Aga selleks talveks jäi siia paigale ka kormorane, haigruid ja laglesid. Ei saa öelda, kas kormoranid meeldivad või mitte. Pigem hirmutab see nende oskus ellu jääda, kõike enda ümber hävitades. Nii ei ole meie kuulsatest Vaika saartest varsti muud alles kui elutu Marsi maastik. Samas imetlen nende koloonia tugevust ja korda. Kui loomariigis oleks demokraatia – kas kormoranisalgas, sipelgapesas või mesilastarus, siis oleksid nad kõik ehk välja surnud.

Mis kevademärgid Vilsandil on?

Maainimesed teavad vist paremini, mida tähendab kevadeootus – kui pikk pime talv hakkab mööda saama ja valgust tuleb iga päevaga juurde. Ja kui siis korraks päike ennast pilvemassist läbi pressib, on tunne, nagu oleksid korraga käinud nii kontserdil, teatris ja kinos või kirikus või kus iganes, mis hingele rõõmu teeb. Aga mõned lõokesed on kohal ja nende esimene laul on minu jaoks talve lõppakord.

Mis on su kirjutuslaual?

Kirjutuslaual on pakk tühje pabereid, aga peas on päris kopsakas idee, mille elluviimiseks hetkel materjali ja tarkust kogun. Aga küll on hea tunne, kui peas on idee. Rõõmsam on magama jääda ja rõõmsam on ärgata. Kui kunagi 13 aastat tagasi päriseks Vilsandile kolisin, olin n-ö loomingulisest elust päris väsinud ja mõtlesin, et hakkan elama lihtsat ilusat maainimese elu, aga praegu on väike lootusesäde, et äkki ei ole veel kõik suured asjad selles elus tehtud.

Kas tühjadele paberitele saab näidend, romaan, reisikiri, luulekogu…?

Paberitele peaks saama midagi romaani ja reisikirja vahepealset. Elus on reisitud omajagu ja tasapisi hakkavad mälestused klaaruma, sasipusamõtted selginema ja peamine sõelale jääma.

Millline on su viimane laulutekst või luuletus – või on see üks ja sama?

Aastas kaks-kolm laulukest ikka tuleb mu juurde ja olen neid siin-seal proovinud laulda, aga need on laulud rohkem endale kui esitamiseks. Kõigeks on oma aeg ja sulle antakse nii palju, kui oled ära teeninud. Kunagi anti mulle rohkem ja lahkemalt. Vanaduse värk.

Ma olen viimastel aastatel mõelnud hoopis, et teater on noorte värk. Sellele ka, et mis on vanade asi siin ilmas. Mis sina arvad?

Jah, teatris on vaja nooruse energiat, aga ka vanade tarkust. Keset seda energiat tõusevadki vanad näitlejad oma kogemuste ja rahunemisega paremini esile ja tunduvad elust suuremad. Vanade asi on mitte muutuda kibestunud ja kurjaks. Mulle muidugi väga meeldib kunagine elumudel, et lapsi kasvatasid vanavanemad. Isa ja ema rügasid tööd teha ja olid väsinud ning vanavanemad andsid kui kohustuslikus korras edasi elutarkusi, jutustasid lugusid, mis tulid sadade aastate tagant. Tänasel päeval on see kadunud või kadumas ja lapsed saavad oma tarkused tehnikavidinatest.

Oled sa kunagi mõelnud õpetamise peale? Või et peaks vanaduses restorani?

Kahjuks olen ma halb õpetaja. Aga kõrtsis baarimehena tunnen ennast väga hästi. Paar korda suvel avame siin Vilsandil oma kodurestorani ja tunnen ootamatult rõõmsat kirge selle töö vastu – nii toidutegemise kui teenindamise vastu. Korraldan siin oma lõbuks laagreid, kus inimesed tulevad telkidega kolmeks päevaks minu õuele ja meie siin söödame neid ja joodame ja anname poeg Jaaniga kontserte.

Ole hea kirjelda, kuidas Vilsandil see poeasi on nüüd seatud?

Pood on praegu selline, et me saadame Saaremaale Kihelkonna poodi meiliga oma poetellimuse ja paadimees Harri toob sealt pappkastis kauba Vilsandi sadamasse.

Palju üldse talvel seal inimesi on?

Neid inimesi, kellel peale Vilsandi kuskil kodu ei ole, on kolm – saarevaht Avo ja mina oma naise Margitiga, aga keskmiselt on talvel kohal nii viis-kuus inimest. Sügisel ja kevadel on muidugi rahvast rohkem. Püsielaniku staatuses on üle kahekümne inimese.

Ümber ilma on sõidetud, oma laulu on peas, millest Sa 55 aastasena unistad?

Margit Tätte foto.

Ega ma seda 55 ei oska väga märgiliseks eluaastaks lugeda, mäletan küll suurt juubelipidu, kui mu ema 55 aastaselt pensionile saadeti nagu kõik nõukogude naised.

Mul on elus olnud vist liiga väikesed unistused, sest kõik nad on täide läinud – saada näitlejaks; asuda päriseks elama Vilsandi saarele; luua pere; luua laul, mida kõik eestlased teavad ja oskavad; purjetada ümber maakera. Kui täna otsida peas kõige ausamat unistust, siis unistan, et tervis ja rahalised võimalused lubaksid mul elu lõpuni Vilsandil elada. Maal elamine nõuab head tervist. Vilsandi kliima on liigestele kõva katsumus.

Meenub su laulu sisse saanud mõte, et „mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, et…”. Kuidas sul läheb?

Tänan küsimast, minul läheb hästi. Ise arvan, et väga hästi, kuigi tean, et on inimesi, kes kolme päevaga minu elu elades hulluks läheksid. Rahu, millest olen terve elu unistanud, hakkab tasapisi kohale jõudma. Päris raske on ära tunda, kas rahu on kohal või mitte. Noh, et mis see rahu siis on? Rahu on siis, kui muutud nägijaks ja kuuljaks. Kui hakkad märkama ja aru saama, mis su ümber toimub. Rahu on siis, kui ilu suudab sind rõõmustada. Rahu on siis, kui tunned, et oled looduse osa.

Kas sa mõtled vahel väärikusest? Mul on tunne, et see kas on maailmast kadunud või isegi kadumas. Mis su jaoks iseloomustab väärikust ja väärikat vananemist?

Väärikus. Saan aru, mida sa mõtled. Need meie ühised sõbrad näiteks – Juhan Saar ja Heino Väli. Jah, sellised mehed hakkavad kaduma, aga neid on veel. Väärikus ei ole kaasa sündinud omadus, vaid üks hariduse osa. Oskus ja julgus olla väärikas, akadeemiline. Julgus tõusta pidulauas püsti ja pidada kõne, mida kuulama jäädakse. Tõusta naise ruumi sisenemisel püsti. Ja nii edasi. Väärikus oli kunagi inimsuhete norm, enam mitte. Sellest on kahju.

Mis su jaoks iseloomustab 21. sajandi inimsuhteid? Öeldakse ju, et pole midagi uut päikese all.

Kogu see tohutu suur ja kiire muutus tehnika arengus viimase saja aasta jooksul on inimese segadusse ajanud. Kõik, mille najal inimühiskond on püsinud (peresuhted, esivanemate austus, seesama väärikus, Maast hoolimine), hakkab oma tähtsust kaotama, ja uus, kuhu teel ollakse, ei ole selge. Kõik muutub pealiskaudsemaks ja elu kiirus, mille üle kurdetakse, tulebki pealiskaudsusest. Kui inimene millessegi süveneks, oleks tal korraga palju rohkem aega, Parem pool rehkendust hästi kui terve rehkendus halvasti. Mäletan esimesi väliseestlasi, kes meile saabusid. Tundus, et nad teavad maailmast kõike. Hiljem selgus, et nad teadsid ainult “pealkirjasid”. Eks selles kapitalismis on midagi, mis inimest valele teele meelitab. Aga ma loodan naiivselt, et praegune tormamine põrkub ükskord millegi vastu ja inimene leiab end jälle üles.

Mida sina mäletad – ja ma ei pea silmas meie kohtumisi praegu, vaid pigem neid asju ja pilte, mis annavad elule tuge ja vürtsi?

Oi ma mäletan suurt algust siin Vilsandil oma õuel selles lagunenud saunahütis, kus ei olnud veel elektrit ega vett, küll aga olid juba naine ja kaks poega ja mina ise olin veel nii 25aastane ja ei teadnud midagi ehitamisest, aga muudkui ehitasin. Ja sindki, Margus, mäletan siin samast ajast, kui olid Pidulas näitlejast metsavaht ja sain su siia mootorsaega aknaauke suuremaks saagima ja kuidas me vastastikku laulsime omi laulukesi nagu koerad kohtumisel üksteist nuusutavad. Vahel on tõesti vaja minna mälestustes tagasi algusesse, et meenutada õnne, millega kõik algas. Mitte, et see õnn nüüd kadunud oleks, aga pigem on saanud armumisest armastus.

Mis see viimane päris mõte on, mille üle mõtiskled täna…

Viimane päris mõte – ükskord tuleb minna, kas olen valmis?alt

Jaani naine Margit Jaani muutumisest

Väga raske on muutust märgata olles ise muutuja kõrval 22st eluaastast alates. Kõige lihtsam oleks öelda, et lehvivad lokid on asendunud lühikese lõikusega, habe on hall ja lugemiseks on vaja prille, aga see ei ole see. Kirg mere ja meresõidu vastu ei ole vaibunud, sõbrad on tähtsad, aga pere on alati olnud tähtsam. Nüüd on tähtis olla vanaisa neljale lapselapsele, nemad võivad siis kunagi rääkida, milline oli Jaan Tätte. Muutunud ei ole ka rõõmus ja rahulik meel, vihast Jaani on olnud võimalik näha ainult mõnel korral ja sedagi hetkeks vilksamisi.

.

.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga