Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis?

Minu Eesti vanaema”, Narvast pärit Julia Augi autorilavastus on kunstilises vormis isiklik pihtimus asjadest, millest kõva häälega pole kombeks rääkida.

Mu jaoks on selle dokumentaallavastuse võtmestseeniks see, kuidas vanaema (Ülle Kaljuste) õpetab lapselapsele (Laura Kukk) reinlendrit. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kus on minu roosiõitse? Teda pole siin ja teda pole seal, ta on läind Ameerika.” Tants jäi lapselapse kehamällu, eesti keel mitte.

Pärast „Minu Eesti vanaema” teist Narva esietendust ütleb lavastaja Julia Aug eesti keeles: „See lavastus on armastusest.” Ütleb hetk enne seda, kui küsib vene keeles: „Kas ma olen nüüd ka Eestis dissident?” Ma ei saa teistmoodi vastata kui jah, mispeale naerab Julia oma nakatavat naeru.

Esmaspäeva varahommikul on Julia Augi Facebooki profiilipildi alla ilmunud valge süda – kõigi Eesti. Vanaema loost ja lavastusest käib teemana läbi, kuidas ühelt Venemaa praegusaja nimekamalt näitlejalt on ära võetud Eesti kodakondsus ja kuidas ta on sellepärast kohtuuksi kulutanud.

Näidendis ja lavastuses kannabki Julia Aug nimetust Külaline. Tõepoolest, me oleme kõik maailmas külalised ja see peaks andma ka siin käitumise juhised ja tarkuse. Külalist mängib Mirtel Pohla. Mängib nii, et laval on Mirtel, mitte Julia. Aga Julia lugu jutustades on ta saavutanud miskisuguse hämmastava, inimliku, olemusliku, emotsionaalse sisemise sarnasuse Juliaga. Näiteks on lavastuses selline dialoog: „Külaline: „Mõnikord, kui ma mõtlen sellest, et äkki Venemaa tahab jälle annekteerida Balti Vabariike, siis saan ma selgelt aru, et kui sõda tuleb, äkki, nagu praegu Donbassis, siis sõidan ma Eestisse ja hakkan sõdima Eesti poolel. Mul on väga õudne, et mulle sellised mõtted pähe tulevad, aga nii see on.”. Tegelane 2, teine mees küsib: „Mis keeles sa seal sõdima hakkad?”. Külaline vastab: „Ei tea.””

Kümmekond aastat tagasi seisime Peipsi ääres koos noore mehega, kes Sillamäel miskit äri ajas, üsna edukat. Teadsin, et tal oli vähemalt kaks last ja ta oli ostnud endale metsa, mida armastusega korrastas. Vaatasime üle järve, kuidas teisel kaldal Venemaal elati, ja ma küsisin, et mis ta teeb, kui peaks puhkema sõda. See noormees siis selges vene keeles mulle vastas, et võtab püssi ja hakkab Eesti eest sõdima.

Koer nimega Minekodu

Lavastus „Minu Eesti vanaema” on ühe inimese perekonnalugu. Ajal, mil Julia Aug oma kodakondsuse eest kohtus on käinud, on ta advokaat avastanud mitmeid selliseid fakte, millest enamasti kõva häälega ei räägita täna. Julia räägib, ausalt ja valuga. Kasvõi sellest, kuidas ta vanaisa oli Eesti Vabariigi sünni juures, sai kodakondsuse ja lahkus Venemaale, sest võitles selle vabariigi vastu, oli kommunist. Kusjuures advokaat kinnitab täna, et ei Julia vanaemalt ega vanaisalt pole kodakondsust ära võetud. Ma siin kuidagi kandun ka poliitilise sasipuntra seletamisse, aga nii, nagu nüüd laval, on päris inimesed, elusad ja haavatavad inimesed. Eelkõige on see ehk psühholoogiline sasipundar. Kuidas elada poliitilese ja rikka elu pärast sekeldavas, sõdivas maailmas. Küsimused, kes ma olen, kui ma olen selline?

Selles loos on valu sees ja mulle tundub, et meil kõigil on oma perekonnalood, miskid asjad seal, millest me kõva häälega ei räägi, millest katsume üle vaadata. Saladused. Mul tekkis lavastust vaadates paralleel Leelo Tungla ema Helmese looga, millest sai film „Seltsimees laps”, kus Julia Aug mängib Leelo vangi pandud ema asemele Ruila kooli direktoriks saadetud naist. 20. sajandi koledused ja segadus jõuab kunstilises vormis inimesteni 21. sajandil. Ja mul on tunne, et siis tekkinud valu ei ole kusagile kadunud, see elab meis edasi, isegi siis, kui me seda endale ei tunnista.

Minu jaoks tõuseb sümboli staatusesse jooksuaegne eestlasest koer, keda mängib Jaak Prints ja keda aetakse ära lausega, mis Julial eestikeelsena meeles – „Minekodu!”. Ja ümberringi on Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit…

Produtsendi looming

Lühikese aja jooksul on Narva Vabal laval esietendunud kaks Märt Meose produtseeritud lavastust, mis kakskeelsed ja dokumentaalsed. „Transiit”, millega avati teatrikeskus, ja nüüd „Minu Eesti vanaema”. Lavastuste vorm ja lood on erinevad – „Transiit” räägib Eesti muusikute hiigeledust Nõukogude Venemaal –, aga nad on sarnased. Sarnased ja teineteisega haakuvad. Mõlemad räägivad eestlaste ja venelaste suhetest. Räägivad ausalt, ilma ilustamata. Millegipärast juhtis just „Vanaema” mind mõtete sellele rajale, kus küsimused, kui palju me inimestena suudame ennast ise juhtida, kui palju meid juhib ümbritsev ühiskond, selles kehtivad seadused ja silmakirjalikkus. Kummaline, et isegi silmakirjalikkus on eri aegadel erinev… Nii „Tansiit” kui „Minu Eesti vanaema” võiksid aidata meil mõtestada enda elu ja tänast aega.

Ehk ei peaks nii vaatama üht lavastust, aga „Vanaema” nähes mõtlesin sellele, et produtsent Märt Meose üks ülesannetest on valida Vene lavastajatele Eesti näitlejad. „Vanaemas” on juhtunud – ma usun, et see on nii mõeldud Meosel –, et tänaseid inimesi mängivad NO teatris suureks kasvanud ja ennast leidnud näitlejad. Ja see on väga õnnestunud valik. Aegadetagust vanaema mängib Ülle Kaljuste, kelle kool on olnud Vanalinnastuudio ja Eesti Draamateater. Ülle vanaema ongi teisest ajast, on aristokraatlik ja on sirge seljaga. Julia Augi lavastus ja see, kuidas näitlejad mängivad, kannab endas veel üht tajutavat joont peale isikliku valusa, puudutava ja salapärase perekonnaloo muutuvas maailmas – see on miski inimeseks olemise ihalus, õnnelik olemise soov, mis on nii tänastes kui ka meie eelkäijates. Me ei kanna kaasas vaid oma esivanemate varje, vaid ka nende päikeselist poolt.

***

Eraldi võiks ja peaks kirjutama selle lavastuse kunstniku tööst. Moskvalanna Polina Grechko selge, ilma millegi üleliigseta kujundus, annab valusatele teemadele laval valge ja selge värvi.

Ilmus Maalehes, pildistas Siim Vahur

Minu Eesti vanaema”

Autor ja lavastaja Julia Aug. Kunstnik Polina Grechko. Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Valguskunstnik Priidu Adlas.

Mängivad

Külaline – Mirtel Pohla. Vanaema – Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater). Tüdruk, Linda, Naine – Laura Kukk (Nuku). Ajakirjanik, Adolf Kessler, Mees 1 – Gert Raudsepp. Advokaat, Oskar Aug, Sõdur, Mees 2, Koer – Jaak Prints.

Esietendus 10. märtsil Narvas Vabal laval. On Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus Produtsendid R.A.A.A.M. ja Vaba Lava Narva.

Tallinnas näeb lavastust Telliskivi loomelinna Vabal laval 26.03, 16.04 ja 21.05.2019 kell 19.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga