Autori Margus Mikomägi postitused

Lahkus üks viimaseid teejuhte väärtuste juurde

Fred Jüssi (29. jaanuar 1935 Aruba – 1. detsember 2024)

Kui loodusel oleks hääl, siis ta räägiks nagu Fred Jüssi. Hääletoru olite Te loodusele niikuinii. Te elasite ennast rändrahnuks. Rändrahnud on igavesed.

Kriisid on külalised, ütlesite mulle, kui silmast silma kohtusime. See me ainuke kohtumine jäi meelde eluks ajaks.

Teid teadsin ma muidugi palju aastaid enne me kohtumist. Te sõbrad olid minu sõbrad ka. Kohtumise mulje edastamiseks tsiteerin iseennast: „Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“, peab kuulatama. Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav ‒ temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.”

Loe edasi Lahkus üks viimaseid teejuhte väärtuste juurde

„Kuulaps”. Aeg-ajalt näib, et armastus surmaga kõrvuti käib

Riho Sibul isegi mõtles vaiksemalt kui enamik inimesi,” ütleb Raivo Tafenau Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne vastilmunud ja esitletud raamatus „Riho Sibul. Kuulaps.”

See on mälestusraamat. Riho elulugu muidugi ka, aga ikka palju suurem mäludokument. Kollektiivse mälu dokument. Autorid räägivad rohkem kui sajast intervjueeritud inimesest. See raamat on lisaks muule rocki ajalugu ja – mis minu jaoks ehk kõige tähtsam – ühe põlvkonna lugu. See raamat seletab seletamatut ja see teeb suureks mitte ainult Riho Sibula, kes mõjutas oma loomingu ja olemisega põlvkonnakaaslasi, vaid ka need põlvkonnakaaslased, kes omakorda mõjutasid teda.

Pildialbumina saab teda ka vaadata.

Loe edasi „Kuulaps”. Aeg-ajalt näib, et armastus surmaga kõrvuti käib

Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool

Helle Meri (14.03.1949–08.11.2024)

Ja läksidki koos oma saladustega. Naine, kes mulle ütles mere keskel, et rumalusel ei ole õigustust. Ja et kui rumalus juba on, siis võtab see väga palju ruumi.

Kui me 2007. aastal Sul külas käisime, olid mulle enne karmid sõnad peale loetud, et üle pooleteise tunni Sa meile ei pühenda. Lennart oli vaid aasta surnud ja mulle tundus, et Sa ei taha väga suhelda. Tegelikult jäime terveks päevaks teie koju Kabelineemel. Poolsaarele. Ma arvan, et veidi sellepärast ka , et armastasime teatrit.

Loe edasi Helle Meri – naine, kelle asi oli olla alati presidendist samm tagapool

Reformierakonna preestrite hiilgus ja viletsus

Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.

Loe edasi Reformierakonna preestrite hiilgus ja viletsus

Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks

Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.

Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.

Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.

Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.

Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.

Sa pärast seda ei ole luuletanud?

Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks

Tom Stoppardi “Arkaadia”, entroopia

Alvis Hermanis, tõlkis Hannes Korjus

Kõik Riia Uue Teatri kodumajja naasemisele pühendatud lavastused on nüüd toimunud. Mulle oli oluline need (Unistuste tõlkijate sekt/Kasaari sõnastik, Must luik, Jumal kaitsku sind, sa vaene kannataja!/Padjamees, Must piim) lõpetada Tom Stoppardi “Arkaadiaga”, kinnitamaks Riia Uue Teatri traditsioone ja apelleerimist kollektiivi ajaloole. Tom Stoppardi “Arkaadiasse” naasemine oli vajalik juba kasvõi seepärast, et testida reaalsuses Thomasina Coverly avastatud entroopia seadusi – kas meie maailm on termodünaamika seaduste kohaselt määratud kaosesse. Peab tunnistama, et 1998. aasta esimese “Arkaadia” ajal oli maailma kollektiivne terve mõistus praegusest tunduvalt paremas seisundis. Läänemaailma endahävitusorgia ei olnud veel alanud, ka lätlaste demograafilised näitajad olid teistsugused.

Loe edasi Tom Stoppardi “Arkaadia”, entroopia