Autori Margus Mikomägi postitused
Liiga palju mõttetuid komisjone ja koosolekuid ja arupidamisi
Kunst ei ole pead otsast raiuda. Kunst on see sinna tagasi panna.
„Mõnikord on murdumine ainus viis ellu jääda.” on sula tõtt kirjutanud sürrealist Andres Ehin.
Luulefestivalil Jõgeval mängisid Lilleküla gümnaasiumi noored Andres ja Kristiina Ehini luulekava, pealkiri oli „Vahel juhtub, et vaimustun, aga vastutan kogu aeg”.
Kultuuriminister Heidy Purga murdus. Vastutada aga tuleb kogu aeg. Tegelikult on pea maharaiumisega juba alustatud, juba ammu kusjuures. Seekordne pisioperatsioon, mis Thetrumile, vatamata vastava komisioni ostsusele raha leidis. Ju sai ka minister aru, et kuuldused Theatrumi surmast peaksid olema enneaegsed. Muide intelligentsi tunnus on ettearvamise võime.
Loe edasi Liiga palju mõttetuid komisjone ja koosolekuid ja arupidamisi
Valhalla taas aja vaimu püüdmas
Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.
1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.
See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.
Loe edasi Valhalla taas aja vaimu püüdmas
Juozas Budraitis on suutnud ühendada elu, kus süda kuulub perele, hing kinole
PÖFFi elutööauhinna saanud leedulane Juozas Budraitis on mänginud üle kuuekümne aasta 120 filmis. Teatris oli ta näitleja vaid kuus aastat.
Lapsena tahtis Juozas Budraitis saada arstiks. Kirurgiks. Ta luges raamatuid sisehaiguste diagnostikast ja muudest haigustest. „Ma põdesin kõiki haigusi siis. Lugesin ja panin endale diagnoose. Kord, viieteistaastasena jalutasin koju läbi imeilusa pargi. Kaunis taevas, linnud laulsid. Ja mul oli parasjagu enda diagnoositud tuberkuloos. Minuga oli lõpp, poole aasta pärast olen surnud! Jõudsin koju ja rääkisin seda emale. Ema ütles seepeale, et põletan su meditsiiniraamatud ära, siis lõpevad kõik su haigused.”
Nüüd on Juoazas Budraitis 85aastane, on üliheas vaimses ja füüsilises vormis.
Te tutvus eestlastega algas 1966. aastal, kui tegite filmi „Tütarlaps mustas”?
Loe edasi Juozas Budraitis on suutnud ühendada elu, kus süda kuulub perele, hing kinole
Palavik, palavik, palavik…
Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.
Kunst on ebanormaalsus
Loe edasi Palavik, palavik, palavik…Liepāja teater esindab Lätit 2026. aastal XXV taliolümpiamängude (Milano/Cortina d’Ampezzo) kultuuriolümpia programmis.
Hannes Korjuse tõlgitud uudis
XXV taliolümpiamängude kultuuriolümpia raames etendub Milanos Liepāja teatri lavastus “Läti raketid” (originaalpealkiri: Latviešu raķetes).
„Läti raketid“ lavastas Regnārs Vaivars, žanrimääratlus – dokumentaalne kangelaseepos, aluseks 21 intervjuud bobisõiduspetsidega. „Läti raketid“ jutustab oma loo Läti bobispordist, bobisõidu algusest 1980. aastatel. “Läti raketid” etendub 7. veebruaril 2026. aastal kell 18.00 Milanos Teatro Lirico Giorgio Gaberis, vaid päev pärast olümpiamängude avatseremooniat.
Loe edasi Liepāja teater esindab Lätit 2026. aastal XXV taliolümpiamängude (Milano/Cortina d’Ampezzo) kultuuriolümpia programmis.