Mind Pealtnägija lugu maa- ja metsaomanik Leili Mihkelsonist puudutas rohkem kui Ene-Liis Semperi suur metsakaitsekontsert-protestiaktsioon. Ene-Liisi kunstnikuvisiooni me planeediga sündivast nägin võimsamas ja kujundlikus, mitte plakatlikus võtmes teatris, Draamateatri ja lavaka lavastuses „Kuningas Ubu”. Ja Leiliga juhtunu on nagu üks stseen sellest lavastusest.

Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal ja noh, näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp. Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris kaasaegse prantsuse kirjaniku Édouard Louis näidendi „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust.

Kas me peame elama elu, mis pole nagu meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse. Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda? Just selle teemaderingi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann. Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse, näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas” ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers”.

Rainer Sarneti „Hamleti” suured monoloogid peetakse selles lavastuses kuristiku serval. Lavastaja ehitab Tallinna Draamateatri laval üles oma maailmamudeli ja kujundikeele. See lavakeel on nii rikas ja otsinguline, et kui sellest ka kohe nüanssideni aru ei saa, ei tee see kunstielamust lahjemaks.

Kultuur millest sünnib kunst, on lisaks kõigele muule ka mõtete ergastaja. Eesti Draamateatri „Hamlet” on kunst selle sõna kõige paremas mõttes.

Ma tean küll, et kui kirjutan sõnu, mis tähistavad mõisteid surm, vaimumaailm, kunst, vaikimine…, siis tekib iga lugeja peas oma pilt, arusaam, mis neid sõnu seletab. Ursel Tilga Hamlet ja Rainer Sarneti „Hamlet” juhivad meid vähemalt emotsionaalselt ühte kohta, taevaliku ja maise harmoonia otsingule kurjase küüsis vaevlevas maailmas.