Autori Margus Mikomägi postitused

Psühholoog Andero Uusberg: Nali aitab oma emotsioonidega toime tulla

Miks muudab sõda keelekasutuse väga ropuks, tuues venekeelse kolmetähelise sõna n-ö ametlikku kõnepruuki? Miks on sõjaaja naljad paljude jaoks piiri peal või isegi üle selle? Psühholoog Andero Uusberg ütleb, et nali aitab kontrollida emotsioone ja roppus võib olla rohi isegi füüsilise valu vastu.

Kas roppus võib olla kunstivorm?

Kunst kipub vahel ropp olema, aga pelgalt roppusest tervet eraldi vormi kokku vist ikka ei saa. Aga ma tegelikult ei tea, see pole minu valdkond.

Seoses sõjaga Ukrainas on kasvanud sõjateemaliste naljade hulk. Anekdoodid, meemid…

Kas on teemasid, mis võiksid olla tabuteemad, aga pole?

Iga üksiku inimese jaoks on see piir selge – mõni nali on naljaks, teine enam pole. Probleem on muidugi selles, et need piirid on erinevatel inimestel natuke erinevas kohas. Tabuks kujuneb vahest see, mis on pea kõigile üle piiri. Seda kuidagi ülalt alla dikteerida pole mu meelest vaja, kogukond loksutab selle ise paika.

Loe edasi Psühholoog Andero Uusberg: Nali aitab oma emotsioonidega toime tulla

Täie veendumusega: Russki vojennõi korabl – idi na h**

Ei saa salata, et venekeelset roppust sisaldavad pealkirjad ei ole ega saa ka kunagi Maalehes normiks. Loen, et selle loosungiga T-särk kingiti president Karisele. Veel üsna hiljuti tõusis tüli taevani, kui president Kaljulaid kandis riigikogus pusa kirjaga „Sõna on vaba”. Kas nali on vaba või on midagi, mis jääb sõjas tabuteemaks?

Mu kokast sõber räägib mulle küllap tõestisündinud loo Kiievist: „Sealne metroojaam on täis pommitamise eest varju tulnud inimesi. Inimesed istuvad ja vaikivad närviliselt. Häiresireen undab katkematult tunde. Üks naine ei pea vastu ja küsib üle metroojaama: „Kurat, kas see Putin tuleb meid pommitama jalgrattaga?” Pinge on maas, inimesed naeravad ja jutustavad seda edasi neile, kes ei kuulnud.”

Loe edasi Täie veendumusega: Russki vojennõi korabl – idi na h**

Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Loe edasi Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Indrek Neivelt: Ukraina sõjaga seoses peaks ka lääs peeglisse vaatama

Ukraina sõda puudutab eestlasi, sest käib meie lähedal, ütleb ettevõtja Indrek Neivelt. Aga suur osa maailmast ei tunne selle sõjaga seoses tuumahirmu ning võib rahulikult öelda, et alati on kusagil sõda. Lisaks huugavad pidevalt sõjatehased, mis sellest kasu lõikavad.

„Oleme persekursil,” ütleb PeeterVolkonski. Julia Aug teeb lavastuse „ Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ proove.

Eelmise suure sõja läbi teinud hilisem akadeemik Juri Lotman (1922–1993) kirjutab oma «Mitte-memuaarides»: «Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda – koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks.» (Akadeemia nr 3, 2007).

Indrek Neivelt, kuidas selle vaid roppude sõnadega kirjeldatava maailmaga toime tulla?

Loe edasi Indrek Neivelt: Ukraina sõjaga seoses peaks ka lääs peeglisse vaatama

Ave vita! Elagu elu!

Ave Alavainu (4. oktoober 19423. aprill 2022)

Kui Leonhard Lapin lahkus siit ilmast sinna, kust tagasi ei tulda, siis mõtlesin kurbusega, et lahkus viimane boheemlane. Jõuline, me tekkinud väikekodanluse arvamusest mitte hooliv, oma nägu iga toll, elu põletav vana mees, kes julgeb käia nii riides, nagu enamus noori ei julge…

Nojah, mulle ei tulnud Ave Alavainu meelde. Ja kuidagi ega ma ei teadnudki, kui vana ta on. Noore hingega ju ikka, mis siis, et kepp käes ja prillid ees.

Ma 1974. aastal lavakasse sisse astudes lugesin Ave Alavainu luuletust:

Loe edasi Ave vita! Elagu elu!