Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja kirves” lugeda nii poliitika- kui kultuurihuvilistel.

Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on detailne ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist.

Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Eduard Alver, Vabadussõja-aegne Kaitseliidu ülem, hiljem töötas lühikest aega Kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936. aastal ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg.

Ja nüüd hõikab Siim mulle ukselt, selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on, et ta reformierakonda enam omaks ei pea…, aga sinna me veel jõuame.

Kuna olen 2009. aastal Rahvuskultuuri fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi – selle eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris – halduskogu liige, siis me sinatame.

Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperi maailma esietendustel. Tean, et käid Estonia teatris tänaseni. Kas teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?

Loe edasi Siim Kallas: Eesti on tõusude ja mõõnadega lõppematu lugu →

„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Loe edasi Mikk Jürjens: On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga. →

Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Loe edasi Kõik ei pea linnas elama, kõik ei pea linnas olema →