Filmirežissöör Aljona Šuržikova (44) on särav inimene. Ta kolis Järvamaa-Raplamaa piirile Kärusse 2012. aastal. Ja tegi muuseumi, kärude muuseumi. Nüüd on talle isegi nii öeldud, et andku oma lastevankrite unikaalne korras kollektsioon ERMile ja pangu kulusid vajav maamuuseum kinni! Aljona ütleb rõhutusega, et Kärus on kogukonnamuuseum.

Koputan kärude muuseumi uksele. Sellel on küll silt telefoninumbriga, aga ma ikkagi katsun ust ja astun sisse. Hiljem ütleb Aljona, et ta täpselt ei tea, palju tal lapsevankreid on, sest neid tuuakse kogu aeg juurde ja laenutatakse filmivõtete ja rahvapidude jaoks. Räägib paarisajast erinevast ja kokku kolmesajast eksemplarist.

Ma kõnnin sel hetkel mööda inimtühja muuseumi ja kõigutan lapsekärusid, imestan erinevat imelist diasaini ja just vedrustust. Mingi võrdlus autodega liigub peas. Insenertehnilised väikesed imed.

Ma ei usu, et „Lõputu suve” näitlejad ja lavastaja Priit Põldma seda plaanisid, aga etendust vaadates ma mitmes kohas tundsin valu, lausa füüsilist, tajudes, kui kiiresti noorus kaob. Mingi sama meeleolu oli õhus, kui enne seda jälgisin lavastaja ja ta sõbra arutelu muutunud maailma teemadel.

Nimelt juhtus nii, et minu juures aias said enne õhtust „Lõputu suve” etendust kokku kaks sõpra, kes käisid Vanalinna hariduskolleegiumis ühes klassis: Henri Otsing (32), kes on täna filosoofia doktorant, jõudis Eestisse mõni päev tagasi Chicagost, kus käis õppimas, ja Priit Põldma (32), lavastaja, dramaturg, kes ise ja kelle Rakveres lavastatud näidend muretseb ökoloogilise kriisi pärast maailmas.

Priit ei nimeta „Lõputut suve” dokumentaalteatriks, mis siis, et see näidend põhineb dokumentidel ja intervjuudel. Pärast etenduse vaatamist mõistsin, et see, mida rääkisime enne õitsvate õunapuude all kriisides vaevlevast maailmast, oli nagu ettevalmistus õhtuseks etenduseks.

Muusikas sulandub ja on sulandunud kõik, mis maailmas loodud, ütleb dirigent Tõnu Kaljuste, kui temalt maailma muutuse ja muusika muutumise üle pärin. Heas muusikas on eelnevalt loodu sees. Kuidagi kinnitab see mõttekäik arusaama, milline võiks olla uus maailm.

On kevad. Tõnu Kaljuste sõidab tihti üle mere ja ütleb, et parimat looduseõpetajat kui meri ei ole. „Tajud merd. Ta ei ole mitte kunagi ühtemoodi.” Tõnu sõidab paadiga Tallinnast Naissaarele tavalise hea ilmaga 15 minutit. Viinistule sõidaks autoga kauem, küllap ka paadiga.

„Muusika on muusika. Tal on tohutu mõjuväli. Kui palju on meremaalijaid, kui palju on teoseid merest. Kas sa vaatad merd suure luksusjahi pealt või sõidad mootorpaadiga või lihtsa purjekaga, sellel nägemisel on vahe.”

Ja samas on nii tähtis, kui dirigent ütleb, et kõik jutud ümber erinevate kunstiliikide on rohkem mingisugune kunstiline viiruk. Sest igal kunstiliigil on oma keel.

Muusika suurvorm on sümfoonia, laulu suurvorm ooper. Teie olete valinud kammerkoori.

Eri Klas kutsus mind paar korda enda juurde ühe ja sama küsimusega: Tõnu, kas sa tahad saada  Gustav Ernesaksaks või Neeme Järviks? See tegelikult näitab seda maailma, mille järgi inimesed muusikas orienteeruvad. Minu jaoks on kõige huvitavam just see, mis jääb nende kahe vahepeale. See muusika, mis ei ole seotud vaid suurte eeskujudega, žanritega – sümfonism, ooper, laulupidu, seal vahepeal on minu jaoks kõige põnevam maailm.