Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on Eesti Teatriliidu ja Eesti Arhitektuurimuuseumiga koostöös saanud valmis tähelepanuväärse koguteose „Eesti teatrimajad. Kaskedega küünidest tänapäevase teatriarhitektuurini”.

Vastse raamatu autor tsiteerib Peter Brooki, kes on öelnud, et teater kujutab endast kahte ruumi, kahe sissepääsuga. Üks on publiku uks, teine näitlejate oma. „Seal on kaks maailma. Pimedas istuvad inimesed kiikavad teise maailma. See on illusioon. Selleks nad teatrisse tulevadki.” Karin Hallas-Murula ütleb, et tema kirjutab selles raamatus, kuidas arhitektid neid maailmu eri aegadel ruumiliselt ja vaimselt ühendada on püüdnud.

Küsimuste küsimus on, kui kibestumisest mõelda, kuidas kasvatada endas uut lootust.

Kaja Kallas kasutas hiljuti sõnapaari „kibestunud vanainimene“, vastates Andrus Ansipi kriitikale. Olen oma elus näinud nii kibestunud vanamehi kui ka noormehi. Ma ei taha olla ega muutuda kibestunud vanameheks. See pole üldse kerge.

Naistega on minu arvates pisut teistmoodi. Olen mõelnud, et siin on mängus emaks olemine ja ema arusaam. Ema enamasti armastab ka oma kurjategijaks pööranud poega. Isa on kuni oma surmani kibestunud, et poeg ei tahtnud tema elutööd jätkata. Kas Siim Kallas on vähem kibestunud vanamees kui Andrus Ansip? Kui nii, siis miks?

Avapildi allkiri: „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le” Narva Vabal laval. Tegelased Meister ja Margaritast: Gert Raudsep Korovjev ja Kristo Viiding kass Peemot, tsiteerivad langenud ingel Wolandit, “Inimene on niikuinii surelik. Kuid see on vaid pool häda. Halb on see, et vahel tabab surm teda ootamatult!”

Paari-kolme viimase aastaga on meie teater teinud sellise keeru, et kunstilisi õnnestumisi on just Eesti Draamateatris sagedamini kui vabateatrites.

Siin pean vist oma avateesi selgitama. Jah, Eesti Draamateater on ju ikka olnud n-ö juhtiv teater, kus palju häid lavastusi. Samas on seal olnud vähe neid lavastusi, mis kuuluksid Eesti teatripüramiidi tippu. Sealsed näitlejad mängisid ja mängivad ka lihtsa alusmaterjali suureks. Nüüd on ses teatris aga märgatav just kunstilise kvaliteedi tõus, tipplavastuste erilisus. See väljendub julguses otsida, katsetada, muutuda… See, kuidas seal teatris repertuaari planeeritakse, tundub hetkel arukaim.

Riigivõim demokraatlikes riikides on saanud naerualuseks. Normaalsus on saanud eriliseks. Kõhe on. Kas kannatused teevad targemaks? Kas headusel on veel lootust võita?

On november. Astun Raplas Tallinna suunduvasse Viljandi rongi, sõitjaid on palju. Saan ikkagi istuma. Noormehe kõrvale. Ja siis selgub, et tean seda poissi. Ta on Üllari ja Tiina poeg Karl Robert Saaremäe. Tema teab mind ka. Niimoodi kohtume esimest korda. Karl Robert on ootamatult avatud. Ütleb, et elab Viljandis, aga tema armastus Tallinnas. Sellepärast sõidab. Räägib, et PÖFF lõpeb ja temal on seal lõputseremoonial või järelpeol oma roll. Ega me palju kõnelda jõua, sest sõitjaid tuleb juurde. Karl Robert pakub oma koha vanemale naisele, öeldes, et istub ise vahekäigus trepile.

Ma ei saa sellest mälupildist lahti. Kuidagi ootamatult soe hakkab, kui sellest mõtlen. Normaalsus on saanud eriliseks.

The Guardiani Euroopa lõppeva kultuuriaasta kokkuvōte tõstab muusikas esile Vene tuntud rokkari Juri Ševtšuki ja helilooja Dmitri Jemeljanovi juulis ilmunud sõjavastase plaadi „Волки в тире” („Hundid lasketiirus”). Eestlaste silmis lisab plaadile väärtust, et kujunduses on kasuta Jaan Tammsaare joonistatud hunti.

Kõnealuse plaadi kaanepilt on pärit 1984. aastal kirjastuses Eesti Raamat väljaantud valgevene klassiku Jakub Kolase muinasjutu „Kits sarapikus” illustratsioonilt. Selle raamatu illustratsioonid tegi kunstnik Jaan Tammsaar. Muinasjutu tõlkis Andres Jaaksoo.

Plaadi on Jaan Tammsare ühest hundist saanud kaks ja neist tehtud märklauahundid lasketiirus. Hundid on tina saanud.

Sõja matused