Avapildi allkiri: „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le” Narva Vabal laval. Tegelased Meister ja Margaritast: Gert Raudsep Korovjev ja Kristo Viiding kass Peemot, tsiteerivad langenud ingel Wolandit, “Inimene on niikuinii surelik. Kuid see on vaid pool häda. Halb on see, et vahel tabab surm teda ootamatult!”
Paari-kolme viimase aastaga on meie teater teinud sellise keeru, et kunstilisi õnnestumisi on just Eesti Draamateatris sagedamini kui vabateatrites.
Siin pean vist oma avateesi selgitama. Jah, Eesti Draamateater on ju ikka olnud n-ö juhtiv teater, kus palju häid lavastusi. Samas on seal olnud vähe neid lavastusi, mis kuuluksid Eesti teatripüramiidi tippu. Sealsed näitlejad mängisid ja mängivad ka lihtsa alusmaterjali suureks. Nüüd on ses teatris aga märgatav just kunstilise kvaliteedi tõus, tipplavastuste erilisus. See väljendub julguses otsida, katsetada, muutuda… See, kuidas seal teatris repertuaari planeeritakse, tundub hetkel arukaim.
Draamateatri mängukavas on Hendrik Toompere noorema 2020. aastal esietendunud „Lehman Brothers”, kus mängivad Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast. Samal aastal esietendus Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kuritöö ja karistus”. 2021. aastal lavastas Kertu Moppel „Mefisto” Juhan Ulfsakiga peaosas.
Ja nüüd, 2023. aastal esietendub Ojasoo ja Semperi „Macbeth” koos ERSO ja Olari Eltsiga, lisaks Juhan Ulfsaki lavastatud „Teoreem” ning Tiit Ojasoo lavastatud Mati Undi antiiktragöödia „Vend Antigone, ema Oidipus”. Tragöödiatele vastukaaluks on 2016. aastast saadik mängukavas „Pangalaen” ja 2022. aastast „Café Théâtral”, tuleva aasta augustis ja septembris mängitakse uuesti „Onu Bella tähestikku”. Sellest loetelust peaks piisama, et kinnitada – Draamateater hoiab kätt ajapulsil.
Mu pealkirjas öeldu tähendab seda, et olen viimastel aastatel ennast ja oma teatrikaaslasi jälgides täheldanud, et hea lavastus on mitmeti tõlgendatav. Ma võin kaaslasega vaadata ühte ja sama etendust ja siis saame mõlemad vaimustusega rääkida täiesti erinevatest mõtetest, emotsioonidest ja lavastuse tõlgendustest. Siin on kindlasti seos ka äreva aja, koroona, sõdade, kriiside painega, mis nii lavastajate, näitlejate kui ka publiku meeled valusalt ergumaks krutib. „Kõik, mida te näete minus, see ei ole minu, see on teie. Minu on see, mida ma näen teis..,” on öelnud kirjanik Erich Maria Remark. Etendus sünnib vaataja peas.
Totalitaarne romanss
Huvitaval kombel valmis just Eesti Draamateatri ja Vaba Lava koostöös Narvas Vabaduse festivali tarvis tehtud lavastus, mida nägi vaid saalitäis publikut, aga mille mõju mind tänaseni saadab. Lavastaja Hendrik Toompere noorem nimetab Narvas näidatud Marius Ivaškevičiuse näidendit „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le” eskiisiks. Näitlejad mängisid tekstiraamat abiks, aga elamust see ei seganud. Tegelasteks teiste seas Stalin, Bulgakov, Meister, Margrita, Woland ja kass Peemot. Isegi see eskiis kruttis meeli nii, et kui näen argielus ja kunsti suhtumises totalitaarsuse jooni, mida pole ju just raske märgata, meenub see loomeinimeste meeli lahkav lavastus. Hendrik Toompere kinitas, et see tükk sügisel Draamateatri mängukavasse jõuab.
„Totalitaarses romansis” räägib üks peategelastest sellise muinasjutu. Ükskord puhkes tulekahju. Kohutav tulekahju! Üks varblane jõudis puude vahelt välja lennata, aga teine, tema sõber, ei jõudnud. Ja jäi sinna – leekidesse. Ent esimene linnuke lendas edasi ja jõudis väikese jõe äärde, haaras nokka tilga vett ja lendas tulekahju kustutama. Tilk tilga haaval. Ja kui loomad ütlesid, et sa ju saad ometi aru, et see on ilmaaegu, vastas ta: „Jah, muidugi saan aru, aga kui ma kunagi seisan Jumala ees ja ta küsib, mida sa tegid, siis ma vastan: „Kõik, mis oli minu võimuses.“
Igavikulised väärtused teatris
Lavastaja Peeter Jalakas ütles raadiosaates „Teise mätta otsast”: „Kui inimene tunneb ennast kindlalt ühiskonnas, siis ootab ta sotsiaalset teatrit. Probleemide tõstatamist. Tänane ühiskond on teistsugune, ta ei ole kindel ja turvaline. Ja täna mulle tundub, et see, mida inimene otsib kunstist ja teatrist, on pigem just sellised igavikulised väärtused, otsib mingit sorti tasakaalu.”
Mu meelest saab selle mingit sorti tasakaaluotsingu üsna täpselt siduda Eesti Draamateatri viimase aja julgete otsingutega.
Märt Meos ütles intervjuus Maalehele, kus ta rääkis Ukraina teatri ilmingutest, et ukrainlased tulevad sõja aja teatrisse teatri pärast, nad ei vali väga, mida vaatavad. Nad on tänulikud selle eest, et saavad koos olla. Üsna ootamatult mu jaoks rääkis lavastaja Elmo Nüganen eelnimetatud raadiosaates sedasama meie publiku kohta, öeldes, et inimesed tahaksid rohkem olla koos. Kas see on nii ka meil?
Lõbus olemisest ei aita
Ajakiri „Teater Muusika Kino” tegi ka sellel aastal oma traditsioonilist teatriankeeti, mis ilmus detsembrikuu numbris. Ankeedis oli ka selline küsimus: „Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid).” Sellel hetkel, kui Madis Kolk nii küsis, ei sähvatanud miski pähe. Mõtlesin dramaturg Urmas Lennuki näidendile „Ääremaa”, aga sellest ma nagunii oma vastuses kirjutasin.
Nüüd küll saan öelda, et “Plekktrummi” saade lavastaja Tiit Ojasooga mind köitis just mõtestamise aspektist lähtuvalt. Huvitav oli kuulata meest, kelle lavastajakunsti olen aastaid näinud praktikas.
Nüüd veendusin, et Tiit on sõnaosav ka teoorias. Ta oskab, on õppinud oma valikuid ja tööd ka teoreetiliselt köitvalt selgitama. Soovitan filosoofia- ja teatrihuvilistel, ka neil, kes teatris ei käi, seda saadet järele vaadata ja tsiteerin Tiit Ojasoo pikema jutu algust, et saaksite aimu, mis mind köidab.
Tiit Ojasoo kuidagi täpsustab enda jaoks saatejuht Joonas Hellerma küsimust, küsides: „Miks ma lavastan antiiktragöödiat praegu? Elu on niigi õudne, miks tragöödiaga tegeleda?” Ja vastab siis pikemalt: „Ühel hetkel meelelahutusest ei aita. Lõbus olemisest ei aita. Loomulikult igal ajal tuleb naerda, aga ühel hetkel, kui me mõtleme seda, tsiteerides siis Juri Lotmanit, et kultuur on üks mõtlemise masin, siis me peame tegelikult ka mõtlema oma maailmast. Me peame mõtlema ja mõtestama seda, mis ajal me elame. Mismoodi me elame ja mismoodi me inimestena peaksime käituma.”
Tiit Ojasoo ütleb antiiktragöödia funktsiooniks kahe ja poole tuhande aasta tagusest ajast selle, et antiiktragöödia aitab meil ühelt poolt näha inimese haprust: „Ka kõige suurem ja kõrgem võib kukkuda. Ja teistpidi – ta kinnitab meie meelt, sest ta lubab olla meil tugev sel hetkel. Just sisemiselt moraalselt tugev sel hetkel, kui elu on väga raske ja ootamatult raske.”
Kuulates ja vaadates seda kõneks olevat „Plekktrummi“, on kange himu Tiit Ojasood jäädagi tsiteerima. Ta ütleb: „Tragöödiad panevad meid kaasa elama. Ja kui me suudame kaasa elada kellelegi, näeme tema kas siis õiglast või ebaõiglast hukkumist, siis see puudutab meid. Kui miski on meid nii tugevalt ja pikalt puudutanud, siis see teebki meid paremaks inimeseks. Üldiselt kaastunne on ka tänases maailmas … harv tunne…” Ojasoo ütleb, et kaastunde all ei mõtle ta haletsemist, vaid kõige puhtamat empaatiat. Püüet minna teise inimese sisse. Seda näha, elada läbi tema tundeid ja mõelda, mida ma ise teeksin neis valikutes.
Nüüd panin tsiteerimisele punkti ja soovitan veel kord Tiit Ojasoo mõttekäike ise kuulata.
***
Tänavuse aasta arvusid alles loetakse kokku, aga 2022. aastal külastati enim Rahvusooper Estoniat (118 494 vaatamist), Vanemuist (106 472) ja Eesti Draamateatrit (101 907). See tähendab, et sõnalavastusteatrite külastatavuse rekord on Draamateatri käes.
Eesti teatrit käidi 2022. aastal vaatamas üle 1,1 miljoni korra (1 120 330). Kokku andsid teatrid 6745 etendust ja mängukavades oli kokku 656 lavastust. Esietendus 239 uuslavastust.
Ilmus Maalehes. Pildid Teatritasku arhiivist.