Sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Eesti Maaülikooli doktorant kelle doktoritöö teemaks on “Avalikkuse hinnang metsakasvatuslikule tegevusele”. Pille Ligi üllatab mind me vestluse ajal korduvalt. Ta on näiteks lisaks kõigele muule olnud aasta Austraalias tuletõrjuja.

21. sajandi loodushoiu edukuse üks aluseid võiks olla, nagu Pille Ligi ütleb, et inimesi ei saa loodusest eraldada – meid on 8 miljardit ja meie mõju on olemas ka siis, kui me ei ela ega tegutse kaitsealuse liigi naabruses. See tähendab, et loodushoidu ja elurikkuse hoidmise projektidesse tuleb senisest palju rohkem kaasata maaomanikke. Aga kuidas seda teha? Mis paneks maaomanikku rohkem loodust hoidma, mis regulatsioonid tekitaksid olukorra, kus maaomanikud senisest loodussõbralikumalt käituksid…

Kas ei ole hoopis nii, et maaomanikud ongi loodussõbralikumad kui me riik? Taas antakse märku vajadusest uusi karjääre avada, et ehitada neljarealisi asfaltteid ja Rail Balticu trassi. Ja inimestele räägitakse, kui palju see kõik meie raha, bensiini ja aega kokku hoiab.

Kui ma Rootsis õppisin, siis meile tehti kohanemiskursus. Seal öeldi, et teate, idabloki inimesed Eestist, Leedust, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, teeme nüüd sellise asja selgeks. Idablokis oli riik keegi kolmas, kes andis käske kusagilt mujal ja teile on sisse harjutatud, et süsteemi tulebki petta ja süsteem petab teid. Selgitati, mismoodi need asjad mujal on kujunenud.

Loodetavasti hakkame Eestis ka sellest „idabloki” ajastust välja kasvama. Loe edasi Pille Ligi: maaomaniku roll looduskaitses peaks suurenema →

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma →