Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on?

Välismaale ei tohtinud siis pilte saata. Ma tegin niisuguse nõksu, et saatsin sõpradele Ameerikasse suured postkaardid. Need aga olid miniatuursed maalid. Kirjutasin nende taha, et tere, sõbrad, tuhat musi… Et KGB las loeb.

Kui vana sa siis olid?

See oli 1973. aastal. Olin 37. Täitsa vana mees juba. Mõni peaminister on 37aastane.

Mis lugu sul kirjutamata on?

Kunsti kogujatest. Minu arvates kunstikogujad on väga suur vahelüli vaataja ja kunstniku vahel. Kunsti ostetakse ühekaupa, tööd lähevad Austraaliasse, Soome, Võrumaale, Virumaale, Valka. Igal pool on üks pilt ja nii nad kaovad ära. Kogujad koguvad selle kokku. Ja nii jääb looming alles.

Oli sul seda näitust nähes tunnet ka, et ahhaa, ma sellise töö ka teinud?

Päris nii tobu ma ei ole. Aga huvitav oli küll vaadata mõnd pilti, mis on tehtud kuuekümnendatel. Nüüd siis juba 60 aastat tagasi. Siin on elu detailid üles maalitud. „Vaataja”, see oli mul esimese personaalnäituse pilt 1970. aastal. Seda lugu sa tead, miks see näitus toimus üldse?

Räägi.

Ma ju lõpetasin metallehistöö. Seal me õppisime akvarelltehnikat. Ma ei osanud õlimaali teha. Joonistamine ja graafikatehnikad olid siis küll juba selged. 1969. aastal võeti mind kunstnike liidu graafikasektsiooni liikmeks, selle tingimusega, et teen järgmisel aastal personaalnäituse.

Mõtlesin ja otsustasin, et teen näituse õlimaalidega. Sealt tuligi minu minimalistlik figuur. Siluett. Siluetid. Ainuke tingimus, mille ma endale panin oli, et pildil peab ära tundma, et see on inimene, aga mitte hobune või elevant. Ülejäänule jäi täielik vabadus.

Bioloogiline vorm on kumer. Alates aatomitest…

… seda sa tead praegu. Kas sa ka siis niimoodi mõtlesid ja enda jaoks sõnastasid?

Ma ei pidanud seda kellelegi sõnastama. Isendale? Ma vaatan oma kätt ja näen, et siin ei ole kandilist vormi. Seda ma oma peas arvasin küll, et lasen ennast vabaks. Ei hakka tegema traditsioonilist joonistust ega vormi, vaid tänu sellele, et meil on abstraktse mõtlemise võime, on meil võimalus mõelda maailma ükskõik milliseks. Alates valgest ruudust kuni tõelise mullahunnikuni, mis praegu on ka näituseruumidesse ju jõudnud. Kõike on võimalik välja mõelda.

Sõltub sellest, milleks?

Just. Esimene näitus oli täielik show. Ma tegin need nõndanimetatud märkinimesed valmis. Panin näituse kunstihoone galeriis üles ja kadusin. Avamist ei teinud. Mõtlesin, et nad on üleval ehk mõned tunnid ja võetakse maha suure kisaga.

Kaks päeva vist läks mööda, läksin vaatama. Ilmar Torn oli seal galerii ees. Tore Saaremaa mees, kunstnike liidu esimees. Vaatas mulle otsa ja küsis kurjalt: „Mis asja sa tegid, kurat?” Ütlesin, et Ilmar, ära pahanda, tarbekunst on mul nagunii selge, aga ma tahan näidata oma mitmekülgsust. Nii. Ilmar vaatas mulle otsa ja ütles: „Ära, kurat, keeruta. Mida sa keerutad? Mis asjad need on?” Rääkisin siis talle märkinimesest. Ilmar vaatas, vaatas mind, ma seletasin. Siis ütles: „Las jääb!”

Ja jäi?

Ma panin seepeale näitusele külalisraamatu. See on mul alles. Seal saadetakse mind hullumajja näiteks. Endised töökaaslased, panime nendega Lasnamäel valgustust sisse, olin meistriks seal, nemad kirjutasid, et Jüri, tule tagasi tööle! Hakka tööd tegema! See mind ei loksutanud, igaühel on oma tee siin maailmas.

Millal sa aru said enesekindlalt, et nii, nüüd see on õige tee?
See tuleb loogiliselt, järk-järgult. Olime noored ANK’64 kunstigrupp. Arutasime seal, et saaks Pariisi. Uskusime, et teeme uut modernset kunsti, nii nagu seda tehakse mujal maailmas. Meie soov oli tuua Eesti kunst, hopsti, uuesti Lääne-Euroopasse. Hopsti! (Naerab seda väljendit mõnuga.) Hiina tarkus on see tilgaga piinamise asi. Niikaua me tilgutasime, kuni saime näitustele ja kunstnike liitu. Abstraktsionism ja sürrealism said tunnustatud kunstivooludeks ka meil.

Kõnnime mööda näitusesaali. Need, nii nagu sina ütled, su nooruses maalitud bioloogilised vormid meenutavad mulle kaunite naiste figuure.

Naine on bioloogia! Naine on ema. Naine on sünnitaja. Ma olen uhke, et Eestil on olnud naispresident.

Miks sel pildil su Kuku klubi lauas augud on?

Need ei ole augud, need on söök. Ehh, kunstikriitikud. Ei saa aru, et pildil on kurk. Ühiskonnas ei tohi olla totalitaarset süsteemi keeldude ja käskudega. Peab rahulikult töötama ja elama. Rahulikult iga inimene teeb oma elu ja katsub maailma seletada.

Uhh, see hobustega maal on kihvt.

1965. Olin siis 5. kursusel instas. Ma ei oska seda teisiti seletada… hobused kaetakse ilusate tekkidega, vaipadega kinni, kui nad on väsinud. Mulle meeldib see, kui inimesed hoiavad loomi. Ei anna ainult piitsa.

See pilt aga on Pär Lagerkvisti romaani järgi. „Kääbus”. See romaan siis just ilmus „Loomingu raamatukogus“. See siin on kubistlik, see sürrealistlik pilt.

Taburet?

See on väga armas pilt. Meil oli meie Kollase tänava kodu köögis taburet ja selle peal tavatses istuda minu hoidja Nadja. Ma olen teinud ka maali „Tabureti juubel”, küünlad on tabureti peal, sünnipäev. Olin siis 3,5aastane. Ma Nadjat siiamaani meenutan, sest ema mind süles ei hoidnud, aga Nadja hoidis kogu aeg. Taburet toob Nadja meelde. Huvitav on see inimpsüühika.

Seda on psühhoanalüütikud ka rääkinud, et 2-3aastane laps võib mäletada sealt mingeid momente eluaeg. Mäletan Nadjat. Kummaline, ma ei mäleta ta nägu. Ma tunnen tema pehmust. Armastust. Need on kaks eri asja.

Seleta palun?

No umbes nii, et valitakse naine ainult modellide seast. Aga mis sa temaga peale hakkad, kui tal pehmust ei ole? Mina modellidega pole eriti töötanud. Sellepärast, et mul on sees neid vorme ja värve ja inimesi nii palju, et neid ei jõua ära joonistada. Modellid olid kooliajal. Modell segab mind. Ma tahan ise teha. Ma oskan joonistada küll, et teen inimese figuuri … Rõhutan veel – tähtis on aru saada, et pildil on inimene. Siis kompositsioon, värvid, pildi suurus annavad edasi mingi selle info, mis mu sees on. Ma ei pea kõike välja joonistama.

Nagu siis, kui lähed mere äärde. Sa ju ei tea seal täpselt, kui palju on meresopis kalu, kui palju liiva, kui palju adru … Mere tunne tekib seda teadmata. Pildil peab ka olema see õige tunne. Kas see tunne on seotud maastiku, inimfiguuride või loomadega või on kõik segamini, see pole tähtis.

Mul peab pildil olema midagi äratuntavat, nagu see taburet.

Elus on nii, et emotsioonid vahetuvad ruttu. Kui mul on vilets tuju ja ma saan maalima hakata, siis kõik läheb mööda. Tuju läheb teiseks. Pilditagune maailm on maali sees. Seda ei saa kõike pildile joonistada, ei mahu, aga tunnet saab maalida.

Kui palju sa usaldad maalima asudes alateadvust? On sul maalimist alustades kirjapandud plaan?

See su jutt ajab mind naerma. Tahaksin ropult öelda … Midagi ma ei mõtle, see tuleb. Loomulikult on mingid üldreeglid. Kui võtan lõuendi, siis teen õlimaali. Kui võtan paberi, siis mõtlen pliiatsi või söejoonistuse peale. Algelement peab selge olema – mida sa teha tahad. Mitte et mida sa paberile paned, vaid mis materjalist sa teha tahad. Elu jooksul on inimene mõelnud nii palju erinevaid mõtteid ja tundnud emotsioone, et mul ei ole mingit probleemi pildi alustamisega.

Minult on küsitud, kust ma inspiratsiooni saan. Saan igalt poolt. Alateadvus, on teadvus, mälestused, mälu … kõik see, mis inimese sees on. Alateadvusesse koguneb kogu aeg. Kõik on üks.

Saad inspiratsiooni inimestelt, kellega kohtud ja kokku puutud?

Inimene on karjaloom. Karjaloom allub juhile. Karjaloom tavaliselt tahab käituda nii, et ta saaks karja sees elada. Süüa, sigida. Kui ta karjast välja heidetakse, siis sureb.

Üksik inimene ei saa eralduda niisama. Et ta saaks üksinda elada erakuna kuskil koopas, siis peaks ta enamasti alluma mingile kinnisideele, mõttele. Väljastpoolt paistab, et ta on kõva poiss, aga tegelikult allub mõttele, et keegi juhib teda.

Aga kunstnik?

Kunstnikul on kõik emotsioonid lahti. Kunstnik ei ole karjaloom, aga inimene on.

Ja kunstnik on inimene.

Kunstnik on inimene. Allub ka tema nagunii, aga ta peab aru saama, et ta ei jäljendaks teisi ega oleks sabarakk. Kunstnik peab hoiduma karjamentaliteedist. Sealsamas ta ei saa olla täiesti puutumata. Kunstnik peab õppima. Väga paljud kunstnikud spekuleerivad primitivismiga. Peab laskma ennast täiesti vabaks. Sa kujuta ette, kui raske see on. Ma hakkasin sellest aru saama siis, kui olin 75 täis. Nii vabaks, et sa ei allu pilti tehes mitte kellelegi. See ongi vabadus.

Elu on armas. Seda tuleb hoida. Kui herilane lendab tuppa, siis sa ei tohi teda tappa, vaid pead ta aknast välja laskma. Mitte põrutama surnuks. Pikk jutt …

Jah, see on ka minu suhtumine, aga see on tulnud koos vanusega. Julgeme me rääkida, et vanusega tuleb ka tarkus?

Jah, aga siis defineeri, mis tarkus on.

Nüüd pean mina ütlema, et saaksin hakkama, aga pikk jutt.

Üks on tarkus, mida õpetavad sulle teised inimesed. Teine on tarkus, mis sulle on looduse poolt sisse antud.

Ja kolmas on see, mille saad maailma pealt vaatamisest. Jälgimine.

Asi läheb meil liiga keeruliseks.

Aga kuidas lihtne on?

Lihtne on minu jaoks see, et hakka pilti tegema. See on lihtne. Mis sul lihtne on?

Ilmselt neid asju on rohkem, aga praegu ehk mitte midagi tegemine. Meeldib vaadata, kuidas tuul ja päike puuokstes uitavad.

See on ju suurepärane. Kui sul ei ole kubjast üleval ja sa tahad ise teha mitte midagi, see on haruldane.

Kuidas sa sellega lepid, et elu hakkab paratamatult otsa saama?

Jah, paratamatult. See ei tee mind kurvaks.

Sellist tunnet ei ole, et veel pean tegema ühe maali?

Ei, ma teen nagunii kogu aeg, nii kaua, kuni on. See on niimoodi … Mängime, oletame, et ma olen surivoodil. Siis ma ütleksin õekesele või ütleksin naisele nii: (teeb nõrka vanamehe häält) Oehh, ole täitsa, too mulle paberit ja pliiatsit. Kuradile need tabletid. (Naerab.) Ja ongi kõik. Ega bioloogia vastu ei saa.

Ma olen sinust 20 aastat noorem ja mul ka sõbrad kaovad, ma ei oska sellega leppida ikka.

Sul on veel aega mõista ja leppida. Ma olen kirjutanud artikli, et ei taha enam iialgi noor olla. Mis ma selle noorusega teen?

No viskad viina!

Mis viina, viin pole midagi erilist, viina võib visata kirstus ka.

Milline on õige rada elus?

Iga inimene peab tegema sellise raja, et ta saaks endale öelda, et ta avastab universumi saladusi. Avastab. Universum on lõputu. Järelikult pole avastada mitte midagi. Aga sa oled selles supis sees ja siin on mõtet ainult elada. Oehh.

Miks sa ohkad?

Ohkan selle peale, et näed, inimesele anti rääkimise võime. Ja me räägime, aga kas sellest mingit tolku on …

Norme pole. Norm on rahvamajandusel. Kui palju sütt kaevata ja kui palju puid langetada. Seal on normid. Meie elul norme pole.

Kui te noored mehed-naised olite, tahtsite maailma muuta, kas te siis kurjad ka olite?

Ei olnud, ei mingit kurjust. Ma küll ei mäleta. Kas sa tead midagi?

Praegu on poolte valimise aeg, sellepärast küsin?

Meil olid pooled teada. Raudne eesriie oli ju vahel. Ideaalriigid olid Prantsusmaa ja Itaalia, Venemaa oli üks pärapõrgu. Kommunismus.

Keda sa valid nüüd?

Siiamaani valin Isamaad. Mitte poliitika pärast, aga see sõna Isamaa on nii tugev, et teisi ei saagi valida. Aga praegused poisid … tegutsetakse karjääri ja raha pärast. Isamaa tähendab mõtet.

Kas kunsti tegemist saab selgeks õppida?

Ma arvan, et midagi ei saa selgeks õppida. Õppimist on vaja, et natukene maailma kõiksusega kohaneda. Selgeks seda õppida ei ole võimalik. Täitsa selgeks … On mustmiljon kardinat. Sa tõmbad ühe neist eest ära ja mõtled, et seal taga on tõde, aga seal ei ole midagi, on teine kardin. Ma ei ole pessimist, olen selles mõttes realist.

Eraldi:

“Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid”

Mikkeli muusemeumis on näitus, kus eksponeeritud kunstiteosed pärinevad Andres Eilarti, Pekka Erelti, Reigo Kuivjõe, Kalle Laasbergi, Sven Pertensi ja Margus Punabi kogudest.

Näitusel on väljas Jüri Arraku varase perioodi tööd kuuest erakollektsioonist. Väljapanek võimaldab tutvuda Arraku loometee algusajaga 1960. aastatel ning järkjärgulise kujunemise ja arenguga läbi 1970. aastate. Näha on Arrakule omased krestomaatilise kunstikeele vundamendiks saanud teosed, mida kogujate terav pilk on märganud väärtustada ja au sees hoida. Arraku kui mitmekülgse looja maalide kõrval on eksponeeritud sama perioodi joonistused, trükigraafika, metallehistöö ja raamatukujundused.

Näitus jääb Mikkeli muuseumis avatuks 13. veebruarini 2022.

Veel eraldi:

Näitus Jüri Arraku uusimatest maalidest

Reedel, 22. oktoobril, kaks päeva enne Jüri Arraku 85. sünnipäeva, avatakse Tallinnas Vabaduse galeriis näitus kunstniku kõige uuematest, viimase paari aasta maalidest. Näituse kuraator Reet Varblane ütles möödunud pühapäeval, et pole ise ka veel viimaseid Arraku maale näinud. Nii uued on need. Ütles, et läheb kunstniku ateljeesse teisipäeval, et seal koos Arrakuga maalid välja valida ja arutada ka seda, mis nimi näitusele tuleb.

Reet Varblane ütles ka, et tema meelest on Jüri Arrak viimastel aastatel oma loomingus isiklikumaks läinud – isikliku elu olulised asjad kajastuvad loomingus rohkem kui varem.

Jüri Arrak pakub, et viimaste aastate maale mahub näitusele üle kahekümne. Näituse nimeks võiks olla „Pilk”, aga see kõik on vaja veel kuraatoriga kooskõlastada. Endale iseloomulikult lisab Arrak, et tema naistega vaielda oska.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga