Konstruktiivne mõtlemine versus destruktiivne radikaalsus

Destruktiivne radikalism. See sõnapaar kerkis viimasel nädalal mu mõtteisse ikka ja jälle. Nii tähtsal konverentsil, väikelinna tänavail, raamatukogus kui näoraamatut sirvides.

Kui võtta seda sõnapaari Eestis toimuva diagnoosina, pole millegi üle rõõmustada. Destruktiivne radikaliseerumine. Ma enam ei mäleta, kust ma selle väljendi üles korjasin ja millega seoses. Aga see seisab mu märkmetes ja saan seda külge riputada pea kõigele, mis mu uudisteruumi puudutab

Olgu, peaks defineerima, mida need sõnad ja see sõnapaar tähendab. „Eesti keele seletav sõnaraamat” ütleb, et destruktiivne on lõhustav, lammutav, normaalset struktuuri vigastav. Võõrsõnade leksikon seletab sõna radikaalne. See tähendab põhjalik, otsustav; juurteni, lähtekohani tungiv; põhjalikke ümberkorraldusi pooldav; käremeelne, äärmusse kaldu. Vastand konstruktiivsele, mis on (üles)ehitav; edasiviiv, uusi lahendusvõimalusi pakkuv.

Euroremonditud Eesti

Kiirustan Maalehe suures Tallinnas peetud metsakonverentsilt väikesesse Rapla raamatukokku kohtuma kirjanik Viivi Luigega, kes seal esitleb oma raamatu „Seitsmes rahukevad” uustrükki. Kõnnin mööda me linnakese peatänavat, mille nimi on muidugi Tallinna maantee, nagu ilmselt paljudes väikelinnades Tallinna-poolses Eestis. Märkan, et kunagise kaubamaja ees oleval muruplatsil midagi ehitatakse. Olen selleks ajaks saanud pähe ingliskeelse sõna deforestation ehk siis eesti keeles raadamine. Selle ka, et raadamine muudab maakasutuse eesmärki.

Raamatukogu saalis istun uhkes üksinduses esimesse ritta ja siis saan paar rida tagapool istuvatelt naistelt pahandada, et olen maski näo eest võtnud. Juba uksel selgus tõesti, et sellel kohtumisel nõutakse: mask ette. Ega ma päris hea meelega sellele ei allu. Olen just päev tagasi käinud puupüsti täis Estonia teatris. Nii seal kui ka siin kontrollitakse seda vaktsineerimise tõendit. Estonias oli enamik inimesi maskideta. Vaid president Alar Karis oma saatjaskonnaga oli maskistatud.

Et siis Estonias maskinõuet ei olnud, Rapla raamatukogus on. Segadus kindlasti. Ja Raplas olnud sõnavahetus mulle head tunnet ei jäta. Õnneks panevad Viivi Luik ja kirjastaja Sirje Endre selle kibeda ebamugava tunde oma maskivaba esinemisega üsna kohe unustama.

Saast ja tuumanoored

Koroonauudised lähevad üha ärevamaks. Meedias levib samas pilt Vabaduse platsi meeleavalduselt, dressipluusidest, millel kiri „Eesti arstid on saast“.

lugu kirjutades avastan oma Facebooki seinalt Kadri Kõusaare kunstfotod, kus Eesti teaduseusku seltskond külastab Forsmarki tuumajaama. Seal on ühel pildil inimese selg, kus kiri „EESTI TUUMANOORED”, ja taamal kaugel mu jaoks kaunis õhtuvalguses tuumajaama siluett. Sellised noored on siis ka meil.

President Kersti Kaljulaid ütleb oma sõnade ja pildireaga, et tegeleb äridiplomaatiaga ja on Saudi Araabias koos Eesti äridelegatsiooniga. Ühe pildi allkiri algab nii: „Kuningas Abdulazizi teadus- ja tehnoloogialinnak on üks omamoodi kõrgtehnoloogiline täpike keset kõrbe.”

Euroremonditud Eesti kaotab oma nägu. Mõtlen sellele, kas see näotus on võrreldav kõrbega, ja ei leia ühest vastust.

Viivi Luik sõnastab mu jaoks täiesti ootamatult ja täpselt selle, mis tema jaoks tähendab sõna argipäev. Ta kirjutab: „Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus.” See on tähtis sõnastus mu jaoks ja seletab ka paljut.

Pessimisti leebus

Olen püüdnud oma olemist analüüsida sellest aspektist, miks ma aastate lisandudes enam väga üheselt poolt ei vali. Miks ma ei muutu fanaatiliseks? Kirjutasin mõned kuud tagasi sõbrale, et ilmselt teeb elukogemus, mis on aastatega kogunenud, mind pessimistlikuks ja pessimism omakorda leebeks. Jah, nii on, et ma saan õigustada vaid loomingulist fanatismi. Muu polariseerumine, kas musta ja valge skaalal, mind peletab.

Maalehe metsakonverentsi ühes vestlusringis istusid laval akadeemik, keskkonnaminister ja metsaomanikust metsaettevõtja – Jaak Aaviksoo, Tõnis Mölder ja Andres Olesk. Vestlust ja kogu konverentsi vedas Kristjan Pihl. Eelnimetatud kolmiku teema oli „Metsasektori panus rohepöörde ja kliimaneutraalsuse saavutamisel”.

Sellest üsna asjalikust mõttevahetusest mu jaoks jäi kõlama, kuidas kõik kolm olid ühel meelel selles, et Euroopas lüüakse kõiki liidu riike liialt ühe vitsaga. Metsa- ja muud olud on aga riigiti erinevad ja me peaksime omal maal ja oma riigis saama ise otsustada, kuidas. Kuidas see oligi Mahtra sõja ajal, see me mõistes loosung, mis käivitas maamehi oma õiguste eest seismiseks vastu hakkama: „Keiser kaugel, Jumal kõrgel”. Ajaloos on meil sõtta mindud ka maa pärast, viljakandva mulla pärast.

Tselluloositehas

Sellesama vestluse lõpus jõuti puidu kohapeal väärindamiseni. Tõnis Mölder: „Puidu väärindamise debati juurde tagasitulek on väga hea. Ida-Viru on kõige ideaalsem koht. Seal on palju tooreid aspekte, aga oluline on, et me ühiskonnana arutame selle üle, ja eriti oluline, et arutelu ei läheks liiga emotsionaalseks.”

Jaak Aaviksoo: „Teadlasena on kahju, et teadlased ise jõudsid (eelmisel korral – MM) teadusuuringute keelustamiseni, see on uskumatu. See on näide, kuidas teadus on politiseeritud. Aga kui räägime loodusvarade väärindamisest, siis loomulikult peame väärtusahelas ülespoole ronima, olgu see tselluloositehas või toidutootmine. Otsustada, et põhimõtteliselt ei tee, ei ole lahendus.”

Andres Olesk: „Kahest aspektist tervitatav. Üks on see, et väärindame kohapeal ja lisandväärtus jääb siia, teine see, et ettevõtjad julgevad kapitaliga riskida, see on riigile suur tunnustus. Metsaomaniku vaates loob helge tuleviku. Tean et on veel projekte Eestis.”

Kuskilt vupsab pähe uudis sellest, kuidas Afganistanis on juba nälg ja talv on ees. Muu maailma näljapiirkondadest rääkimata. See ka on uudistes, et Eestil puudub elanikkonnale mõeldud kriisiravimite varu.

Rapla valla koduleheküljelt loen, miks roheline murulapp keset asfalti kivisse tambitakse. Ikka selleks, et mul oleks parem: „Seega teeme avalikule alale korraliku kivikattega ala, mis kujunduse poolest flirdib pisut (linna – MM) keskosaga. Juurde pingid, jalgrattahoidlad ja haljastus ehk hubane istumise- ja peatuspaik tänavat mööda kulgejale.”

Rohepöörde jutt ei ole Rapla Viljandi maanteel asuvasse vallamajja veel jõudnud. See, et peale kivi ja asfaldi võib puhkealade teid katta näiteks puidumultšiga. Kui meil on tulevikku, siis jõuab sellest mõtlemine, kes maa sees elavad ja miks nad kasulikud on, kohale hiljem või liiga hilja.

Üldrahvalik diskussioon

Hääl lähitulevikku. Pärast akadeemiku, ministri ja metsamehe debatti tõusis metsakonverentsi saalis püsti mees, kes rääkis nõnda: „Natuke jäi kõrvu kõlama see, et tervitatakse üldrahvalikku diskussiooni tselluloositehase ehitamise suhtes. Skandinaavia vaates, see tundub kuidagi naljakas.” Mees, kes nii alustas, on Kaido Kukk. Äripäeva andmetel juhib ta13 tehast neljas riigis ja neis töötab 3600 inimest. Tehased väärindavad puitu, teevad näiteks kasevineeri ja spooni.

„Üldrahvalik diskussioon! Miks? Me räägime tööstusettevõtte rajamisest, kus on paigas planeeringu protsessid. Paigas on keskkonnauuringud, sotsiaalmajanduslikud uuringud. Miks me Eestis teistmoodi peame tegema?” küsis Kaido Kukk.

Paigas tähendab siis seda, et need protsessid on seadustatud. Kui neid täidetakse, ei peaks laskma hääd ettevõtmist põhja lasta. Kaido Kukk ütles, et eelmist katset rajada tselluloositehas ei lükanud kraavi debatt: „ See oli aktiivsete inimeste agressiivne rünnak, millest poliitikud võtsid välja kõik populismi punktid.” Ja seepeale saal aplodeeris talle.

Kuidas me Eestis jõuaksime destruktiivsest radikalismist konstruktiivse koosmõtlemiseni? Just selles on küsimus, metsakonverentsil ja raamatukogudes, tänavailgi...

Maalehes ilmus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga