Palka ei saa. Ravikindlustust pole. Elama peab

Vabakutselised loovisikud on piirangute tõttu kõige hapramas olukorras. Oleme seda viimastel kuudel tüütuseni korrutanud. Äsja tegi riik sammukese, mis lubab osale loovisikuist väikest leevendust.

Just jõustus loovisikute ja loomeliitude seaduse ning sotsiaalmaksuseaduse muutmise seadus, mis võimaldab maksta loometoetusi suuremale hulgale loovisikutele, ning seoses koroonakriisiga leevendada ajutiselt ka toetuse taotlemise tingimusi. „Loometoetus on kuue kuu jooksul makstav töötasu alammäära (584 eurot) suurune toetus,” seisab seadusemuudatuse tutvustuses.

Tundub, et asjad peaksid käima vastupidi, enne uurin ja siis seadusemuutused, aga kuna toetusemaksmisega on kiire ja vabakutselised hädas võib asjakäiku mõista. Kultuuriministeerium on tellinud uuringu, kus soovitakse teada, kuidas on loovisikud korraldanud oma loometegevuse, kuidas nad tulevad majanduslikult toime ning kuivõrd kättesaadavad on neile sotsiaalsed garantiid. „Kui saame adekvaatse pildi loovisikute olukorrast, saab riik edaspidi teha paremaid, võimalikult paljude loovisikute vajaduste ja ootustega arvestavaid otsuseid,” öeldakse uuringu põhjuseks. Uuring peaks valmima 2021. aasta septembriks.

Aga sinnani tuleb elada … Kütte- ja elektriarved ning muud jooksvad kulud tuleb tasuda regulaarselt … Vabakutselistel loojatel puudub enamasti riiklik tervisekindlustus või nad maksavad selle ise. Kui aga sissetulekud on pandeemia piirangute tõttu vähenenud või puuduvad üldse, siis tuleb riigil aidata olukorda kiiresti lahenda. Lisaks pean tunnistama, et praegu seda valdkond puudutavatest seadustest läbipuurimiseks,sellst kiiresti arusaamiseks, tuleks kasutada õppinud juristi abi. Ja see taas maksab.

Sadade inimeste saatus

Kuipaljusid inimesi see mure puudutab? Kirjanikud, Vabakutselisi proffesionaale – kunstnikked, muusikud,fotograafe, lavataha jäävad teatrite abijõudusid, näitlejad… Võib-olla ma ei leidnud õiget inimest, aga mitte keegi, kellega rääkisin, ei osanud mulle öelda, kui palju on Eestis üldse vabakutselisi loovisikuid. Ka vabakutseliste näitlejate hulk ei ole kuskil täpselt fikseeritud.

Eesti Näitlejate Liidu juht Tõnn Lamp ütles, et liitu kuulub 587 inimest. Seda arvestust, kes neist on vabakutseline, kes kutseline, ei peeta. Lisaks ei kuulu kõik vabakutselised näitlejad ilmselt näitlejate liitu. Küll ütleb Vaba Lava juht Märt Meos ja seda kinnitab ka Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli, et see arv võib olla umbes pooleks. Tõnn Lamp pakub, et vabakutselisi on näitlejate liidus 200.

Vaba Lava juht Märt Meos kordab paljude kutseliste loovisikute öeldut: „Kõige raskem olukord ongi hetkel vabakutselistel. Sellised kriisid jätavad nemad täielikult ilma sissetulekuta.” On küll Kultuurkapitali toetused ja ka kriisiabimeetmetest midagi … Meos ütleb, et teab selle kõik olevat siiski alla elamiseks vajaliku miinimumi.

Meos räägib, et kuna nende lavastustes osalevad peamiselt vabakutselised, siis eelmise eriolukorra ajal kompenseeris Vaba Lava asjaosalistele ärajäänud etendused 50% ulatuses. Seda tegi ka teater R.A.A.A.M.

Kõigi teatriprojektidega ilmselt niisama hästi ei läinud.

Kui rikkad me oleme?

Tõnn Lamp oskab maailmast tuua näiteid, kuidas riik on vabakutseliste loojate majandusliku kindlustatuse küsimuse lahendanud. Meil ei lähe kõige halvemini ega ka kõige paremini. Asjad on hästi näiteks Taanis. Aga leidub ka riike, kus loovisik peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. Nagu näiteks Peruus. Jõuame oma vestlusega tõdemuseni, et suhtumine loovisikuisse sõltub enamasti sellest, kui rikas on riik.

Vabakutselised näitlejad ootavad pikisilmi suve ja loodavad, et suvelavastusi saab mängida. Lisaks rahapuudusele kurnab neid tegevusetus, paigalseis. Katrin Pärn kasutab olukorda kirjeldades sõnu halvab, tardub ning ütleb, et tahab n-ö voolata, liikuda. Vabakutseline näitleja ja lavastaj Allan Kress ütleb, et talle on toimetulemiseksväga oluline olnud vabakutselise loovisiku stipendium riigi poolt läbi erialaliitude. „See ongi põhiline sissetulekuallikas. Haigekassa on tulnud samuti läbi selle.”

Külli Reinumägi korraldab virtuaalset kultuuriklubi ja annab virtuaalseid teatritunde. Ja ütleb, et riigiteatrite ja vabakutselised näitlejad on justkui esimene ja teine Eesti.

Üsna kindlasti on igal vabakutselisel oma lugu. Mõeldakse ka võimalusest teha mõnd muud tööd. Alln Kress ütleb: „Ei suuda aktiivselt/tõsiselt/sisukalt otsida muud. Küll olen mõtelnud, et ehk oleks variant ka, et töötada teatris näiteks garderoobis vms.”

Katrin Pärn: koduperenaise roll ei ole minu olümpiaala

Vabakutseline näitleja Katrin Pärn tunnistab, et eelmise koroonalaine alguses oli toregi kodus olla ja rassimisest puhata, praegu tuleb aga püüda huumorimeel alles hoida.

Mida on pandeemia ja piirangud sulle kui vabakutselisele näitlejale andnud ja mida sinu elust ära on võtnud?

Kui see kõik eelmisel kevadel algas, olin ma aastaid suhteliselt üle töötanud ja kukkumine oli päris üllatav. Siis tundus, et olgu, päris hea, istun siis lastega kodus, olen kokk-koduõpetaja-koristaja, ja pikapeale hakkas väga mõnus. Mõnus oli tasakesi kodus istuda nii, et keegi mind ei näe. Aga kui see muudkui kestis ja siis uuesti algas ja siis sügisel ja talvel jälle kõik ära jäi ja edasi lükkus, siis ei olnud enam üldse tore.

Lapsed nautisid koduõpet ja mehe töös ei muutunud miski, aga mina jäin kuidagi seisma. Mulle ikka meeldib tasakesi kodus olla, aga siis, kui see on minu valik. Koduperenaise roll ei ole kahjuks üldse minu olümpiaala ja ma ei püsi eriti hästi rahulikult pikka aega paigal.

Kuidas sa majanduslikult toime tuled ja kas sul on tervisekindlustus?

Ma pole kogu oma täiskasvanuelu jooksul nii vähe tööd teinud kui selle aasta jooksul. Ilmselt ka mitte nii vähe teeninud. Ei, tervisekindlustust mul pole, mis ajastu spetsiifikat arvestades ei ole ka kuigi mõistlik. Ühtki toetust ma ei küsinud, ei tihanud: tundus, et ah, mis, ma saan hakkama; kindlasti on neid, kellel seda on palju rohkem vaja … Mõni aeg hiljem hakkas mu altruism mulle siiski keelt näitama. Peab selle teema uuesti üle vaatama.

Ma ei oska üldse olla nii, et ma ei tööta. Üksikud etendused siin-seal mul on, aga see ei kvalifitseeru justkui päris töötegemiseks. Ja mul ei loo selline seisak uusi ideid, ei ava uusi uksi, vastupidi, see halvab mu ja kõik tardub. Maailm peab ümberringi voolama ja elama ja liikuma, siis ma voolan ja elan ja liigun. Mida vähem ma teen, seda vähem ma teen. Ja selleks, et end uuesti käima joosta, urust välja ronida, inimeste ette minna, läheb metsikult energiat.

Mille pärast muretsed kõige enam?

Aga kas ma muretsen? Mis siin ikka muretseda. Eks ka see lähe mööda. Ma ei oska siinkohal karta ega väriseda, aga mul on hea lastetuba ja mulle meeldib kokkulepetest kinni pidada, nii et ma käsitlen justkui viisakusena praeguste normide ja nõuete täitmist.

Inimesed, kellele see piirangute ja keeldude aeg on maailma lõpp, pole ilmselt kunagi mõelnud, mis tunne oli elada näiteks sõja ajal. Olukorras, kus sul pole üldse mingit valikut.

Praegu inimesed käivad siiski vabalt ringi, mõned veedavad aega Kanaari saartel ja kisa vabaduse piiramisest tundub ikkagi väga, noh, kohatu. Lihtsalt see sektor, kus mina töötan, pole otseselt elulise tähtsusega, ja selle taastumine pole peale asjaosaliste kellegi prioriteetide hulgas. Arusaadavalt – lihtsalt seni on minu oma väike päikesesüsteem rikkis ja laseb visinal õhku välja.

Eks ma oota piirangute lõppemist, kuigi silm on juba harjunud inimhõreduse ja “Suletud” siltidega ning vanu pilte vaadates tundub, et oh sa poiss, kas kunagi olid sellised peod või …

Aga veel rohkem ootan aega, kus võib kõige üle nalja teha, lasta endale uksi avada ja olla poliitiliselt ebakorrektne, ilma et keegi sind selle peale kividega surnuks viskab. Seni loen palju, vaatan oma lapsi ja katsun huumorimeele soojas hoida.

Külli Reinumägi: mul ei ole tunnet, et minu peale keegi ei mõtle

14 aastat vabakutselise elu on mind korralikult karastanud,“ ütleb vabakutseline näitleja Külli Reinumägi. „Kuidagi nii, et tuleb lahendus leida, kui olukord vilets on.“

Külli Reinumägi: „Kuni detsembrini oli kõik enam-vähem, teatrid olid ju lahti ja tulid välja kevadised uuslavastused. Sain pool aastat vabakutselise loometoetust, mis on küll väike, aga minu rõõm oli suur, kui iga kuu lihtsalt raha kontole laekus. Ei mäletanud enam, mis tunne see on. Muidu maksan ju ise endale palka.

Jaanuaris sai selgeks, et nüüd läheb jamaks. Esiteks pole etendusi ja teiseks ei planeeri ei mina ega keegi teine mingit uut projektivärki. N-ö riigiteatris on tööl oma näitlejad ja seal oma mured. Kui midagi uut välja mõelda, siis ehk suveks. Aga nii või teisiti kestab see kõik liiga pikalt, näitleja jaoks veniv väljapääsuta olukord.

Mõistsin, et tuleb leida teised lahendused. Variandid, mis elus hoiavad, olgu ajad millised tahes. Kandideerisin Mustamäe Kultuurikeskuse Kaja teatristuudio juhendajaks, aga enne kui alustada sain, keelati huvitegevus. Siis mõtlesin alternatiivi välja: lõin virtuaalse kultuuriklubi. Kord nädalas Zoomis kohtume modereeritud vestlusringis, iga kord erinev teema. Viimane kord oli luule. Kes julgem oli, luges oma lemmikuid. Nii äge oli!

Teatriõpetaja olen ka niikuinii, teen Zoomi tunde praegu oma armsate õpilastega. Ja aitan kontrolltöid parandada ühel päris kooliõpetajal, kel Zoomi-kooli tõttu tööd üle pea.

Ja nüüd valmistan juba suvelavastust ette. Erki Aule sai just valmis näidendi Ants Laikmaast, mida mängime suvel Laikmaa muuseumi õuel. Suvel õues mängida tundub reaalne, siseruumi ma midagi ei planeeriks. Praegu teen eelarvet ja pabistan selle pärast, kas publik ikka tuleb.

Ega ma ei tea, kuidas see praegune olukord lahendatud peaks olema. Mul ei ole tunnet, et minu peale keegi ei mõtle. Aga näen küll suletust ja ebavõrdsust teatrivaldkonnas, kus tegelikult ei saa öelda, et raha pole. Sellele mõtlemine tõmbab mind nii käima, et mul on parem mitte mõelda, ausalt. Unistan ajast, kus teatriilm oleks sümbioos vabakutselistest ja teatripalgal olevatest näitlejatest, projektidest ja repertuaariteatri lavastustest. Et see oleks üks tervik. Praegu on nagu esimene ja teine Eesti. Natuke imelik, arvestades, et tuleme kõik kahest koolist ja töötame ühes teatrisüsteemis ja kõik tunnevad kõiki.

Kokkuvõtteks targutama ei tahaks hakata. Oleme kõik ju vabad inimesed vabal maal ja teeme ise oma valikud. Olles valinud vabakutselise näitleja elu, on see ju mu enda valik, keegi ei käsi mul seda elu elada. Aga ma tahan ja arvan, et Eestis on isegi veel asjad hästi. Mis ei tähenda, et nad ei võiks paremad olla. Lühidalt: kasutage oma töödes, projektides, filmides, seriaalides palju rohkem vabakutselisi näitlejad! On võrratuid, huvitavaid, andekaid tüüpe, kes täiesti teenimatult varjus. Mulle sellest piisab.“

Ilmus Maalehes, pildid erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga