Kevad on kurvameelsuse rohi

Kui põldvarblase parv me aias veel raagus õunapuu otsast juba rohetavale murule laskus, mõtlesin helikopterist. Õigemini helikopteritest. Sellest, kas need helikopteri leiutajad ka linde passisid ja sellest õppisid. Mind võlub, et pisikesed varblased maandudes kambas kunagi kokku ei põrka. Kas keegi on näinud maanduvate helikopterite parve?

Selle kevade hetkekuninganna me aias on karukell. Neid on rohkem, aga ma seda üksikut, praegu kolme avatud õiega isiksust mõtlen. Ta õitseb me aia uue osa taganurgas.

Seal, kus aia uus osa, oli veel hiljuti suure ühistupõllu serv, kus suurte traktorite ümberkeeramise kohad. Oli teada, et pinnas on seal nii kõva, et suurt midagi selles kasvada ei taha.

Nüüd saame öelda, et tahab küll ja kuidas veel. Kõik üle maantee oleva välja looduslikud taimed on taas sinna oma koha leidnud. See mõjub väärikalt, kuidas taas kasvada saavad või välja ilmuvad liigid koosluseks sulanduvad. Nii, et pealtvaataja ka ajab selja sirgeks… Kõige krooniks on siis ka karukell mingit teed pidi sesse isekujunevasse kooslusesse jõudnud. Võib-olla tõesti, et linnud tõid.

Mats Traat oli esimene, kes nimetas karukella kurvameelsuse rohuks. Kevad on hea foon kurvameelsusest jagusaamiseks.

Vaatan, kuidas me rähnid on jälle elevil, eriti lärmakalt hallpea-rähnid. Aga ei saa kuidagi jätta mõtlemata ka näiteks künnivarestele ja kormoranidele selles kevades. Loodus toimib väärikalt ja looduse liigid on väärikad. Inimene näib vääritu, kui võtab endale õiguse lõigata oma vaateväljas olevast loodusest välja neid, kes ei meeldi. Ühed selle eest, et neile pole antud ööbiku lauluhäält ja teised selle eest, et toituvad kaladest, mis ju ei ole inimese omad…

Kui saate, siis vaadake vihmapiiskasid karukella õitel.

Raela aia krukellasid pildistas Viio Aitsam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga