Ago-Endrik Kerge pikk elutants katkes

(8.IV 1939 – 25.IV 2021)

Kindlasti mõjutas just Ago-Endrik Kerge tegevus mitme põlvkonna kunstimaitset.

Erakordne

Ega 35aastane Ago-Endrik Kerge 1974. aastal seal oma enamasti 20aastaste lavaka kursusekaaslaste seas minu, 18aastase keskapoisi silmade jaoks vanana küll ei tundunud. Ma tõesti ei oska seda mõtet oma peast üles leida. See küll, et kogu VII lend oma olemises – mis siis, et meist vaid kaks kursust eespool – tundus siis mäekõrguselt suurem. Nad olid kuidagi vaimukamad ja targemad, vabamad ja pühendunumad kui meie. Ei tundunud, vaid olid.

See, et Ago-Endrik on tudeng ja on ENSV teeneline kunstnik, jõudis küll kiiresti kohale. Samas, miskit vahetegemist külapoiss Sulev Luige ja – nagu Kerge ühes oma viimaseks jäänud intervjuus Aivar Loogile tunnistas – mehe vahel, kes enne lavakat oli juba jõudnud koos kateedrijuht Voldemar Pansoga viinagi võtta, ma ei märganud. See teadmine, et Kerge sõitis kooli oma autoga ja stipendiumi kursuse ühiskassasse andis, tuli hiljem.

Jaapanlanna

Meil oli näitlejaeriala raames ka selline aine nagu rütmika. Õpetaja oli Ago-Endrik. Tõtt öelda ega ma selle distsipliini vajadusest siis suurt aru saanud. Tantsutunnid Helmi Tohvelmanni ja Viive Ernesaksaga olid ju nagunii. Tegime rütmikas miskeid võimlemisharjutusi ja see kõik oli seotud koordinatsiooniga.

Ilmselt ma seda tegemist tänini ei mäletakski, kui ühel päikeselisel päeval poleks Kerge ilmunud tundi koos jaapanlannaga. See oli nagu ilmutus. Pisike ja mu jaoks imekaunis naine. Eksootiline. Teistmoodi energiaga. Ma usun, et meist keegi polnud kunagi oma silmaga jaapanlannasid näinud. Neegreid ikka liikus tol ajal me tänavapildis, meremehehakatisi, aga neegrinaisi ja veel vähem jaapani tüdrukuid … sellest ei osanud isegi unistada. Heino Kiige romaan „Mind armastab jaapanlanna” ilmus alles 1987. aastal. Siis aga oli aasta 1974.

See kaunitar hüppas koos meiega Suvorovi tänava korteri suurde tuppa ehitatud kitsale lavale ja tegi kõik Ago-Endriku näidatud harjutused kaasa. Või oli see hoopis nii, et jaapanlanna tegi harjutusi ja meie tegime talle ruumi ning vaatasime nagu imet. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina küll nägin seda naist hiljem tihti unes.

Kust see teadmine meieni jõudis, ei mäleta, aga see kaunis võõramaalane oli Kerge kolleeg Leningradi Music-Hallis töötamise päevilt. Korraks ta käis. Endrikul külas.

Kosjasõit

Küllap see ongi nii, et maitse kujuneb inimesel siis, kui ta on kõige vastuvõtlikumas eas. Ja see iga on üsna kindlasti seotud noorusega. Ago-Endrik tegi koos oma kursakaaslastega 1975. aastal diplomietenduseks August Kitzbergi „Kosjasõidu”. See, mis laval sündis, oli kohutavalt naljakas. Ilma mingisuguste maitselibastumisteta mu jaoks siis. Need kostüümid, need laulud, see, kuidas sündis ajaleht … milline fantaasia! Ma ei lugenud kokku, mitu korda seda nägin. Nüüd tean, et see lavastus läks nii hästi, et seda mängiti hiljem Draamateatri lava asemel Kalevi spordihallis. Diplomietendus, mõtelge! Muigega mõtlen praegu, et äkki on sellal ajakirjanike pilamise nägemisel mingi osa selles, et praegu kirjutan. Mine tea. Selles aga on küll just „Kosjasõit” süüdi, et enamik praegustest komöödiatest mulle väga suurt pinget ei paku.

Telelavastused „Pisuhänd” (1981) ja „Kuulsuse narrid” (1982) tulid hiljem, aga nad kuuluvad sellesse samasse maitsekasse maitsekujunduse ritta.

Voldemar Panso ütleb „Kosjasõidu” esietenduse eelses raadiosaates ajakirjanikule, kes räägib selle lavastuse põhjal aktiivsest mõtte liikumisest ja seoste loomise oskusest: „Eks terve õppemetoodika alus on kogu aeg olnud mitte õpilaste eest ära teha, vaid neid endid äratada tegemisele. Neid endid äratada loovale ja intensiivsele mõtlemisele.”

Kes keda

Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov on AgoEndrik Kerge kursusekaaslased ja teiste seas just tema töödes ennast meelde mänginud näitlejad. Ehk peabki siin kasutama suuri sõnu ja julgema öelda – publiku südamesse mänginud …

Mind on see alati mõtlema pannud, kuidas lühikese elu elanud näitlejad Jüri, Urmas, Sulev ja Aare Laanemets – kõik Kerge kursusekaaslased – nii palju jõudsid. Täna neid mõtteid üles kirjutades oskan vastata: kõigel on kõigega seos.

Vist ei saagi kindlalt väita, kes kelle kuulsaks tegi – kas kursusekaaslased oma näitlejatöödega lavastaja Kerge või lavastaja Kerge oma kursusekaaslased neile osasid ehk tööd pakkudes. On see üldse tähtis? Aga just nii see elus käib.

Ago-Endriku kunstnikuhaare on selline, et on raske kellegi teise oma võrdluseks leida. Ta tantsis balletiartistina Estonias, lavastas ja mängis sõnateatris ja ooperis, tegi operette. See, mis ta televisioonis tegi, oli legend juba ta eluajal. Oli ka kino. „Kosjasõit”, „Pisuhänd”, „Tabamata ime”, „Kuulsuse narrid”, „Aeg tulla, aeg minna”, „Vaikuse vallamaja”, „Nelikümmend küünalt”, „Tormide rand”, „Savoy ball”, „Tartu rahu”, „Kahe kodu ballaad”, „Narva kosk”, „Teatriluulud”… „Suur võlur – armastus” (tema ja Ülle Ulla esituses) on ERR-i arhiivis olemas ja leitav.

Ülle ja Elle

Olen juba nii vana küll, et julgen öelda: meeste elus määrab palju see, millised naised neid saatma juhtuvad. Endriku noorpõlve naine ja tantsupartner, priimabaleriin ja hiilgav näitleja Ülle Ulla ütles mulle muidugi, kui sel teemal kõnelesime, et sellega on hoopis vastupidine lugu. Olen selle üles kirjutanud nii: „ Aga seda saan küll teada, et Ülle Ulla mehed, peale Eri Klasi ka Ago Endrik Kerge, käivad siiamaani tema sünnipäevadel. Kui Ülle Ulla ütleb, et Endrik võtab Elle Kulli kaasa, meenub mulle jälle „armastab – ei armasta” lill. Või hoopis peaks ütlema „armastab-armastab”…” Sellises käitumises on aegadeülest suurust ookeanitäis.

Villu Kangur on kirjutanud sõnad Tõnis Mägi laulule „Elutants”. Selles laulus on read: „Kuskil kaugel veel kajab su ahastav hõik,/ läheb õlilamp ümber ja plahvatab kõik…/” Ja siis äkki lähevad poeet ja laulja – mulle tundub praegu, et justkui just Ago-Endrik Kergele mõeldes – üle prantsuse keelele, öeldes: „La naissance, l`amore et la mort-/ c`est la vie./” Sünd, arm ja surm – eluring …

Ilmus Maalehes, Sven Arberi fotod.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga