Rubriigiarhiiv: Dialoog

Priit Loog, mees mitme näoga, näitleja

Viljandi Kultuuriakadeemia VI lennu lõpetanud näitleja Priit Loog (1984) on Endla teatris mänginud 14 aastat. Nii-öelda kuulsaks tegi mehe Vargamäe Andrese osa filmis „Tõde ja õigus”. Sel suvel mängis Priit Loog tingimusteta kurjust lavastuses „Serafima + Bogdan”, eestlasest miilitsat nimega Raimond Uusküla. Hetkel on proovisaalis lavastus „Kolm õde”, kus Priit mängib Andrei Prozorovit.

„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on suur, näitab ka sellesuvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kus kõik etendused olid välja müüdud. Tribüünidele mahtus igal etendusel 600 inimest. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbus ega edevust.

Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.

Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis sa jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskva ei lähe?

Sest Tsehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Sest mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela, aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.

Loe edasi Priit Loog, mees mitme näoga, näitleja →

Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik

Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.

Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.

Loe edasi Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik →

Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis

Kirjanik Viivi Luik sai 6. novembril 75aastaseks. Ta on kirjutanud 10 luulekogu, kolm romaani, aabitsaid ja lugemikke, esseesid ja lasteraamatuid.

Alljärgnevas ütleb ta, et kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. „Kui raamat on valmis kirjutatud, on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud. Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.”

Viivi Luik on kirjatähtede valitseja!

Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust? On seda vaja? On see võimalik?

Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone. Selle inetuse mälestusmärgina meenub kõigepealt Sergeli turg Stockholmis, kus kõik endised majad lükati ühel päeval buldooseritega kokku ja asemele ehitati kõledad kastmajad ning paigutati üks tülikas klaasist skulptuur, mille materjali valikul ei arvestatud põhjamaa talve ega linnatahma. See skulptuur, mis algselt oli mõeldud särava ja selge klaassambana, on enamasti tolmu ja tahmaga kaetud.

Loe edasi Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis →

Pille Ligi: maaomaniku roll looduskaitses peaks suurenema

Sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Eesti Maaülikooli doktorant kelle doktoritöö teemaks on “Avalikkuse hinnang metsakasvatuslikule tegevusele”. Pille Ligi üllatab mind me vestluse ajal korduvalt. Ta on näiteks lisaks kõigele muule olnud aasta Austraalias tuletõrjuja.

21. sajandi loodushoiu edukuse üks aluseid võiks olla, nagu Pille Ligi ütleb, et inimesi ei saa loodusest eraldada – meid on 8 miljardit ja meie mõju on olemas ka siis, kui me ei ela ega tegutse kaitsealuse liigi naabruses. See tähendab, et loodushoidu ja elurikkuse hoidmise projektidesse tuleb senisest palju rohkem kaasata maaomanikke. Aga kuidas seda teha? Mis paneks maaomanikku rohkem loodust hoidma, mis regulatsioonid tekitaksid olukorra, kus maaomanikud senisest loodussõbralikumalt käituksid…

Kas ei ole hoopis nii, et maaomanikud ongi loodussõbralikumad kui me riik? Taas antakse märku vajadusest uusi karjääre avada, et ehitada neljarealisi asfaltteid ja Rail Balticu trassi. Ja inimestele räägitakse, kui palju see kõik meie raha, bensiini ja aega kokku hoiab.

Kui ma Rootsis õppisin, siis meile tehti kohanemiskursus. Seal öeldi, et teate, idabloki inimesed Eestist, Leedust, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, teeme nüüd sellise asja selgeks. Idablokis oli riik keegi kolmas, kes andis käske kusagilt mujal ja teile on sisse harjutatud, et süsteemi tulebki petta ja süsteem petab teid. Selgitati, mismoodi need asjad mujal on kujunenud.

Loodetavasti hakkame Eestis ka sellest „idabloki” ajastust välja kasvama. Loe edasi Pille Ligi: maaomaniku roll looduskaitses peaks suurenema →

Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma

Pildid näituselt. Peagi 85aastaseks saavat Jüri Arrakut ei ole võimalik ammendavalt kokku võtta. Mikkeli muuseumis paari tunni jooksul kunstnikuga juteldes kohtasin mitut Arrakut –noormeest, kunstnikku, filosoofi, trikitajat, õrritajat … vana tarka elurõõmsat meest.

„Mul on üks lugu kirjutamata!” ütleb Jüri Arrak, seistes keset Mikkeli muuseumi näitust. „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid.” Ütleb ja juhib mu kohe keset saali olevasse eraldi ruumi, et näidata ja rääkida: „Need pildid saatsin ma postkaartidena välismaale. See oli seitsmekümne teisel aastal.”

Jüri Arrak tõstab näitusest esimesena ülevaatlikust esile just selle üheksast pisikesest guašimaalist koosneva komplekti. Just need tööd näitavad Nõukogude Eesti kunstnike ja isiklikult tema soovi murda oma kunstiga läbi raudse eesriide. 45 aastat hiljem saatis väliseestlane Jakko Abel need 16×22 maalid kunstnikule mälestuseks tagasi. Ta oli need maalid kahepoolselt raamida lasknud, et säiliks ka piltide tagumisel küljel olnud tekst. Kunstnik ise on 2018. aastal kirjutanud, et maalid on üsna iseloomulikud tema tolleaegsele käekirjale: „…ning – nii üllatav kui see pole, üsna sarnastel teemadel minu praegusele loomingule.”

Miks just need pisikesed maalid sulle tähtsad on? Loe edasi Jüri Arrak: kunstnik peab karjamentaliteedist hoiduma →

Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta

Täna alustab Tõnu Kaljuste Tallinna kammerorkestriga Eesti helilooja Heino Elleri (1887–1970) keelpillimuusika kontsertide sarja. Eesti kirikutes ja Triigi Filharmoonia hooaja lõppkontserdil. Maestro ütleb muusikat silmas pidades – aga selle saab laiendada ka kogu maailma nägemisele –, et ta ei soovi endale kasvatada n-ö kõrva-silmaklappe.

Ilmselt ei oska te vastatata kui palju kontserte olete dirigeerinud, aga äkki meenutate seda ühte, mis erit meelde on jäänud? Mis teeb dirigendile kontserdist meeledejääva elamusliku kontserdi?

Kõige südamlikum koostöö on mul kindlasti Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia kammerkooriga. Kui rääkida kõige meeldejäävamatest kontserdipaikadest, siis tooksin esile Ameerika. EFK ja TKO-ga Ameerikaturneedelt naastes on küll imeline tunne olnud, sest sealne publik annab artistidele kuidagi erilise energia.

Teisalt on alati rõõm esineda Eestis. Möödunud aastal tegime TKO-ga turnee Eestimaa väikestes maakirikutes, esitasime Hydeni “Saabumissümfooniat”. Kogemus oli nii sümpaatne ja vastuvõtt nii soe, et alustame ka sel korral hooaega samal moel ja külastame uue kavaga taas meie väikeseid kirikuid. Loe edasi Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta →