Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik

Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.

Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.

Mats Traat on vabakutseline kirjanik alates 1970. aastast. Ta ütleb, et tema tähtis „kaasautor” on intuitsioon. Muu hulgas on Mats Traat kogu oma elu kirjutanud epitaafe, Harala elulugusid, alates oma loometee algusest 1960ndatel.

Sophie Tints, Evald Tina, Adalpert Kriips, Viktor Järsku, Mall Mõistus, Felicitas Veelmaa, Hilja Uni, Alviine Vakk, Johanna Konks, Nora Sälk, Valida Roop, Ülo Kuurits, Mahta Vaablane, Iti Põkk, Riko Mütt, Targo Toomela, Aivar Ärkel… Need on vaid mõned nimed kümme aastat tagasi, 2011. aastal, kirjastuse Ilmamaa väljaantud raamatust „Vastsed Harala elulood”. Kokku on raamatus 182 luuletust, elulugu.

Olgu Mats Traadi auks ja tema loomingu maitseks üks luuletus sellest raamatust.

Targo Toomela

Majandi vana veiselauta lammutades

jäin järele vahtima lahkuvatele luikedele.

Raske nõukogudeaegne aseri katusekivi

varises mulle pähe.

Vaatasin kui ettevaatlikult, ometi rutakalt

arst sulges palatiukse ja mõtlesin:

Varsti on kõik ammu…

On hingedeaeg teile tähtis? Või on nii vanal mehel, saati siis poeedil ja mõtlejal, iga päev hingedeaeg?

Kuidas võtta. Linnakorteris ei saa hingedele tare peale toitu panna.

Kuidas te saate hakkama oma leinadega? Kas kirjutamine aitab? Just nii nagu te öeldud ja mõeldud mõte, et karukell on kurvameelsuse rohi?

Romaan „Karukell, kurvameelsuse rohi” on kirjutatud isikliku depressiooni järel, kuid venestussurve ja ühiskondliku depressiooni jätkudes. Kui teos tõlgiti soome keelde, kirjutasid sealsed arvustajad: liivlasi kujutades räägib Traat eesti rahva kadumisest. Moskvas leidus üks matemaatikatudengist lugeja, kes ütles, et see on üldse parim nõukogude romaan. Ei „kommentaari”…

Te olete kirjutanud, et puud olid, puud olid hellad velled. Seda sellel ajal, kui kõigist torudest kuulutati, et inimene on looduse kroon. Kas olete üldse seda kunagi uskunud?

Ei mäleta, kuidas selle uskumisega oli. Aga nüüd on looduse krooniks koroonaviirus ning see on üpris ähvardav olukord.

Puud olid, puud olid hellad velled” – te panite selle oma romaani pealkirjaks siis, kui teadus veel ei kinnitanud, et ka puud on elus. Me esivanemad ilmselt seda tunnetuslikult teadsid. Mida puude ja muu loodusega suhtlemine teile on andnud?

Kuuleka koolipoisi vastus oleks: on andnud seda ja toda, kõik nagu õpetaja didaktiliselt ees rääkinud. Loodus on iseenesest kuulunud elu juurde. Kuid loodusega suhtlemise pidev rõhutamine mõjub avatud uksest sissemurdmisena.

Mis teid ja üldse inimest võiks siin ilmas hakkamasaamisel kõige enam toetada?

Rahu, rahulik viisipäraline elu.

Muide, kas te kirjutate oma luuletused ja romaanid arvutis? Ehk siis: kuidas valmivad käsikirjad? Teete palju parandusi või kirjutate ühe hooga ja siis see, mis tuleb, see jääb

Arvutit olen kasutanud 2000. aastast. Parandusi teen parasjagu, vahel vähem, vahel rohkem. Parandan, kobestan ja täiendan nii kaua, kuni tunnen, et „selle koosseisuga paremini ei saa“, nagu naljatasid näitlejad filmi väntamisel.

Kuidas teil on, kas enne kirjutama asumist teete plaani, et kirjutan nii ja nii. On olemas lood, peategelased ja tegelased … Või tuleb see kõik kirjutamise käigus?

Esimese romaani jaoks koostasin põhjaliku plaani peatükkide kaupa – kes, kus, mis, millal. Palju tuleb ja tekib töö käigus, tähtis „kaasautor“ on intuitsioon.

On teil mingi oma süsteem, et romaanides järjepidevust hoida ja et te ennast ei kordaks?

Teatavat kordamist on võimatu vältida. Väljakujunenud kirjanik on ju ikka seesama inimene,  ei ole veel kuulnud, et keegi oleks oma nahast välja hüpanud. On autoreid, kes kasutavad üht ja sama süžeed, samu tegelasi kogu eluaeg ja sellest ei tõuse tüli.

Kuidas te sõnastate – mis on inspiratsioon?

Ei tea. Mul on kogu aeg tahtmine kirjatööd teha.

Kas kirjanikuks saab õppida? Mida andis teile Moskvas kirjanikuks õppimine?

Kui heliloojaks, kunstnikuks, näitlejaks saab õppida, miks siis kirjanikuks ei saa … Mis kirjandusinstituut andis? Multinatsionaalne seltskond. Laiem silmaring. Kompetentsed lektorid. Pühendumine kirjandusele ja kirjutamisele.

Olete maa- ja mullalähedane kirjanik. Kas maaparandamisel on te jaoks mingi seos maailmaparandamisega?

Omal ajal oli. Eesti põllumees on sajandeid pidanud ränka võitlust soo ja liigveega. Meenutagem kas või Vargamäe peremehi.

Nõukogude ajal oli maaparandus meil nii tähtsal kohal, et 1965. aastal võeti kõik maade parandamise ja kuivendamisega seotud kulud riigi kanda. Raadati võsa ja metsa, koristati kive, võeti kasutusele võimas kodumaine tehnika, mis loodud Tallinna Ekskavaatoritehases, tekkisid suured põllumassiivid ja korralik teedevõrk. 1970. aasta alguses rakendati Saksamaa eeskujul väljaparanduse põhimõtteid ainsana Nõukogude Liidus (Eesti põllumajandus XX sajandil II, 2007).

Eestis ehitati 36 poldrit, esimene loodi Valguta luhal Lõuna-Eestis. Kõike seda tehti maa viljelusväärtuse tõstmiseks. Maa on meie suurim varandus. Kurb on vaadata, kuidas raisatakse arutult, kerglaselt, tulevikutundeta head põllumaad laiutavate rajatiste ja valglinnastute alla. Meenuvad kadunud Erich Erilti (nõukogudeaegne tuntud agronoom ja põllumajandusjuht – MM) sõnad: „Küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja!“

Mullalähedased oleme lõpuks kõik.

Loen ikka vahel taas ja taas te „Harala elulugusid”. Sealt peegeldub mu jaoks kummaline melanhoolia, et inimesele ei olegi antud võimalust olla õnnelik. Ja samas need Harala lood ei ole edasi antud kurjalt.

Õnnest Harala rahvas tõesti palju ei räägi. Aga ei ütleks, et nad kõik viimseni on lausa õnnetud. Enamasti on tegu ühe või paari seigaga nende elust, iga inimese kogu elusaatuse kujutamiseks oleks tulnud kirjutada novell või romaan, kuid sellist ülesannet ma endale ei seadnud.

Kust on pärit nende Harala inimeste nimed ja lood?

Need on harilikud eesti nimed kogu oma mitmekesisuses. Eestlastel on 40 000, prantslastel 80 000 nime. Õige mitmed Harala lood on tõestisündinud, imelikul kombel just need kõige traagilisemad.

Kas Harala lugude salapärane mõtteviis, nende inimeste maailmataju peegeldab teid ennast või on see rohkem mõttemäng, rikkalik fantaasia, suur maailma uurimistöö.

Kõik kokku.

Mäletan me põgusat kohtumist laguneva Meleski klaasivabriku hoovis. Seal ilmselt ütlesite, et selle klaasivabriku loo, näidendi kirjutamine on teie ainuke tellimustöö kogu elus. Kuidas te olete niimoodi suutnud?

Mis seal suuta? Tellimustöö ei tähenda alati kohe midagi korruptiivset või pugejalikku. Gustav Suits kirjutas Estonia teatri avamiseks 1913. aastal Hamleti proloogi, Henrik Visnapuu lõitellimusena mituvabaõhuetenduse teksti, Juhan Smuul kirjutas Ernesaksale „Tormide ranna” libreto ja tsükli laulusõnu „Kuidas kalamehed elavad”.

Mis annab kindluse, et olete kirjutades õigel teel? Kui palju te vajate aplausi?

Kus on päsmer, millega kaaluda, kui õige oli või on tee?

Pole ma aplause taga ajanud. Küll pean tõele au andes ütlema, et möödunud sajandi 60–80ndail aastail kutsuti mind tihti lugejatega kohtuma ning seal oli selliseid juhuseid: kui ma saali astusin, hakkas külakapell mängima ja rahvas tõusis püsti; ükskord kestis Tallinna Kultuuriülikoolis kohtumine kolm ja pool tundi.

Te kirjutatu peale mõeldes tuli nüüd esimest korda pähe, et te kirjutatud luuletusi ja romaane lugesid ka mu ammu surnud isa ja ema. Mõttekäik selline, et äkki ma peaksin need romaanid üle lugema selleks, et oma vanemaid mõista. Ma varem ei ole lugemisele sellise nurga alt mõelnud.

Soovitan soojalt läbi lugeda neli köidet „Minge üles mägedele”. Neis mahukais raamatuis kujutatakse ühe Eesti talu ja selle asukate elu ning võitlust läbi sajandi 1845–1946. Seal on kujutatud talu tõusu ja langust läbi mitmete aegade, väsimatut rühkimist ülesmäge – nii majanduses, kultuuris kui ka inimsuhetes.

Miks on nii, et inimene tahab head, püüab olgu või oma maailma paremaks muuta, aga enamasti käitub seejuures ka inetult, hoolimatult, kurjalt? Läheb untsu.

Sest aeg muutub liiga kiiresti jalge all ära, õnn, tõde ja õiguski muutuvad ära, ning inimene vehib otsekui hampelmann pöörleval rattal. Siis lähebki kõik untsu.

Kas sellest maailma untsu ajamisest on veel mingi pääsetee?

Tahaks loota, et on.

Mis on elu mõte?

Elu mõte on elu, teadis juba Goethe öelda.

Kas olete mõelnud, milline oleks, kuidas kõlaks – või äkki olete selle isegi valmis kirjutanud – teie Harala elulugu?

Jah, olen. 1961. aastal kirjutasin sellise loo. See luuletus on ammu kaotsi läinud. Meeles mul seda pole.

Ilmus Maalehes, joonistas Valdek Alber.

Mats Traadi looming:

Romaanid

„Irdinimene” (1967)

„Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga” (kirjutatud 1965–1966; 1973; kordustrükk 1985; taastatud variandi trükk 2019)

„Tants aurukatla ümber” (1971; kordustrükid 1975 ja 2005)

„Pommeri aed” (1973; kordustrükid 1985 ja 2008)

„Kohvioad”, miniromaan (1974; kordustrükk 1985)

„Inger” (1975; kordustrükid 1985 ja 2016)

„Türgi oad” (1977; kordustrükk 1985)

„Puud olid, puud olid hellad velled” (1979; kordustrükk 1985 ja „Minge üles mägedele” proloogina 2008)

„Rippsild” (1980; kordustrükk 1985)

Valitud teosed I ja II (1985)

„Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982; kordustrükk 1990)

„Üksi rändan” (1985; tsenseerimata kordustrükk koos järjega „Kodu on ilus” 2011)

„Minge üles mägedele” (I, II ja III jagu) (1987)

„Hirm ja iha” (1993)

„Kodu on ilus” (1994)

„Minge üles mägedele” II (IV, V ja VI jagu) (1994)

„Peremees võtab naise”. Minge üles mägedele VII jagu (1997)

„Muld lõhnab”. Minge üles mägedele VIII jagu (1999)

„Valge lind”. Minge üles mägedele IX jagu (2000)

„Haamri all”. Minge üles mägedele X jagu (2001)

„Minge üles mägedele”:

1. köide – proloog, I, II, III ja IV jagu (2008)

2. köide – V, VI, VII ja VIII jagu (2009)

3. köide – IX, X ja XI jagu (2009)

4. köide – XII jagu (2010). Kokku 3350 lk

„Valge maja” (2017)

„Tööpataljon” (2020). „Minge üles mägedele” järg

Luulekogud

„Kandilised laulud” (1962)

„Küngasmaa” (1964)

„Kaalukoda” (1966)

„Kassiopeia” (1968)

„Laternad udus” (1968)

„Ilmakaared” (1970)

„Etüüdid läiteks” (1971)

„Hilised talled” (1976)

„Harala elulood” (1976)

„Lagendiku aeg” (1977)

„Valitud luuletused” (1979)

„Septembrifuuga” (1980)

„Valitud teosed III”, luule (1985)

„Sügislootus” (1986)

„Jäälilled” (1988)

„Ajalaulud” (1990)

„Vastuseta” (1991)

„Koidu kätes” (1993)

„Armastuse päiv”” edimäne kogu luuletusi tartu murden (1995)

„On unistus kui ränikivi” (2000)

„Kõllane õtak”, tõne kogu luuletusi tartu murden (2001)

„Harala elulood” (2001)

„Uued Harala elulood” (2002)

„Elusäde” (2003)

„Turg ilma Sokrateseta” (2004)

„Orjavits õitseb” (2005)

„Traat armastusest” (2006)

„Soe õhtu” (2008)

„Oidipus läheb Toompeale” (2010)

„Tule rüütamine” (2010)

„Vastsed Harala elulood” (2011)

„Valgus võtab ka ruumi” (2012)

„Ugandi igatsus”, kolmass kogu luuletusi tartu murden (2013)

„Alalütlev” (2015)

„Roheline laev” (2016)

„Kahutus” (2018)

„Tuulelagi” (2019)

„Taivatäis tsirke”, nelläss luulekogu tartu keelen (2020)

Näidendiraamat

„Maikuu rohi” (2016)

Novellikogud

„Koputa kollasele aknale” (1966)

„Mänguveski” (1972)

„Umbsõlm. Armuvägi” (1989)

„Kartaago kiirrong” (1998)

„Rukkirääk linnas”, marginaale (2001)

„Islandi suvi” (2003)

„Sarviku armastus” (2007)

„Kolm Solveigi” (2015)

„Abielu viies päev” (2020)

Luuletõlked

Poola keelest:

Władysław Broniewski. “Kevadest ja surmast” (1971)

Tadeusz Różewicz. “Roheline roos” (1982)

Tšehhi keelest: Jiří Wolker. “Haljas aas” (1974)

Makedoonia keelest: Blaže Koneski. “Armunud tütarlapsed” (1986)

Läti keelest: Knuts Skujenieks. “Seeme lume all” (2018)

Filmistsenaariumid

“Tants aurukatla ümber” 1968

“Ukuaru”, Veera Saare romaani järgi 1972

“Puud olid, puud olid hellad velled” 1984

“Sügis”, Oskar Lutsu romaani järgi 1990

Teoste lavastusi teatrites

1973 “Tants aurukatla ümber” Tallinna Draamateatris – Voldemar Panso, tema enda lavastus

1976 “Kohviubade” lavastus Endlas – Aarne Üksküla, tema enda lavastus

1982 “Päike näkku” Tallinna Draamateatris – Mikk Mikiver

1982 “Päike näkku” Moskvas Malaja Bronnaja teatris – Mikk Mikiver

1985 “Pommeri aia ” lavastus Tallinna Draamateatris – Mikk Mikiver, autori instseneering

2011 “Läbi klaasi” Meleski klaasivabriku peasaalis – Priit Pedajas

Teoste tõlkeid teistes keeltes

Tema luuleraamatuid on ilmunud bulgaaria keeles 3, hindi keeles, läti keeles 2 , soome keeles, vene keeles 4.

Luuletsükleid on ilmunud prantsuse, saksa, hollandi, norra, rootsi ja esperanto keeles, samuti paljudes toonase Nõukogude Liidu rahvaste ning Ida-Euroopa keeltes.

Proosatõlkeid:

“Tants aurukatla ümber” on ilmunud 12 keeles: läti, ungari, leedu, vene, soome, bulgaaria, tšehhi, kirgiisi, tadžiki, esperanto, slovaki keeles jne

“Pommeri aed” – vene, bulgaaria ja poola keeles

“Inger” – saksa, soome, vene ja ukraina keeles

“Kohvioad” – vene, ukraina ja poola keeles

“Rippsild” – soome ja vene keeles

“Puud olid, puud olid hellad velled” – vene keeles

“Karukell, kurvameelsuse rohi” – vene, soome ja läti keeles

Novell “Kartaago kiirrong” eraldi raamatuna soome keeles

Novell “Hellenurme õhtud” eraldi raamatuna saksa keeles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga