Priit Loog, mees mitme näoga, näitleja

Viljandi Kultuuriakadeemia VI lennu lõpetanud näitleja Priit Loog (1984) on Endla teatris mänginud 14 aastat. Nii-öelda kuulsaks tegi mehe Vargamäe Andrese osa filmis „Tõde ja õigus”. Sel suvel mängis Priit Loog tingimusteta kurjust lavastuses „Serafima + Bogdan”, eestlasest miilitsat nimega Raimond Uusküla. Hetkel on proovisaalis lavastus „Kolm õde”, kus Priit mängib Andrei Prozorovit.

„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on suur, näitab ka sellesuvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kus kõik etendused olid välja müüdud. Tribüünidele mahtus igal etendusel 600 inimest. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbus ega edevust.

Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.

Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis sa jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskva ei lähe?

Sest Tsehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Sest mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela, aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.

Ega ma ei oska sulle kindlalt väita ka, kas teadmine, miks inimene ei tee midagi oma unistuse elluviimiseks, aitaks sind Andreid mängida nii, et publikul oleks huvitav. Ma mõtlesin… võib-olla ma mõtlengi raamatutest loetud tarkusele toetudes, aga lavastaja Ingomar selle välistab.

Sellest võib mõelda, seal on mingisugune võimetus, soorituskramp, kattesein… Ma ei tea, kust sellised asjad tulevad, et mõni inimene ei ole eestvedaja tüüp, tegutseja tüüp, aga selliseid ju on. Andrei elab oma pisikeses maailmas, õpib viiulit mängima, tegeleb nende asjadega, mis teda huvitavad, ja suudab neis väikestes hetkedes oma väikest elukest korraldada just nii palju, kui ta tahab. Aga suuremat pealehakkamist mul pole, mis siis, et mind paelub teadlasekarjäär Moskvas. Või vähemalt mõte sellest. Peale jääb ikka see, mis toimub hetkel siin argipäevas ja hetke eesmärgi nimel.

Kohe tulevad silme ette paralleelid inimestest, keda oled kohanud – tark, nupukas, ettevõtlik justkui ka aga ei liigu selles suunas mis kõrvalt võiks tunduda justkui see õige. Siin saab peamiseks ikka see, mis kellegi enda jaoks õige on.

Ikkagi, see Andrei?

Jah, teda teised kõrvalt võivad vaadata ja arutada, et on ikka mees – miks ta ei lähe? Potentsiaali ju on. Kas see aga oleks õige tee ja õige lahendus, mida teised mõtlevad ja kõrvalt näevad? Või hoopis on tema jaoks õige see, kus ta hetkel on- elab ja teeb? Kui ta läheks Moskvasse, siis äkki oleks see tema enda vaates veel kurvem kui see, kus ta praegu on.

Moskva on nii tema kui õdede jaoks ilus helesinine unistus, virvatuli kauguses, mis annab võimaluse loota, millegi nimel tegutseda, miskit igatseda ja lohutust otsida. Aitab elada. Kui see aga ühel hetkel tõesti käes oleks siis ehk kaoks ka see viimane lootusekiir…

Aga kuidas sul endale selliste otsuste tegemisega elus on? Kas sind on vaja tirida?

(Kahtlevalt) Ooon küll, vist. Mingites olukordades, kus on mu enda sügav huvi või tõuge taga, mis tuleb seestpoolt, siis ma ikka tegutsen, lähen selles suunas. Teen ise, üritan, proovin.

Paneme selle teatri konteksti – lavastaja ja näitleja.

Lavastaja on vedaja. Tema mõtleb ja ütleb – mida me teeme, kellega teeme, kus me teeme… on seda kõike koos hoidev lüli. Senise elu põhjal, kui vaadata, siis mul sellise elu poole tugev tõmme või ambitsioon puudub. Ma olen ses mõttes pigem meeskonna tüüp. Pigem selles karjas, keda peab juhtima, suunama, lükkama, tõukama. Ma ei kipu väga juhtima, teisi utsitama, liider olema. Et siis teatri kontekstis seni pigem näitleja. Aga kui sisemine sund peale tuleks ju siis võiksin vedaja ka olla.

Olid sa keskkoolis selline viieline ja väga korralik koolipoiss?

Ei-ei-ei. Ikka kolmeline, keskmine.

Mängisid korvpalli ja… ?

Ei mänginud. Ma vihkan korvpalli. See pole mind kunagi kõnetanud. Need reeglid…ja ainult üks pall.

Meeskonnamäng ju?

Jah, ma sain aru küll, kui selle välja ütlesin, aga no nii lihtsalt on, et olles teatris, meeskonnaga laval, siis ma vahel võin natuke soolomees ka olla. See ei ole muidugi selline teadlik valik. Spordist rääkides – ma pigem olen individuaalalade mees. Siis saab ennast ise juhtida, ise tempot ja reegleid teha. Teatri vallas olen seal teiselpool, nende seas, keda juhitakse.

Korvpallis ja jalgpllis on kamba peale üks pall ja siis aetakse seda taga. Igavaks kisub. Mul ei ole sellist võitleja hinge sees, et tulisena joosta mööda platsi ja krabada. Andke mulle pall ja ma tahan ise toksida… Et seega on vahel endalgi keeruline sotti saada, et kumb ma siis rohkem olen.

On jah, aga selline tüüp, et individualist ja meeskonnamängija ühes, see ongi põnev. No ma ei saa, ei tule pähe seda sõna, mis seda iseloomustaks. Teater on kollektiivne kunst. Sa oled siin Pärnus olnud 2007. aastast ja oled hakkama saanud. Palju jõudnud. Aga jah, laiemalt märgatavamad osatäitmised on ikkagi tehtud viimastel aastatel. Oled rahulikult jaksanud selle ära oodata.

(Mühatab)

Paljud ei suuda suurt tähelepanu ära oodata. Sina oled terveks ka jäänud?

Ma arvan küll. Kunagi lavakoolis õppejõud ütles, et meesnäitlejate elus on oluline murdepunkt seal kusagil kolmekümnendate eluaastate kandis. Esmane edevus on rahuldatud ja ei nähta põhjust, et edasi minna – miks?

Ma ei tea, miks mul see õnnestunud on. Olen Endlas saanud väga palju mängida, erinevaid asju ja viimastel aastatel tõesti on kõik läinud… (peab pausi, et mõelda) läinud nii, nagu nad on läinud. Miks? Ilmselt see on selline kompott kõigest, miks need osad on minuni jõudnud. Pluss kindlasti ka õnnefaktor. Aga mitte ainult. Ma tahaks loota, et mõjutanud on seda isiklik kasvamine, areng ja päris kindlasti koostöö Ingomar Vihmariga.

Julgen öelda ja mõelda, et just Ingomar on mind pannud teatrit ja mängu kuidagi teisiti mõtestama. On avardanud seda vaadet, kuidas asjadele läheneda. Toonud mind minule endale lähemale.

Too mõni näide?

Ma tajun seda ise sedasi – ega keegi ole mulle ju otseselt neid asju peegeldanud –, et võib-olla mu varasemad rolliloomised kippusid minema väljast sissepoole.

Ja ma ei pea silmas rollile lähenemist väliselt vaid enda pressimist etteantud raamidesse, ülesannetesse, ratsionaalse analüüsiga välja mõeldud oludesse. Viimased tööd, mis on tehtud koos Ingomariga, on olnud pigem enda seest tõe leidmised, kohalolu ning siin ja praegu momentide tabamised. Et siis seestpoolt väljapoole. Rollid ja karakterid on erinevad niikuinii aga siiski kese olen mina ja ainult see saab olla lähtepunkt. Mitte nii, et kuidagi vägivaldselt mõtled midagi välja ja proovid sobitada lõplikku paketti.

Kuulan praegu ennast ja jõuan sinna välja, et see, mis ma räägin, on mõneti see, mida meile esimesest kursusest peale räägitud on: siin ja praegu on oluline; mida sa tegelikult tahad, mis asja sa laval ajad? Just. Aga Ingomar Vihmar on neid samu asju osanud mulle mõistetavaks teha ja oskab seda teha sellises keeles ja laadis, et see kõik sünnib kuidagi valutult ja selgelt.

Usu mind, et see sõna on küpsemine, mida sa püüad selgitada. Aga selleks, et küpseda, tuleb küpsemise valu vastu pidada ja mitte esimese torke ja ebaõnnestumise järel lahkuda. Mängida neljandat jänest, kes korra üle lava hüppab…

Vaat selliseid rolle mul väga polegi olnud. Mul on meeles kusagilt, kuidas Aarne Üksküla ootas, et saaks teha väiksemaid rolle. Ma enda puhul küll päris selliseid soove ei mäleta ja ilmselt Aarnegi ei pidanud seda öeldes silmas neljandat jänest, kes korra üle lava kalpsab aga on olnud hetki kui olen saanud teha järjepanu suuremaid rolle ja tegelikult mõelnud, et hoopis meelsamini mängiks mõnd iseloomuga kõrvaltegelast. Mingil hetkel mulle näis, et rollide tüpaaž on hästi ühesugune. Hea sile poiss, positiivne kangelane. Ja mulle kohati tundus, et neid tüüpe on nii keeruline mängida. Kuidas olla huvitav ja kuidas saada neile mahla sisse, elu taha? Mulle tundus, et ma ei oska.

Kuidas see juhtus, et sattusid filmi Vargamäe Andrest mängima?

Klassikalist moodi. Helistati ja kutsuti castingule. Käisin mitu korda, oli esimene ja teine voor. Sealt siis koorus see pakkumine nii, nagu see tihti käib. Otsepakkumist mulle ei tehtud.

Kõikidesse pearollidesse oli mitu kandidaati, seda ma tean. Kõrvalt tundus, et sõel oli tihe.

Casting oli selline vahetu, ei olnud superstaari saate vormis, et nii, tule ja näita, mida sa oled ette valmistanud. Ei olnud sellist ebameeldivat pinget, mida pidanuks ületama. Otsinguline, rahulik… Nagu Ingomar Vihmariga proovides, et tulemuseni jõutakse hellalt ja armastusega.

Kuidas sa seda seletad, et Ivar Põllu just sind „Serafima + Bogdani” suurlavastusse Raimond Uusküla, seda kosmilist kurjust kehastama kutsus? Sind, ilusat siledat meest…

See oli väga rõõmustav aga üllatust, et miks just mina sellist sadisti mängin, ei olnud. Võib-olla keegi teine kuskil mõtles, et huvitav miks Priit Loog… Tean, et Ivari tagamõte, knihv oli… talle meeldis mõte, et ma filmis mängisin Vargamäe Andrest. Mõnes mõttes eestlase võrdkuju, pigem ikkagi head ja töökat meest. Ja miilits Raimond Uusküla on eestlasest sitapea, kes kõiki venkusid tümitab. See köitis teda, see vastandlikkus.

Mind võlus Ivari ja sinu koostöös sündinud Raimondi juures see, et ma ei märganud seal ja sinus ühtegi hetke, kus sa oleksid olnud hea. Tingimusteta kurjus vaid. Ma vaatajana ei saanud mõelda, et nojah, vaat tegelikult on tema ka tubli mees ikka, aga paha.

Kuidas sina enda tegelase mölaklikkust õigustasid?

Tead, oli ka neid, kes mulle ütlesid, et elasid ja tundsid Raimondile kaasa. Ja muidugi ka see jõudis minuni, et Raimond mõjus nõnda, et inimesed ütlesid: see tüüp on nii vastik, et nad ei suutnud tema lähedal ka olla. Üks täiesti võõras inimene ütles mulle, et seda tükki vaadates ta esimest korda tundis, et tal hakkas etendust vaadates häbi olla eestlane.

Oli siis tõesti neid ka, kellel Raimondist kahju hakkas?

Oli jah, elasid kaasa ja neil hakkaski Raimondist kahju. Seda oli hea kuulda. Ma ikkagi, taas see mu palju kõneldud kohalolu… (väga pikk mõttepaus) Ega ma ei mäleta küll, et seda oleks olnud, et mul oleks raske olnud Raimondit õigustada.

See lähtub kõik sellest, et mõtlesin: ma ju tahan head. Ma tean, kuidas on hea, ja ei saa aru, miks teised ei tee nii, nagu õige ja hea on. Kuidas nad sellest aru ei saa! Kui Serafima ei teeks seda või seda, siis ma ei oleks ju selline… Ma ei mõtle Raimondina tõesti kordagi, et ma olen paha. Kõik kole, mis ma teen, on hea eesmärgi saavutamiseks – ma pean sind praegu natuke peksma, siis sa äkki saad aru, miks ma teen asju, mida teen, et see kõik on õigustatud. Kui selle teadmisega suudad rollis püsida, siis on Raimond enda jaoks positiivne kangelane.

See viimane on eriti uhke mõte. Tõepoolest, et kurjategija võibki nii mõelda. No ja siis ka selles skaalas, et tavapäraselt on meil ikka eestlane enamasti kangelane ja venelane pätt. Nüüd oli äkki risti vastupidi. Äge mõte on, et pättidest võivad saada kangelased.

Nõnda, et kurjad teod põhjendatakse heade eesmärkidega ja siis läheb aega mööda ja kurjasid tegusid enam keegi ei mäleta. Raimond ju ka mõtleb, et teised ei saa ta headusest aru. Lollidele tuleb see selgeks teha. Minuga käituti pahasti ja see on ju loogiline, et ma tapan selle perekonna ära. Teile kõigile tuleb mõistus pähe peksta.

No kole. See lavastus ei jooksnud loogilist sündmuste-tegevuste rada mööda. Võsa oli vahel ja kahel pool seda sündisid erinevad lood. Oli sul selleks, et orienteeruda, ka mingi spikker kirjutatud, et sa ei eksiks?

Jah. Skeemi ei olnud, aga spikker küll oli. See oli, vähemalt minu jaoks, tohutu matemaatika. Läks kohutavalt auru, et seda selgeks ja pooled klappima saada. Võsas istus mees – läbi kõikide etenduste –, kes kuulas mõlemat poolt ja kui mõni stseen hakkas venima, siis tuli kõrva käsk, et nii, nüüd pange tempot juurde. Enamasti siiski asjad sujusid, nii sisseharjutatud oli see kõik. Minul oli tööplaan abiks ikka lõpuni. Mõned olid nii profid, et said ilma selleta hakkama. Ma ei vaadanud seda oma plaani kogu aeg, aga see pidi olemas olema, nagu talisman.

Oli ikka nii ka, et kuna mul ei olnud ju võimalust, olles ise ühel pool stseenis, spikkrit vaadata, et mis järgmiseks, siis ei julgenud oma oletuse peale ka otse teisele poole stseeni minna vaid tegin pisikese võsatiiru, et paberilt üle kontrollida, mis ees ootab. Ja kui spikker ütles, et peaksin juba teisel pool stseenis olema siis teadsin, et olen pisut hiljaks jäänud, aga hiljaksjäämine oli parem kui see, et tormata valel ajal valesse stseeni sisse. Ajugümnastika missugune.

Pikad teil proovid olid?

Hommikul kella 11 algasime ja õhtul kell 8 lõpetasime. Ja proovid olid intensiivsed. Tunnise pausi tegime vahepeal, mõni käis ujumas, mõni kohalikus poes ja puhvetis.

Kas autori, Vahur Afanasjevi surm seda protsessi kuidagi mõjutas?

See oli väga ootamatu ja kurb uudis. Usun, et mingil kujul see kindlasti mõjutas kogu projekti, lisas sellele kõigele juurde mingi välja. Aga arvan, et lavastuse valmimisprotsessis olles see meid vähemalt teadlikult ei mõjutanud. Suures plaanis alustasime ja läksime lõpuni nii nagu Ivari visioon oli.

Kuidas te kohalikega läbi saite?

Me ei puutunud kokku väga. Aga oli kuulda, et mõndadele kohalikele see vist väga ei meeldinud, et nende suht suletud kogukonnas mingid tüübid etendust mängivad ja suur hulk võõraid seda ka vaatamas käib. Samas see osa vist neile meeldis, et nad said sibulaid ja muud head-paremat suure hooga müüa.

Mis sa ise sellest Peipsi kandist mõtled? Mina muide mõtlesin, et see vanausuliste kant? on rohkem Eesti kui euroremonditud Eesti, millega olen harjunud.

Meil esimene lugemisproov oli Kolkjal. Vahur Afanasjev oli kohal. Mina olin varem sealt lihtsalt niisama läbi sõitnud. Mulle see Eesti paralleel niimoodi ei jooksnud. Ma pigem tundsin, et olen välismaal. See, et koht ise me tegemisele palju juurde annab, see oli kohe aimata ja tunda. Autentsus, eriline.

Kunagi Sillamäel üks giid ütles, et see siin on, nagu tuleksite ilma viisata Venemaale. Mul Kolkjal oli veidi sama tunne. Ma ei tunne end selles keskkonnas koduselt, aga jube äge on ikka, karakteriga paik.

Korraks „Kolme õe” juurde põigates – Tšehhov ühes oma kirjas kirjutab, et selle tegevus toimub sellises provintsis nagu Perm. See on Venemaa mastaap siis ja ka praegu!

Küsisid, miks Andrei ei lähe Moskvasse. Ma saan aru, et Ingomar lavastajana püüab vältida seda ballasti, mis justkui võiks „Kolme õega” kaasas käia, ja seetõttu me alustame ja teeme seda kaunikesti puhtalt lehelt. Ja ei otsi ajaloost, minevikust tuge. Et kummitused ei tuleks kaasa. Ega Ingomar ise ei ole sellist mäejutlust otseselt pidanud…

…ja see on hea, targa lavastaja omadus panna näitlejad iseendas selliseid, nagu sa ütled, mäejutlusi pidama…

…ja ma teen seda naudinguga, sest see sünnib orgaaniliselt minus endas, keegi ei ütle, et sa pead nüüd niimoodi mõtlema.

Kas see näitlejana töös olemine, et päeval proov, õhtul etendus, viib sind välja sellest poliitilisest klähvimisest, mis iga päev me ellu kuulub?

Proovis ja laval mängides ma küll neist asjadest ei mõtle. Ja ka üldisemalt mõtlen vähe, mulle tundub, et mul ei ole selleks aega. Mingid asjad ikka jõuavad minuni, mõni puudutab rohkem, mõni mitte.

Seda ikka tead, et kultuuriminister vahetus?

Jah. Enne ööd ikka sirvin Delfi uudistevoo läbi. Aga süveneda, kaasa elada sellele ei ole jaksu. See ei ole mul teadlikult valitud positsioon, et midagi ei muutu, mis see minu asi on. Lihtsalt elu on hetkel selline, et ei raiska aega, kulutan selle näiteks hoopis perele.

Eraldi: Fotograafia pakub lõõgastust ja naudingut

Priit Loog

Pildistamine on mind pannud loomingulisest protsessist sügavamalt mõtlema. Näitlejana sa oled pigem kellegi visiooni teenistuses. Üritad enda parimal moel panustada ja kaasa aidata lavastaja nägemuse teostumisele. Kes kuidas tajub aga minu jaoks näitleja töö ongi vist rohkem spetsialisti töö kui loominguline töö. Kuigi selles sisaldub otseloomulikult ka loominguline tahk.

Aga pildistamine on otsast-lõpuni täiesti minu enda asi. Mina valin vaatepunkti, mina vajutan päästikule. Ja tänu sellele tajun ma ka seda, mis on looming, millal see sünnib, millal mitte, kuidagi selgemalt. Olen teinud ka ühe fotonäituse oma fotodest ja selle ettevalmistuse käigus tajusin selget vahet näitlejatööga. Seal ei ole jagatud vastutust. Oledki see mis välja paned. Midagi sellist tajub ilmselt ka lavastaja aga mitte näitleja.

Kuigi mulle pakuvad fotograafia mõttes huvi mitmedki suunad siis ühed kõige mõnusamad hetked on siis, kui võtad kaamera ja lähed lihtsalt hulkuma. See pakub mulle suurt lõõgastust. Midagi ei juhtu, kui läheb nii, et pilti ei saagi.

Filmi “Tõde ja õigus rešisöör Tane Toom:

Esimene asi, mis Priidu puhul pähe tuleb, on see, et tal on kohutavalt hea süda. No lihtsalt on. Ei ole mina kuulnud teda kedagi kritiseerimas või kellegi kohta midagi halvasti ütlemas.

Kui Priidust kui näitlejast rääkida, siis näitleja-Priit suudab sellest tagasihoidlikust ja ettevaatlikust Viljandi mehest ikka päris kaugele minna. Režissöör ootab ja loodab näitlejalt, et ta oleks mingitel hetkedel võimeline ilma küsimusi esitamata tegema midagi või minema emotsionaalselt kohtadesse, millest ta ise võib-olla täielikult aru ei saagi. Ja võib-olla ei tohigi saada, sest siis muutub protsess liiga teadlikuks ning tehniliseks. See, et Priit usaldab ja julgeb, on minu arust see võti läbi mille ta suudab teha rolle, mis on niivõrd kaugel sellest, milline ta päriselt on. Ja ta naudib seda. See on näitleja puhul kohutavalt tähtis. Et näitleja ka naudiks oma mängu, mitte ainult ei kannataks. Sest alles siis saab lendu tõusta. Priidul on need tiivad olemas.

Tuult, Tuult…

Ilmus pisut lühemana Maalehes. Pildistas Karli Saul

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.