Linkola programm ja maailmalõpp

Lühikese vaheaja järel ilmus juba teine Priit-Kalev Partsi tõlgitud Pentti Linkola raamat „Linkola programm. Ellujäämise küsimus”.

Juba 1986. aastal kirjutas Pentti Linkola: „Üks ekskavaator jõuab rohkem hävitada, kui miljon tarka meest oma vaimu ja hoiakutega kaitsta suudavad. Ja depoosse konutama see ekskavaator juba ei jää, kui need targad teda väevõimuga ei sunni.” See tsitaat lõpetab Linkola kirjutise „Roheline filosoofia, tehnoloogia ja ellujäämine”.

Raamatus avaldatud Linkola kahe päevaga kirjutatud „Rohelise liikumise sihtprogramm”(1986) on tänagi tavalugeja jaoks ilmselt liiga radikaalne. Aga kui mõelda pisikestele ekskavaatoritele, millega meil täna igasuguseid töid tehakse? Igasuguseid saab selgituseks kokku võtta sellega, et just ekskavaator on riist, mille abil muudetakse maa sihtotstarvet ehk siis viljakandev ja elus maa tapetakse ära. Raadamine on see sõna. Ma mäletan oma nõukogude lapsepõlvest mingeid telepilte hiiglaslikest sammuvaist ekskavaatoritest, mis oli progressi ülim väljendus. Need ekskavaatorid töötasid meie kaevandustest. Nüüd olen näinud pisikesi ekskavaatoreid teede ääres võsa lõhkumas ja see on ikka jube ja kurb vaatepilt, muust lammutustööst, mida tänagi progressiks peetakse, rääkimata.

Põllumajandus

Raamatus on ka Linkola kirjutis 1999. aastast, pealkirjaks: „Kuidas ellu jääda? – Üks kontrollitud tuleviku mudel”. Ka see on n-ö programmiline tekst. Alapeatükis „Põllumajandus” kirjutab ta, silmas pidades Soomet, et kogu riigi vajalik toit toodetakse kodumaal. Lühike peatükk algab aga nii: „Põllumajanduses minnakse üle väikestele üksustele. Masinad kõrvaldatakse ja maaharimisega hakkab pehmete töömahukate meetoditega tegelema suurem osa rahvastikust.” Ilmselt oli me taasiseseisvumise aegne unistus väiketalupidamisest selleks ajaks juba suurtootjate poolt põhja lastud. Muu hulgas on põllumajanduse peatükis lause: „Kogu inimeste ja loomade sõnnik kogutakse täielikult kokku ning kasutatakse ära põllumajanduses.” Suuremate töödega hakkamasaamiseks taastataks hobustepidamine. Linkola pakub, et Soomes võiks olla ja sellega hakkama saada pool miljonit hobust. Ta lisab selle mõtte juurde ka kahtluse, et see nõuab paraku samapalju hektareid sööda kasvatamiseks. Samas peab Linkola plaani, et masinatest vabanenud angaarid talumaadele jäävad, teed haritakse üles või metsastatakse.

Põllumajanduse peatüki juurde on pandud kujundaja ja illustreerija Tormi Partsi joonistus maa sisse löödud labidast. Labida taustal on männitaim ja labidavarre põiki käepide sunnib mõtlema ristist surnuaial. Üldse tasub tähelepanu pöörata Tormi Partsi illustratsioonidele, sest neil on mu meelest omamoodi irooniline kontekst. „Linkola programmi lugu. Tõlkija eessõna” näiteks illustreerivad nuttev ja naerev teatrimask. Kusagil raamatu keskel on lehekülg pilti, kus inimene püüab eemale ujuda kuristikust. Ujuda vastuvoolu, sügaviku serval.

Kultuur

„Kärpimine ja kahanemine – enesetapu ühiskonna kultuurielu priiskamisega võrreldes – saab osaks kunstivormide enamikule.” Kasvuühiskonnaks nimetab Linkola maailmas ja Soomes sündivat 1986. aastal. Täna on see ühiskond veel halastamatum ja kiirem. Kui esimese koroonalaine ajal Eestis kõlas arvamusi, et see viiruselaine toob nii majandajad kui kultuuriinimesed maa peale, siis seda ei juhtunud. Sebimine läks veel kiiremaks. Ja kultuurimaailmas sebijaid tuli pigem juurde ku vähenes.

Ma olen näiteks pööraselt suurenenud teatrilavastuste arvu õigustanud enda jaoks mõtlemisega, et mida laiem on põhi, seda suurem võimalus on kõrgeteks tippudeks. Ja mu meelest see mõte 2021. aastal Eestis ka kehtib. Samas Linkola kirjutab: „Maailmavaatelisi vestlusringe, sugupuu uurimist ja malemängu mahub rohelisse ühiskonda nii palju, kui vaid kodanike vaba aeg seda lubab.” Ta mõte on, et põhiliselt rahastavad kultuurielu harrastajad ise. „Mitte mingid organisatsioonid, ühendused ega huviringid ei saa riigilt toetust. Teatri- ja filmikunstis ning muusikas põhineb tegevus vabatahtlikel annetustel, piletitulul ja korjandustel.”

Valus on ka see, et ta arvates erakunstnikud kirjutavad, maalivad ja voolivad vabal ajal, muu töö kõrvalt. Määratletud oleks ka iga kodaniku paberinorm. Kultuurihulga vähenemine peaks andma selle tulemuse, et keskpärasus kultuuris kaoks. Ma mingil moel märkan seda suhtumist ehk meie tänases kasvuühiskonnas üha enam võimust võtmas ja olen kindel, et kui kõik muu kasvab ja kultuuri arvelt hoitakse kokku, siis ei saa üldse miskist rahvuslusest ja ühiskonnast rääkida.

Linkola „Ellujäämise küsimust” kaunistab ka Kaupo Vippi põhjalik eesõna „Prognoosides maailmalõppu”.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga