Kõrvalt vaadates 5: Kliimasoojenemisest jagusaamine on kultuuriküsimus

Raivo Vare sobiks ülihästi keskkonnaministriks. See oli peamine pähe pugenud mõte, vaadates läinud teisipäeval ETV saadet „UV faktor“, mille teemaks „Rohepööre: kuidas päästa planeeti?”.

Miks? Sest mu meelest hakkab vaikselt üle kriisiuudiste müra kostma küsimus, kas keegi me mõjukatest üldse valdab tervikpilti. Raivo Vare väljendas seal saates ennast kuidagi nii, et meil istub igaüks oma silotornis ja sealt kaugemale ei vaadata. Ning demonstreeris samas oma laia vaadet ja faktiteadmisi, aidates aruteludes järele ka keskkonnavaldkonna asjatundjaid.

Mul oli saate ajal peas mitmeid mõtteid, kuidas Raivo Vare keskkonnaministriks soovitamist põhjendada. Peamiseks see, et just keskkonnaküsimused on ja omandavad lähiajal ilmselt üha suuremat tähtsust. Planeedipäästmise saate tutvustuses on seda kirjeldatud nii: „Tormid, üleujutused, metsapõlengud ja kuumalained, kaduvad liigid ja viljatu maa. Teadlaste hoiatused on aastaid jäänud tähelepanuta. Euroopast tulev rohepöörde ootus leiab Eestis sageli leiget vastukaja. Ootame ja vaatame, mis on meile kasulik? Kas meil on selleks aega?”

Ja siis muidugi isegi pisut irooniliselt mõtlesin, et äkki sobiks läinud sajandil kaks korda ministriametit pidanud Raivo Vare nüüd hoopis peaministriks. Või siis ettevõtjana ikka majandusministriks? Ja siis jõudsin mõtteni, et Raivo Vare võiks olla kultuuriminister.

Mõjukuse valu

Siia mu mõtete vahele tuli siis Eesti mõjukate edetabel 2021. Raivo Vare nime seal ei olnud.

Seda mõjukate nimekirja jäi reedel saatma Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi juhtkiri, kus ta küsib, kuhu on kadunud kultuuriinimeste mõju. Ma diplomaatiliseks jäädes vastaks peatoimetaja küsimusele, et ega mõju ole kadunud, kadunud on mõjulepääs. Või veel diplomaatilisemalt: kadunud on kultuuriinimeste soov mõjule pääseda muuga kui oma loominguga.

Mõjukusega kaasneb müra ja kahjuks ka sopaloopimine. Kui poliitiku ellu ja tegevusse on see ehk juba sisse kirjutatud, siis kultuuriinimeste omas ma just märkan soovi maailma mõista ja leida iseeneses see habras tasakaal, mis meid lagunevas maailmas arukust aitaks edasi kanda ja anda.

Muidugi tuleb siin au anda Mihhail Kõlvartile, et ta on mingi salatarkusega leidnud endas jõu olla just nõnda mõjukas, nagu ta on. Mõeldes, mitte tulistades.

Humanismi kadu

Mõte läks eebenipuust tornidele, kus öeldi kultuuriinimesed ennast varjavat. Praegused poliitikud omandavad mõjukuse silotornides troonides.

Üks mõjukate hulka jõudnud keskealine mees kirjutas just paar päeva tagasi ühes erakirjas: „Eesti valitsus teeb seda, mida teised ees teevad. Meil ei ole omi mõtteid, omi uuringuid. Meil on see, kuidas saksad (loe: sakslased, prantslased ja teised suurrahvad) ees, nõnda matsid takkapihta.” Ja jutt käib tuleviku tunnetusest ja puuduvast tervikpildist, mis aitaks maailma mõista ja kirjeldada.

Kriis on üks

Meil on kuidagi kombeks saanud rääkida kriisist jupiti – et on majanduskriis ja tervishoiukriis ja miks mitte kultuurikriis … Tegelikult on vist ikka nii, et kriis on üks ja kõik on omavahel süsteemsest seotud. Kriis on globaalne ja on ühiskonna kriis. Kui tahta näha tervikut. Loodusteadlased ja ökoloogid seda meid ümbritseva looduse süsteemis olemist üha täpsemalt oskavad seletada.

Olen 2020. aasta märtsis muuhulgas mõelnud: „Üsna huvitav oleks teada, kas need maailma helgemad pead, kes praegu otsivad koroonaviirusele ravimit, vaktsiini, teevad seda soovist päästa maailm. Või motiveerib teadust raha, mis sellega kaasneb? Kas juba kriisiplaanide varjus ei ole valmis plaanid, kuidas kasutada leiutist? Kindlasti on need valmis. Ja saja aasta pärast, kas siis arutatakse tagasi vaadates, et maailm oli ülerahvastatud ja siis tuli globaalne katk. No ei taha hästi seda mõttejuppi edasi mõelda.” Ega täna ka ei taha järgmisi koroonalaineid mõned kandid juba tunnevad.

Mäletan, et kui meil tulid need esimesed karmid piirangud ja Tallinna tänavad inimestest ning autodest tühjaks jäid, käis peast läbi ka see mõte, et kui see nüüd nii jääbki … Et kriisi ettekäändel kehtestatud piirangud toovad kaasa järgmised keelud ja käsud ja see kinnistub. No vähemalt meil veel nii ei läinud.

Nüüd kummitab see teine hirm, et vakstineeritus teeb vahe sisse, kes on oma, kes võõras. Kuidas seista vastu sellele tekkivale narratiivile, et kes ei vakstineeri, ei ole inimene? Selguse huvides: mul endal on ka see tõhustusdoos keres, nii et ma ei karda enda pärast.

Kõneisikuks peab kasvama

Tsiteerin veel kord iseennast. Olen veidi rohkem kui aasta tagasi kirjutanud: „Inimeseks olemise kvaliteetide reas on üks esimesi võime ette näha ja mõelda. Tuleb uskuda, et maailm seda võimet oma rahaahnuses minetanud ei ole. Usun, et esimesed suured kaotaja on meil hoopis teatri- ja kontserdikorraldusega tegelejad. Kui massiasju ikkagi enam ei saa korraldada? Kas riik siin saab muu kõrvalt niigi napi toetusega kultuuriinimesi vee peal hoida, seni kui olukord normaliseerub? Samas, segastel aegadel on meelelahutustööstus alati teeninud.”

See on nüüd mõte pisut samasse kanti kui Urmo Soonvaldi mure kultuuriinimeste mõjukuse kadumise pärast. Esimesest suurest piirangute lainest tulid kultuur ja selle tegijad läbi. Riik aitas. Aga ikka tugevamalt kostab nende hääl, kes ütlevad, et mis nad tantsivad ja laulavad, mingu tööle.

Tõesti, ka mina olen endalt viimastel aastatel küsinud, kas suurte isiksuste aeg on otsa saanud, möödas. Olen mõelnud marginaalsusest. Kuni selleni välja, et marginaalsetesse kogumitesse kogunenud kultuur peaks ühinema, et ta hääl kostaks. Aga alati olen peatunud mõttel: selleks, et ühineda, peab olema ühendaja. Ja ühendaja on isiksus. Tuleb uskuda, et see inimene on juba sündinud.

Neid tarkasid, kellest võiksid saada häälekad mõjuisikud, ikka vilksatab juba. Ühendajaks, kõneisikuks peab kasvama, sellele kohale ei saa kedagi määrata. Ja kui määratakse, siis, pange tähele, hakatakse nüüdsel ajal rääkima väljakutsest.

On üsna selge, et maailma päästmine on kultuuriküsimus Kui meie päästjaks on kestlik kahanemine, siis see eeldab mõttemuutust, mis näeb ette hüvedest loobumist ja harjumatut ebamugavust. Kuni säutsumine sel teemal laulu asendab, saab rohepöördest rohepesu..

Seepärast ongi aeg kokku leppida, mis ministriks Raivo Vare panna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga