Kuulan raadiost varahommikusi uudiseid ja ei märka ärgata. Otsin neid kuulates ühisosa, et mis maailmas õhus on. Ei leia seda. Ilmselt sellepärast ei leia, et seda polegi. Otsustan, et kuulan täistunnil uudiseid uuesti. Tahan aru saada, kas kuulsin ikka õigesti, et USA valitsus plaanib Taiwanile müüa relvi 2 miljardi dollari eest. Ma ei oska mõelda, miks see uudis on varahommikustes uudistes. Ja miks see mind segab? Mind, keda järjekindlat julgustatakse kilekottidest ja papptopsidest loobuma ning kes sellele vaatamata poes… nojah, ma olen neid paberkotte ostnud, aga ka neid saab liiga palju. Enesepiiramine on raskem kui suurelt mõtlemine. Loe edasi Häda mõistuse pärast
Autori Margus Mikomägi postitused
Pärleid Eesti suveteatri keest
Margus Mikomägi
Mu hea teatrit tundev sõber ütles hiljuti ühe Lahemaal esietendunud suvelavastuse iseloomustuseks: „Mulle jah see lavastus meeldis. Ju siis oli selline tuju.” Olen ise viimasel ajal üsna palju mõelnud eelhäälestusele, sellele, miks valin vaadata just need etendused, mitte teised.
8. augustil esietenduvad Võrumaal Roosiku koolihoones kaks Juhan Jaigist inspireeritud lavastust, „Mis Sa tont vahid!” ja „Jutuvestja lahkumine”. Lavastused, mis küll ühes mõttelaines, toob publiku ette MTÜ Müüdud Naer, mis koondab Lõuna-Eesti taustaga teatritegijaid. On vähemalt kolm põhjust, miks ma tahan seda näha. Juhan Jaik on oma jutuvestmisega kirjanikuna mind köitnud ammu ja sellel kevadel ilmunud kahe uue raamatuga tegi ta seda uuesti. Müüdud naer seostub raamatuga „Tim Thaler ehk müüdud naer” ja selle lavastuse tutvustust lugedes meenus, et näitleja Toomas Suuman on Otepäält.
Loe edasi Pärleid Eesti suveteatri keest
(Lehe)lõppude lõpuks
Kui Facebook kolmapäeva varahommikul mulle meelde tuletas, et peaksin oma sõber Jüri Pinole, kes 23. juunil suri, sünnipäeva puhul õnne soovima, siis ma sellest veel ei mõelnud. Alles mõne tunni järel tuli pähe seos, et kultuur ja surmakuulutused on tavapäraselt ajalehtede viimastel külgedel. Loe edasi (Lehe)lõppude lõpuks
Olemise talutav kergus Jaan Tätte näidendis
Mul on selline tunne, et Jaan Tätte tahab oma näidendis „Õnnelik tund” vaatajaile muu hulgas öelda, et elus vahel märkamata jäävad lihtsad olukorrad tegelikult määravad elu. Meie kõigi elukõrtsi nimi on Jaanil seekord „Ära muretse”.
Jaani laulusõnad, mis suurel osal eestlastel on peas, on peas just nende lihtsuse pärast. Lihtne on ilus, saab ka öelda. Näidendis „Õnnelik tund” on Tätte lihtsale lihtsusele lisandunud miski elutarkuse mõõde, sügavus. Lavale jõuavad olemise filosoofia elumudelid. Just mudelid, mitte et on üks ja õigesti elatud elu. Ja juhus otsustab asju enamasti, inimese enda otsusest vähe hoolides. Jaan valdab nüüd paradokside kunsti meisterlikumalt kui varem. Elu jälgimise kogemuse viljakas tulemus, mis muud. Ta „Õnneliku tunni” argipäeva on pühapäev ja meri sisse kirjutatud, mu meelest isegi nii võib see olla, et ta ise seda ei teadvusta. Loe edasi Olemise talutav kergus Jaan Tätte näidendis
Müüdid ja tegelikkus Juuditi ja meie kõigi elus
Teatri R.A.A.A.M. „Juuditi” lavastus Püha Katariina kirikus pani, vähemalt mind, mõtlema elust ja surmast. Ja sellest, kas tapmisele on üldse mingisugust õigustust.
Kui olin sõnastanud lause, mis pidanuks iseloomustama nähtud lavastusest hoogu saanud mõtteid, ajas mu hästitoidetud kass Maša meelega ümber kirjutuslaual oleva veekruusi. Varahommik oli ja kass teadis, mis tegi, et mu tähelepanu võita.
Mina aga mõtlesin janust ja näljast, milles vaevles „Juuditi” näidendis Olovernese ja tema väe piiramisrõngas asuv linn. Kuivatasin vee käepärast olnud taskurätiga ja lasksin kraanist uue kruusitäie. Loe edasi Müüdid ja tegelikkus Juuditi ja meie kõigi elus
Palju õnne argipäevaks
„Mis vahe on ametnikul ja kanal? Kana muneb ja siis kaagutab, ametnik ainult kaagutab,” ütles vana Luua kooli metsamees endast poole nooremale sama kooli vilistlasele ja mõlemad noogutasid mõistvalt. Mehed said kokku kokkuleppeta. Näib, et juhuslikult.
Sellesama pühapäeva hommikul, kui metsamehed minu kuuri all juhuslikult kokku saades tuttavaks said, vaatasin oma Facebooki seinalt ühte vana, arvan et läinud sajandi 60ndate aastate filmijuppi. See oli nõukogude aeg.
Seal Arkadi Raikin rääkis mõistuloo: „Ühes metsas töötas Karu jänesena. Loe edasi Palju õnne argipäevaks