Aarne Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017) in memoriam

Ma ei julgenud Aarne Üksküla poole intervjuusooviga pöörduda ta eluajal. Ei tahtnud kuulda äraütlemist ja mõtlesin sellele ka, kui ebamugav on tal seda teha. Ta oligi selline inimene, kes oskas vaikida. Küllap hoidis oma sõnad ja mõtted lava jaoks.

Sellest, miks ta ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.

Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele Pealtnägija, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu Sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.

Kui said kuuskümmend, pidi Draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises Su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis Sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas Sulle mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.

Kui Jüri Järvet enam ei mänginud (suri1995), hakkasid Sa mängima Tšebutõkinit Draamateatri kuulsas „Kolmes ões”. Enne seda hakkasid mängima Kulõginit samas lavastuses, kui Ants Eskola enam ei jaksanud (suri1989). Veidi hiljem hakkasid Linnateatri „Isades ja poegades” mängima Pavel Petrovitš Kirsanovit, kui Mikk Mikiver haigestus ja läks (2006)…

Nägin nii Sinu kui ka Järveti Tšebutõkinit. Näidendis on stseen, kus ta võtab kätte portselanist lauakella ja uurib seda. Siis ütleb tulekahjult tulnud Veršinin, keda mängib Mikk Mikiver, et näe, ta määris ennast ära ja on nüüd nagu hernehirmutis. Lisab mõtte, et on kuulnud, nagu paigutataks ta ise ja ta sõdurid ümber. Tusenbachi mängiv Juhan Viiding kommenteerib, et siis jääb linn ju päris tühjaks. Portselanist kell kukub Tšebutõkini käes kildudeks. Mari lille Irina ütleb, et see oli mamma kell. Veidi varem on Tšebutõkin tunnistanud, et ta nooruses oli armunud Irina emasse ja pole sellepärast abiellunud…

Kirjeldan Sulle seda kõike üheainsa tsitaadi pärast. Tšehhov on arst Tšebutõkini öelnud kuuekümneaastaseks ja ätiks. Kell puruneb ja aeg – mida ta teeb? Tšehhovil ja teil seal laval on selle koha peal pikk paus. Aeg tõesti nagu seisatub ja siis Sa, Aarne, ütled Tšebutõkinina: /…/”Ma ehk ei pillanud puruks, vaid ainult paistab nii. Võib-olla meile ainult paistab nii, et me olemas oleme, tõeliselt aga meid ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. /…/”. Loe edasi Portselanist lauakell on puruks pillatud →

Miks nii on, et kui inimene sureb, tulvab pähe lõpmatu piltide rida. Igaüks neist tundub liiga isiklik, nii et jagamine näib olevat ebaõige. Kui sureb suur näitleja… Mis siis teistmoodi on? Mitte midagi, surma ees oleme kõik võrdsed. Need pildid säilivad seni, kuni lõpp on vaikus.

Üks pilt nüüd siiski Aarne Ükskülast. Olen selle diktofonile salvestanud ja alles hoidnud. Hääl kannab.

On 2009. aasta suvi, Järva-Madise kirikus on tänukontsert. Laulab PärtUusbergi hiljuti loodud kammerkoor Head Ööd, Vend. Laulavad Kärt Johanson, Tõnis Mägi ja Jarek Kasar. See on seltskond, kes on teinud kaasa Albus etendunud muusikateose „Tarkus” kontsertidel.

Selle päris lauludest kantud kontserdi tipphetk saabub, kui näitleja Aarne Üksküla ennast märkamatult küünalde hämaras kirikupingist püsti ajab ja vaiksel häälel saalitäiele kuulajatele ütleb: „Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teise osa Maurus on mures oma tütre pärast, kes ütleb, et eesti keel on kole keel. Maurus kardab, et tema tütres on vähe armastust.“

Ja siis äkki on keset kirikut härra Maurus, kes mõtiskleb koos oma poistega: „Mõni ütleb, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. /—/ See, kes ei armasta, selle silm on tume ja hääl on kume, rääkigu ta kas või inglite keeli, ta ei võidaks iialgi sellega südameid…“

Veart kelladest rääkis Oru Pearu A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Kirjanik ja ta romaani kangelane pidasid silmas just Järva-Madise kiriku kellasid, mille helin üle raba Vargamäele kostis ja igavikust märku andis muu kõrval. Sellel kontserdil, kus oli Aarne Üksküla tollal korraks härra Maurus, helisesid need samad veart kellad üle öö.

Sa helisesid üle kõigi Eestimaa soode Aarne. Olid meile veart kell.

Margus Mikomägi

Jaan Toominga, Nero Urke ja harrastusnäitlejate „Hamlet” Elva Lendteatris on Shakespeare´i värsstekstil põhinev maapealne põrgu. Nii kõlab klassika 21. sajandi esimesel veerandil.

Mu vana hea sõber ütleb, et vaatas üht hiljutist esietendust: „Laval oli tehniline tulevärk, aga ainus, mida polnud, oli teater.” Elvas esietendunud „Hamleti” kitsukesel laval oli lavakujunduseks vaid kaks taburetti. Valgustus oli lahendatud vaid nelja prožektoriga. Kui seda situatsiooni kirjeldasin, ütles üks tark, et jajah, vaene teater. Aga ei ole! See hoopiski oli rikas, see suure tähega Teater. Mõtlesin, kuidas ma ütlen lugejale, et see, mis laval sündis, mulle pööraselt meeldis. Kohe tekkis küsimus, kas kurjuse kvintessents saab siis meeldida. Vastus on, et ei tohiks, kui oled normaalne inimene. Aga see, mille tegijad vaatajateni tõid, mõjus, lihast läbi ja luudeni välja. Loe edasi Katkumaailmas pole enam väljapääsu →