Kett on nii tugev kui on tema kõige nõrgem lüli. Kammerooperi „Emajõe ööbikud” sünni üle Tartu Uues teatris saavad uhked olla kõik nägijad ja kõik tegijad.

Oma sõnu kinnitamaks, tuleks kombekohaselt alustada helilooja Alo Põldmäe kirjutatud muusikast. Ma aga ei saa kuidagi lahti tundest, et tuleb alustada sellest, mille Ööbikute kunstnik Kristiina Põllu on peitnud 150 aasta taguse Eesti laulupeo korraldajate suurde seinakappi. Selles seinakapis on peidus ühtehoidmist vajav rahvas. Neid me ei näe. Nemad ilmuvad selges eesti keeles oma meelt avaldava koorina publiku ette siis, kui on vaja sõnadele kaalu anda, kui teisiti enam ei saa. Ja reaalselt on kapis peidus keisri pilt ja Eesti rahvarõivad, papa Jannseni napsipudel ja Lydia Koidula hinge ülendavad luuletused. Ka mustad kaabud, kui mu mälu mind nüüd alt ei vea.

Tartu Uus teater teeb taas imet oma sisuliselt pisikese saaliga. Saali on ehitatud rõdu, kuhu mahuvad mängima pillimehed. Publiku tribüüne on kaks. Üsna saksikult riides ja heade kommetega eestlaste seltskond, kes kõigi kiuste tahab teha Eesti laulupidu, tegutseb saali keskel.

Lavastaja Ivar Põllu teatritaju geniaalsust väljendab muu hulgas ka see, kuidas ta on lahendanud dirigendi – siin orkestri ja kooride juhataja – kohalolu. Nimelt dirigeerib lavastuse muusikajuht Markus Leppoja ooperit sealsamas keskkonnas, kus laulavad, liiguvad ja tegutsevad me ajaloost tuttavad tegelased. Lavastaja ja kogu tegijate meeskonna mu meelest suurim võit on see, kuidas nad on osanud üleelusuuruse paatose nii edasi anda, et see ka kõige pessimistlikuma ja küünilisema kuulaja-vaataja meeli saab ülendada. See muide on Ivar Põllu puudutuse võlu, et tema lavastustes käsitletakse maailma asju ülitõsiselt ja ometi lahkud etenduse lõppedes saalist tervema meelega.

Ööbiku laul

Helilooja Alo Põldmäe on kirjutanud kaasaegse ja klassikalise helikeelega ooperi. Orkestris on keelpillid, saksofonid, klaver ja aukohal löökriistad. Koolitamata kuulaja kõrvgi märkab ses muusikas me tänase päeva temposid, džässilikkust ja väga kohati midagi sellist, mis räpile lähenes. See muusika mitu korda etenduse jooksul juhatas mõtted selle juurde, et see, millest me 150 aastat tagasi ilmselt isegi unistada ei osanud – professionaalne kaasaegne ooper – on täna kogu oma ilus olemas. Olemas nii, et see võib muuta maailma paremaks paigaks.

Leelo Tungal on tolleaegse ööbikulaulu tõlkinud tänasesse eesti keelde. Toon vaid mõned näited suurepärastest mõttesillerdustest. Lydia laulab: „Ükskord siiski muusika/ vabaks võitleb Eestimaa!”. Papa Jansen laulab: „Saagu jumal, mis ta kohus, saagu keiser, mis ta kohus –/ siis ei ole meie laulupidu mingil määral ohus./Ja et võimudele tasuma peaks omal viisil kümnist,/oma pidu sestap alustame ikka keisrihümnist/. Libretos ja lavastuses on tugevalt sees see, et Carl Robert Jakobson, kes on Lydiale Koidula nime andnud, lahkub laulupidu plaanivast seltskonnast just kompromisside pärast kirikuõpetajatega. Koor laulab: „Keiser saagu oma osa, jumal oma osa…/ Kirik keset küla – see on Eesti pärisosa…/”. Soovitan tähelepanu pöörata Jakobsoni mängiva ja laulva Märt Jakobsoni joonistatud habemele. See on just see, mis mu jaoks detailina iseloomustab head teatrit. Seda, et laval on kõik võimalik. Ka see, et me kuulsad ärkamisaja heliloojad osutusid (visuaalselt) üks neegriks ja teine indiaanlaseks, kes laulsid puhtas eesti keeles. Ülivaimukas see kõik. Pintsakutest grimmi,valguse ja mõttejõuni välja. Julgelt saab öelda, teist Eestit ei ole kusagil, seisame siis tema eest.

Kaasaegne ja klassikaline, nii nagu üks kunst olema peab. Lydia laulab lavastuse finaalis: „Miks ei ole rahul ruumi,/ rammu väikse rahva aul?/ Keset sõnasõdu kuumi/ rahu teha tahab laul./ Võib ehk ainult muusika ühte liita Eestimaa?//.”

***

Tartu Uue teatri unustamatute tegude hulka jääb see lavastus muu hulgas ka sellega, et ta pisikese draamateatrina julges võtta oma rüppe suurepärased lauljad, pillimehed ja koori ning ühendas nad kõik ühte, selle lillesidemega, mille nimi on kultuur.

Ivar Põllu: Õppisin muusikat usaldama

Margus Mikomägi

Ivar Põllu, mis „Emajõe ööbikute” lavastamisel üllatas, vaimustas, kurvastas?

Vaimustav on andekate inimestega koos töötada. Teha midagi sellist, mida kunagi elus varem pole teinud, õppida teistelt. Vaimustas ka Uue Teatri meeskonna võimekus oma jõudu teravalt fokusseerida, et lava ja lavastus valmiksid kiiresti ja optimaalselt.

Mida sa ooperit lavastades uut õppisid?

Õppisin muusikat usaldama. Ooper on ju väheste sündmustega ilus draamalavastus, kus muusikaline kujundus on juba ette antud, kui liialdada. Õppisin seda usaldama. Avastasin, et heas ooperis on muusikas kõik olemas, esmatasandil voolab kõik muusikast välja, kogu liikumine ja psühholoogiline joonis. Sammudeni ja peapööreteni välja. Seda on võimalik muusikas peaaegu et näha. Ja et seda on võimalik realiseerida. Ning et see jääb laval püsima ja toimib koos publikuga ka.

Kui palju sinu kujutluses olevast lavastusest hiljem realiseerub? Kas su lavastusplaan sünnib ka koos kunstnikust abikaasa Kristiinaga lavakujundust välja mõeldes?

Lavastusplaanid on mõnes kohas detailsemad, mõnes kohas mängulisemad. Suuremas ja tähenduslikumas plaanis paneme selle Kristiinaga koos paika, sest see peab ju väljenduma lavakujunduses ning seda peab ehitama enne peaproove. Samuti on paljud muud osad tihti detailideni väliselt paigas. Ehk siis maailmanägemus, mida peaks publik nägema ja tundma. Kuidas selleni jõuda ja kuidas näitleja selle sees elab ja toimetab, on eri lavastuste puhul erinev. Sõltub palju ka sellest, kuivõrd trupp tahab kaasa mõelda ja kaasa mängida. Näitlejatele peab alati laval jääma mänguruum, et neil oleks huvitav. Aga see ei tohi lõhkuda ideed, seda algset pilti. Kui trupi ja idee saab sünkrooni, siis saab alati jumalikku nalja ja piire pole.

Eraldi:

EMAJÕE ÖÖBIKUD / kammerooper laulupeo sünnist /

Esietendus

7. juuni 2019 Tartu Uues Teatris

Laval

Lydia: MARIA LISTRA

Jannsen: OLIVER KUUSIK

Jakobson: MÄRT JAKOBSON

Kunieid: RASMUS KULL

Willigerode:ATLAN KARP

Hurt: SIMO BREEDE

Eugenie: EVA MARIA SHEPEL

Wirkhaus: KARL-MARKUS KAIV

Koor

TARTU NOORTEKOOR

dirigendid RIHO, KADRI ja MARKUS LEPPOJA

Kammeransambel

Tartu keelpillikvartett:

KRISTEL EEROJA-PÕLDOJA

KADRI PALU

KADRI REHEMA

REET METS

URSULA CHILLAUD – saksofonid

ANDRE HINN – klaver

HEIGO ROSIN – löökpillid

Etenduse muusikajuht ja dirigent

MARKUS LEPPOJA

Kontsertmeister

PIIA PAEMURRU

*

Libreto

REIN VEIDEMANN

LEELO TUNGAL

Helilooja

ALO PÕLDMÄE

Lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik

RENE LIIVAMÄGI

Ilmus Maalehes, fotod Henry Griin.