Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata,Monoloog

12 armastavat naist

Lisa kommentaar

Sulev Oll kirjutab Maalehes raamatust “Kaksteist armastavat naist”

Margus Mikomäe 12 armastust

Hinnatud teatrimees läheb, vastne raamat kaenlas, lavale ja võtab oma hinge alasti, abiks 12 väärika, aga ka vallatu sõnaga teatrinaist.

Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.

Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega. Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paika panija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus! Loe edasi 12 armastavat naist →

Monoloog

Kui kõik ära lähevad…

Lisa kommentaar

Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.

Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud. Loe edasi Kui kõik ära lähevad… →

Määratlemata,Monoloog

Mullune lumi toidab maad

Lisa kommentaar

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad →

Monoloog

Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas

Lisa kommentaar

Betti Alveri luuleime sai taas nähtavaks ja kuuldavaks Jõgeval, kus

25. korda peeti ta luulepäevasid. Luuleetendusi näitasid 16 kooliteatrit üle Eesti.

Seda kõike Jõgeval pealt vaadates vaimustas vist see ülepea, et ma ei märganud kahe päeva jooksul grammi ega sekunditki kultuuritust.

Need noored, need luuleteatrivormidele ja mõtlemisele sisu otsijad juhendajad, peakorraldaja Lianne Saage-Vahuri rajatud Eestit hoidev keskkond, küünalde hulk ümber Betti Alveri mälestusmärgi novembrihallil õhtul… Ja see, mis muusika oli valitud vaimsust toetama ja kandma – lihtne, ilus, ootamatu ning seda usku kinnitav, et me jääme alles, jääme alles oma keeles. Loe edasi Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas →

Monoloog

Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast

Lisa kommentaar

Andres Eilarti raamat „Kunst koguda. Kunstikoguja” viib lugeja reaalselt eksisteerivasse paralleelmaailma me kõrval.

Me kunstiasjatundjate kuninganna Mai Levin ütles mulle kord Kohila vallamajas: „Kunstiteose väärtusest moodustab suure osa just tema legend. Just see, kuidas ta on liikunud, kelle käes ta on olnud. See jutustab.” Ja nüüd loen Andres Eilarti mitmekihilist raamatut justnagu Mai Levini sõnade illustratsiooni. Saan teada. Loe edasi Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast →

Dialoog

Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega

Lisa kommentaar

Näitlejate kohta käib ütlus, et nad eelistavad olla rambivalguses. Näitlejate laps ja lavastaja Kaarel Irdi lapselaps Priidu Adlas tunneb rambivalgust peensusteni. Ta on Eesti üks hinnatuimaid valguskunstnikke.

Priidu ema oli Kais Adlas, Vanemuise näitleja, isa on Raivo Adlas, sama teatri näitleja. Ei oleks vist midagi loomulikumat kui see, et pojast oleks saanud näitleja.

Kuidas sa lavavalguse juurde jõudsid? Kas rambivalgusse ei tõmmanud?

Ma ei ole valgustaja sellepärast, et ei saanud Panso kooli sisse. Ma ei proovinud ega mõelnud sellest. See oli mu valik – jõuda teatrisse lava taha. Arvan, et mind viidi sinna kolmeaastaselt. Pandi istuma Vanemuise suure maja paremasse portaali, kus ma kellelegi ette ei jäänud, – pildivahetustele ja sisseminekutele. Tol ajal olid mastaapsed lavakujundused ja suured pildivahetused, ega ei oleks saanudki seal jalus tuterdada.

Ma ei läinud teatri peale rändama, sest mul oli huvitav. Tükid, kus vanemad mängisid, olid peas. Loe edasi Valguskujundaja Priidu Adlas maalib valgusega →