Kui eestikeelne ja maailmakuulus teater otsustab, et lõpp on parem kui koos loomine, peame endalt küsima, miks me lasime sellel juhtuda. Täpsemini: miks me pole osanud neid hoida?
Mind üllatab ja teeb ettevaatlikuks – tulevikule mõeldes – NO99 enesetapu kiiduväärseks pidajate üksmeel. Kiidukoor sellele, kui uhke ja erilise asjaga lõpuks hakkama saadi. Kas see teatri kollektiivne lõpetamine oli ikka n-ö hädatapp? Nüüd on tekkinud palju tagantjärele tarku, kes ütlevad, et NO99 oli kriisis. Mu meelest pole Eestis täna võimekamat loomingulist truppi kui nemad. Teatritegemisse ja kunsti sündi üldse on sisse kirjutatud võimalus läbi kukkuda. Kindlapeale kunst… on tootmine. Seda on kõik kohad täis.
Maailma kuulsaimas monoloogis „Olla või mitte olla” küsib Hamlet muu hulgas: „Mis oleks üllam: Vaimus taluda/ kõik nooled, mida vali saatus paiskab… / või tõstes relvad hädamere vastu/ vaev lõpetada? Surra, magada.” Jah, ikka seesama, et kas parem on lõputu õudus või õudne lõpp. Juhan Viiding luuletas: „Aeglast enesetappu ei anna/ ma iial endale andeks./ See, mis ma ütlesin, olgu/ mu elu/ truuduse/ vandeks.”
Hoia ennast
Kultuuri kontekstis on mage öelda, et hoia ennast ise, siis hoiavad sind ka teised. NO ei hoidnud ennast ise siis või? Kas tõesti on Eesti kultuuri sisse kirjutatud saamatus oma ja omasid hoida? Nii, et me sellega harjunud oleme? Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mikk Mikiver, Baskinid… need on esimesed nimed ja saatused, teatrivalla tänaseks lahkunud suured, kes meenuvad ses kontekstis hoobilt. Aga need, kes elus veel?
Üsna hiljuti süüdistati meedias Elmo Nüganeni, et ta pole ammu midagi lavastanud ja on Linnateatri käest lasknud. Ma siis mõtlesin, et kui Elmo enam kunagi miskit ei looks, oleks tal Eesti kultuuriruumis ikkagi juba ammu õigus elu lõpuni loorberitel puhata. Lisaks on alatu süüdistada mittemidagi tegemises meest, kes õpetab lavakoolis ja teeb märgilisi filme.
Rumalalt kukub välja just see, et kultuuris kaasa tegevad ja sellest kirjutavad inimesed ise ka on selle sfääri tihtipeale meelelahutuseks ja võistluseks sõnastanud. Usun, et kaasamõtlejad leiavad näiteid lihtsalt, olgu tegu lähi- või kaugema ajaga. Puhkust ja kogumist, vigadest ja läbipõrumisest õppimise aega, kogumise aega ei ole justkui ette nähtud. Tavaliseks hakkab saama, et valmiv kunstitöö ja kunstnik kiidetakse üles, tõstetakse kõrgustesse veel enne, kui proovid on alanud. Kui siis selle pilvedes eelhoiakuga vaadatakse ja pettutakse, saavad tegijad vasaraga vastu pead.
Võlausaldajad
„Kunst ei võlgne kellelegi midagi,” ütles näitleja ja lavastaja Julia Aug hiljuti oma pikas intervjuus telekanalile RTV1. Ta rääkis ausalt ja veendunult kultuuri seisust tänasel Venemaal. Sain taas kinnitust sellele, kuidas vene saatetegijad ja saatejuhid ei püüa kunstnikku intervjueerides publiku meelt lahutama sundida, vaid suhtuvad loomingusse ja loojasse ülima austusega. Kuhu see meil on kadunud?
„Ma tean, et maale vaadatakse õige mulje saamiseks pigem kaugemalt, aga ma ei usu, et inimesi ja nende tegusid saab samamoodi eemalt hinnata,” ütles mulle kunagi kunstnik Kaido Ole.
Ühtse Eesti unistus
2006. aastal esietendus Haapsalu lähiste lennuväljal NO teatri lavastus „Kuningas Ubu”. See lavastus läks numbri all NO91. Seda mängiti ka 2007. aasta suvel. Peaosaline vahetus: Tõnis Mägi Ubu lõpetas ja Jarek Kasari Ubu tuli asemele. Siis ei osanud niimoodi mõelda, aga täna küll, et olgu tegu vana või noore diktaatoriga, ikka kerkib loosung „Sööge sitta, intelligendid!”.
Kui mälu mööda minna, siis meenub mulle, kuidas kohtusime Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga 2007. aasta juunis Haapsalus Müüriääre kohvikus. Olen me tookordse intervjuu sissejuhatuses märkinud, et Ene-Liis Semper on Tiit Ojasoo naine ja et kohvikust kümne sammu kaugusel autos magab nende just nelja-aastaseks saanud tütar. Mul ei ole tänagi ükskõik, vaid kuidagi uhke on mõelda, et see laps on juba 15aastane…
„Kuningas Ubu” oli prohvetlik lavastus. Oli ajast ees. Ma ei pea siin silmas teatri vormilist külge – see nagunii. Lavastuses kasutati kaameraid, kuskil oli režiipult ja režissöör, kes otsepilti publikule võimendas. Etendus kulges eri mängupaikades, näitlejad olid kottmaskides – kotid peas. See ja paljud muud vormilised atribuudid, mis riburadapidi ka me teistesse teatritesse imbusid kui loomulik. Ei saa sellest suuretendusest rääkides ilma Jarek Kasari muusikata. Muu hulgas kõlas kolmandas vaatuses hiigellennukiangaari laval laul „Minu inimesed”. See oli siis juba me vabariigi aastapäeva kontserdil kõlanud. NO lavastuses laulis seda troonile tõugatud kuningas. Kui juba oli päid raiunud ja inimesi võlla tõmmanud, laulis laulu, kus rõhk sellel, et inimesed on inspiratsioon.
Lavastaja Tiit Ojasoo on 11 aastat tagasi mu pärimise peale, kas lavastus sisuliselt muutus, kui muutus peategelase iga (Tõnis Mägi tollal 60, Jarek Kasar 20), öelnud: „Ta muutus. Kui enne olid laval emand ja isand, siis nüüd on emand ja tema poeg. Jarek mängib noort Ubu´d, keda tema ema utsitab.” Tookord ta lisas: „Iseenesest see, kuidas tropp võimule saab, võimule lükatakse ja mida ta siis teeb, see lugu on sama. Olgu ta isa või poeg…”
Ma ei oska mõelda, kas oskasin seda lavastust siis ohudraamana võtta, aga – mõeldes tänasele olukorrale nii meil kui maailmas – see, millest rääkis ja mille eest hoiatas NO teater Haapsalu lennuväljal juba 12 aastat tagasi, on käes ja hulleminigi veel.
Maskidega ja maskita
Ega ma siis neid näitlejaid veel lavalt tundunud – Tambet Tuisk, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Jaak Prints, Kristjan Sarv, Inga Salurand, Andres Mähar, Risto Kübar, Sergo Vares ja Rasmus Kaljujärv. Hoopis mõtlesin sellele, kuidas maskide taga olevad ülivõimsat ja ka lolli massienergiat etendavad näitlejad sellise vormi jätkudes (nimetu ja näotu) isiksuseks kasvavad ja suureks näitlejaks saavad. See tundus mu tollases argimõtlemises üsna võimatu – näitleja ju kasvab mängides, oma näoga, omanäolisi osi tehes.
Nüüd saan aru, kuidas eksisin. Täna on selge, et kui nõnda saab mängida maskides, siis see, mis avaneb, kui maske hakatakse maha koorima, saab olla ainult veel suurem.
Näitleja, tänase lavakooli juht Jaak Prints rääkis, kui temalt püüdsin uurida, miks tema tee koos NO teatriga otsa sai: „Ma tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad…”
Teemad ei saa otsa
Vähem kui kuu aega tagasi, kui näitleja Marika Vaarikule anti üle Helmi Tohvelmani preemia, uurisin temalt, mis saab edasi. Publiku ees istus laureaat koos sõbra, kunstniku, mõttekaaslase Ene-Liis Semperiga. Marika siis vastas ja mulle see mõte väga meeldis: „Ma ei mängi rolle ega õpi osasid. Ma isegi ei unista ühestki osatäitmisest. Mulle meeldib tegelda erinevate ja just mind kõnetavate teemadega ning areneda nende kaudu paremaks näitlejaks.” Ei Ene-Liis ega Marika, omavahel pilke vahetades, ei rääkinud tookord edasisest konkreetselt, kuigi proove mainiti.
Mulle tundus see kontekstis „enne mune, siis kaaguta” sümpaatne, aga mu intuitsioon vedas seekord alt. Oleksin pidanud sügavamale küsima. Ei oska ütelda, kas nende teatrisuurte sümpaatsete naiste mõtetes olid siis, 14. oktoobril juba kollektiivse enesetapu mõtted. Kas ma või keegi teine oleks neid saanud siis veel ümber veenda? Või kas nad seda tahtsidki?
Nüüd on läinud nii, nagu on läinud. NO99 on ühispöördumisega teatri surnuks tunnistanud. Mu meelest võimete sellises punktis, kus tuleks hoopis tiibu sirutada. Paradoks on, et n-ö surnud teater mängib edasi. Saalid viimastele etendustele on taas välja müüdud ja ees ootab külalisetendus Moskvas.
Jaak Prints mõtiskles loomingust nõnda: „Loodusel on aastaringid. Niisamuti toimub loominguski tsüklilisus. Tsüklite kestvus sõltub paljudest teguritest, millest mõned jäävad hoomamatuks loominguga tegelejaile endilegi. Kestvalt õitsemine ning viljade kandmine kurnab iga õunapuud. Keerukatel elussüsteemidel on kalduvus iseorganiseerumisele. Puu võtab vaheaasta. Puhkab. Nii on loomingugagi, mida peame oma olemuselt õrnaks ning tundlikuks tegevuseks, – ja see on loomulik.”
Õunaaedasid ei raiuta maha, kui need mõnel aastal vilja ei kanna. Mul on tunne, et NO-lased seda teavad.