Koos Julia Augiga.
Autori Margus Mikomägi postitused
Mõminaräpist Eesti atmosfäärideni
Selle loo pealkirjaks võiks olla ka „Karikakar ennustab Koitu” – karikakar ja koit nii suurte kui väikeste tähtedega.
Äratus igapäevasest magusmõnusast argipäeva muusikatapeedi talveunest on ikka seotud päris muusika pugemisega hinge.
Morna ja Nestori Raadio 2 aasta alguse saatest juhuslikult kuuldud mõminaräpp rõõmustas mõtlema muusikale, mis lõpetas mu läinud aasta.
See mõttekäikude rida on ilmselt enim ajendatud mu alusmõttest, kuidas muusika ka neid inimesi, kes ei ole muusikud, mõjutab. Marju Länik ja „Karikakar” valitakse aastate parimaks lauluks. Minu vaieldamatud lemmikud Hannaliisa Uusma, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar esinevad koos jõulupühade kontserdil pisikeses Käru kirikus. Loe edasi Mõminaräpist Eesti atmosfäärideni
Jaanuari astumine: Kapitalism teeb inimesest asja. Ja asju saab varastada
Me elame ebatäiuslikus maailmas ja peame selle teadmisega leppima. See ei tähenda muidugi allaandmist.
Miks mu toas kõik kellad alati seisma jäävad? Keelduvad aega näitamast. Loe edasi Jaanuari astumine: Kapitalism teeb inimesest asja. Ja asju saab varastada
Väikse poisi õnnelik lapsepõlv
Avastan, et mu ema on ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu, Herta Laipaiga „Hõbetähega taigas” ostnud 1958. aastal. Ja on sinna tiitellehele kirjutanud Margus Mikomägi. Teadvustan seda alles 2017. aasta detsembris kus kuu aja pärast saan 62: kui ema kirjutas, olin kaheaastane.
Nüüd võtan luubi, et uurida oma tol ajal noore ema käekirja. Tahan aru saada ta tunnetest, sellest, mida ta tundis, kirjutades just sellesse raamatusse oma poja nime. Milline oli 
sulepea, milline sinise tindi pott… „Suur reheahi” kirjutas üks mu pähe loetud naine, kui kaupmees tal palus selleks, et teada, kas see on ka hea tint, midagi tähtsat kirjutada. Loe edasi Väikse poisi õnnelik lapsepõlv
Jaak Prints: Ma olin nemad
Kaks tundi näitleja Jaak Printsiga, mil me teineteisest üht-teist teada saime.
Sel päeval, kui me Jaak Printsiga kohtume, antakse Eesti teatrile NO99 Roomas Euroopa tähtsaim auhind – uue teatrireaaluse preemia, European Theatre Prize New Realities. (Jaak Prints töötas teatris NO99 aastatel 2005–2012.)
3. jaanuaril algavad Tallinnas Vene Teatris William Shakespeare’i näidendi “Richard III” proovid. Peaosas mängib Jaak Prints ja teeb oma Richardi vene keeles.
NO-teatri auhind on ka sinu auhind, osa sinu tööst.
Muidugi rõõmustan ma selle tunnustuse ja kolleegide üle.
Euroopa teatriauhindade žürii liige, Poola dramaturg ja teatrikriitik Piotr Gruszczyński pidas oluliseks märkida, et seekordsed auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Ma usun, et see on tabav tähelepanek. Oskaksin ehk niipalju lisada, et tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad. Loe edasi Jaak Prints: Ma olin nemad
Oskan püsti tõusta…
Jõulu meees 24.detsember 2017 Viio Aitsami pildi mõlemad
Ma vähemalt tahan uskuda, et oskan lugeda vihma oma koduaia kuuri katusel. Tuult kuulata ka. Lisaks usun seda, et need oskused on meil sündides kaasas. Muidu ei oleks nii, et elu algab sünni ja lõpeb suremisega.
Me kuidagi kiiresti kaotame lindude ja loomade keele mõistmise. Vastu saame liitmise ja lahutamise oskuse. Siis loeme, kuidas luuletaja kirjutab, et paralleelsed sirged ristuvad, ja ei oska sellega mitte midagi peale hakata.
Olen oma elus nooremana istutanud metsa, nüüd istutan puid. Õppisin tegema kirve- ja hanguvart. Õpetajad olid vanad metsavahid. Ja kohale jõudis see oskus tehes. Eksimisi oli omajagu, et osata. Ja ikkagi ma usun, et just intuitiivselt tunnen ära selle, mis elus on päris. Oskan sellele tundele nüüd juba mitte vastu vaielda. Kõndima õpid kukkudes ja käpuli käies. Arvan, et oskan püsti tõusta juba – kui vaja.