22 aastat mängimata rolle…

Kuidas me muinastulede öö eel Jüri Krjukovit meenutasime.

On laupäev, tulemas on muinastulede öö Eestimaal. Päris varahommikul kirjutan kunagisele kursusekaaslasele Heino Seljamaale ja kutsun teda koos meenutama Jüri Krjukovit, meie mõlema omaaegset koolikaaslast vanemalt kursusel. Veidi aja pärast Heino vastab: „Hommik! Olen autoga teel Odessasse. Sitt tee. Räägi Tennosaarega. Pean kõikseaeg roolist kinni hoidma. Tervita Liinat.”

Kirjutades Liinale mõtlen, et Heino on mu teejuht. Liina vastab, et nad Egon Nuteriga lähevad õhtul Andineemele Harriet Toomperele ja Mait Malmstenile külla: „ Mõtleme täna selle peale. Kui midagi toredat koorub, annan sulle teada!”

Hämardub. Veidi peale kella kaheksat – ma olen just jõudnud oma Rapla koju Tartust ja paljudes paikades muinastuled kohe süttivad – helistabki Liina ja ütleb, et Maidul on ilusad mõttekäigud, annab telefoni talle üle.

Mait Malmsten jagas Jüri Krjukoviga ühte garderoobi Draamateatris, aga nad said seal koos olla vaid kolm aastat. Ka mängisid koos. „Wikmanni poistes” oli Jüri Maidu isa.

Mait laiendab mu pakutud mõtet, et mis siis oleks, kui Jüri Krjukov, Sulev Luik, Urmas Kibuspuu, Juhan Viiding… oleksid praegu elus ja teatris?

„Mis siis oleks? Nad oleksid, kui oleksid elus, tegijad. Olen sellest mõelnud, vahest mitte konkreetselt just nende nimede peale, aga enda isa peale ja… See mõte tuleb mulle pähe siis, kui vaatan telekast täiesti juhuslikku, järjekordset BBC sarja, kus on alati palju vanu ja väga vanu geniaalseid näitlejaid. Need näod ei kipu ka korduma. Mis tähendab, et neid on seal Inglismaal palju.

Siis ikka mõtlen, et näed, see seltskond on meil ju puudu. Meie neid seriaale lihtsalt ei saa teha, sest selliseid vanu näitlejaid ei ole….

Saatus on olnud selline, elu on olnud pingelisem, ma ei tea, ebatervislikum, ebastabiilsem, ja see on viinud meie hulgast väga palju inimesi liiga vara. Ilmselt vanas heas maailmas inimesed säilivad kauem. Mind valdab kahjutunne, et head inimesed on lahkunud noorelt. Kui see ei oleks nii, siis oleksime nagu vana hea Inglismaa…”

Produtsent Märt Meos ohkab, kui räägime Jüri Krjukovist, ütleb, et juba 22 aastat mängimata rolle… „Neid enne oma aega lahkunuid oleks täna väga vaja just noortele mõeldes.”

Jüri kursusekaaslane Peeter Volkonski räägi loo: „See oli Kuku klubis, lõunatasime ühes lauas. Äkki tuli liitus meiega üsna õnnetu ühine tuttav ja rääkis, et tema pojal juhtus õnnetus – kaotas ühe silma. Ütles, et nüüd tuleb klaassilm panna. Juura ütles hetkegi mõtlemata – aga teeme korjanduse, et kasvõi kuidagiviisi aidata. Kes seda aega ei mäleta või ei tea, siis selgituseks, et tollal polnud mingeid annetamiskampaaniaid, sest nõukogude inimesel ei võinud ju olla rohkem võimalusi ja initsiatiivi, kui riigil. Aga Juural oli.”

Jaak Allikult küsin, kes võiks olla hetkel Eesti teatris Jüri Krjukovile sarnane näitleja? Ta vastab pikemalt mõtlemata, et Priit Võigemast. Ja põhjendab: „Esiteks väga lai ampluaa – muusikali peaosadest kuni tragöödiateni. Nagu Jüri, kes mängis Ivanovit ja mängis muusikalis „Viiuldaja katusel”, oli võrdselt tugev nii koomikas kui traagikas. See mehelik sarm.”

Kalju Suure foto. Lugu ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga