Äsja Tartu linnakirjanikuks kuulutatud Mart Kivastik ütleb, et kirjutab praegu oma romaani „Sure, Poisu” filmistsenaariumi. Märtsis tuleb välja tema uus film, taas enda romaanist lähtuv „Taevatrepp”.
Kõige raskem oli „Taevatrepi” juures muusikaõiguste kättesaamine, räägib Mart. „See läks mitu korda kallimaks ja osutus ülikeerulisekd. Õigused on laiali ja Eesti-sugusele filmimaailmale ei taheta midagi anda ka, sest me oleme väikesed ja tundmatud. Me ei tähenda midagi. Näiteks Zeppelini me ei saanudki.”
Mart Kivastik alustab kaugemalt ja ütleb, et sai Vene sõjaväest pääsemiseks tutvuste kaudu hullumajja. Seal oli selline teraapia, et tuli ümbrikke kokku voltida. „Tookord ma ei saanud aru,, mismoodi see kedagi ravida võiks? Praegu tundub, et miks mitte. Peaasi et juurdlema ei hakka, mis ja miks. Kirjutamine on küll ravi, puhastab pea muust jamast ära. Mulle see sobib. Kirjutamise ainuke viga on, see, et oled üksi. Teatris ja filmis saab inimestega kokku. Ja nii ongi hea, kui ei taha kedagi näha, siis kirjutad. ” selgitab ta enda elamiseviisi.
Mart ütleb, et Tartu on jäänud viimaseks Eesti linnaks, selles mõttes peaks Tartut väga hoidma. „Ega ma muidu vahet ei tee, Tallinn on veidi imelik, neelab lõpuks kõik alla, metsa, sood, ja eestlased takkaotsa. Sööb Eesti ära.”
Kuidagi nii on, et isegi kui ma tahaks juttu sinuga alata teisiti, siis ei saa. Olen märganud, et jälgid tähelepanelikult Ukrainas sündivat. Lausa jagad neid ülevaateid feissbuukis. Miks, või hoopis: mis see sõda sinuga teeb?
Mu jaoks Ukraina sõda on nii meie sõda ja jagan puhtalt sellepärast… Kui see sõda algas, siis iga tund seal miski muutus. See oli päris õudne… Midagi sellist ei osanud keegi arvata. Jagan seda, et kõik teaks, keda huvitab. Kui keegi ei taha, võtku mind maha.
Loe edasi Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda
