Autori Margus Mikomägi postitused

Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda

Äsja Tartu linnakirjanikuks kuulutatud Mart Kivastik ütleb, et kirjutab praegu oma romaani „Sure, Poisu” filmistsenaariumi. Märtsis tuleb välja tema uus film, taas enda romaanist lähtuv „Taevatrepp”.

Kõige raskem oli „Taevatrepi” juures muusikaõiguste kättesaamine, räägib Mart. „See läks mitu korda kallimaks ja osutus ülikeerulisekd. Õigused on laiali ja Eesti-sugusele filmimaailmale ei taheta midagi anda ka, sest me oleme väikesed ja tundmatud. Me ei tähenda midagi. Näiteks Zeppelini me ei saanudki.”

Mart Kivastik alustab kaugemalt ja ütleb, et sai Vene sõjaväest pääsemiseks tutvuste kaudu hullumajja. Seal oli selline teraapia, et tuli ümbrikke kokku voltida. „Tookord ma ei saanud aru,, mismoodi see kedagi ravida võiks? Praegu tundub, et miks mitte. Peaasi et juurdlema ei hakka, mis ja miks. Kirjutamine on küll ravi, puhastab pea muust jamast ära. Mulle see sobib. Kirjutamise ainuke viga on, see, et oled üksi. Teatris ja filmis saab inimestega kokku. Ja nii ongi hea, kui ei taha kedagi näha, siis kirjutad. ” selgitab ta enda elamiseviisi.

Mart ütleb, et Tartu on jäänud viimaseks Eesti linnaks, selles mõttes peaks Tartut väga hoidma. „Ega ma muidu vahet ei tee, Tallinn on veidi imelik, neelab lõpuks kõik alla, metsa, sood, ja eestlased takkaotsa. Sööb Eesti ära.”

Kuidagi nii on, et isegi kui ma tahaks juttu sinuga alata teisiti, siis ei saa. Olen märganud, et jälgid tähelepanelikult Ukrainas sündivat. Lausa jagad neid ülevaateid feissbuukis. Miks, või hoopis: mis see sõda sinuga teeb?

Mu jaoks Ukraina sõda on nii meie sõda ja jagan puhtalt sellepärast… Kui see sõda algas, siis iga tund seal miski muutus. See oli päris õudne… Midagi sellist ei osanud keegi arvata. Jagan seda, et kõik teaks, keda huvitab. Kui keegi ei taha, võtku mind maha.

Loe edasi Mart Kivastik: Ma loodan, et maailm pärast seda sõda saab mõnes mõttes korda

Rein Lang: Inimestevahelised suhted baseeruvad väärtustel, mitte mingitel tsirkulaaridel

Rein Lang on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude ja olnud kuus aastat Eesti justiitsminister. Tema ettepanek on teha me riigis kapitaalne õigusrevisjon ja ebavajalikud seadused tühistada.

Meie ühiskonna hädades on paljus süüdi ABS. Rein Lang kasutab sellist kolmetähelist pidurit tähistavat väljendit, mis tähendab administratiiv-bürokraatlikku süsteemi. „See tuleks maa sisse tampida. Aga ükski asi demokraatias ei juhtu, kui ei teki sotsiaalset tellimust, kui inimesed ei ole seda meelt, et nii olla ei saa.” Räägime õigusfilosoofiast, seadustest ja nende kujunemise alustest.

Rein, kas õigusfilosoofia on meil ja maailmas üldse ära unustatud?

Loe edasi Rein Lang: Inimestevahelised suhted baseeruvad väärtustel, mitte mingitel tsirkulaaridel

Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal

Insenerist ettevõtja Väino Kaldoja (66) on ennast ümbritsenud tulevikku kujundavate inimestega. „Üks minu elu filosoofiline lähtepunkt on see, et rikkaks ei saa see, kes unistab rahast,” ütleb Väino Kaldoja.

Väino Kaldojal ei ole endale kuuluvas ettevõttes Auve Tech, kus arendatakse isesõitvaid sõidukeid, oma kabinetti. On arvutiga töölaud avatud kontoris. Kui oleme firma nõupidamiste toas mõne minuti rääkinud, juhtub midagi, mida minu elus sellistel puhkudel varem juhtunud ei ole. Väino Kaldoja katkestab oma mõtte poolelt sõnalt, vaatab telefoni ja ütleb, sootuks teise tooniga, rohkem iseendale: „Ma annan selle telefoni ära.” Pean ilmselt täpsemalt kirjeldama, et ta ei lülita telefoni välja, ei pane peale lennurežiimi, vaid annabki telefoni ära. Seletamata, et kui juhtub tulema mingi edasilükkamise võimaluseta telefonikõne, siis see telefon toodaks talle tagasi.

See on kuidagi samast ooperist tegu nagu jutt firma helikopteritest. Kaldoja nimelt soovib, et tema noored kaastöötajad oskaksid helikopterit juhtida. Et vajadusel olla kiirelt kohal ja lahendada tekkinud probleem kohe.

Me palju pikemat vestlust Väino Kaldojaga diktofonilt edasi-tagasi kuulates tekkis selline kujundlik pilt temast: laps, kes lapsena mängis autodega, noormees, kes õppis inseneriks ja autosid tundma, siis täiskasvanu, kes müüs autosid, ja siis vanemas eas mängib unistuste mängu tulevikuautodega ja loob selleks teistele võimalusi.

Me oleme ühevanused. Elanud teineteisest üsna erinevat elu. Insener ja humanitaar…

Loe edasi Väino Kaldoja: Ma tean oma kohta ühiskonnas. See on alates neljandast reast, äärepeal

ALVIS HERMANIS: Oleks naiivne loota, et venemaalased vabanevad impeeriumimeelsusest

Hannes Korjus Riiast tõlkis ja saatis Teatritaskule Alvis hermanise äsja antud intervjuu kus ta räägib olukurrast Riias, vene imperialismist ja ka Ukraina sõjast-

KÜSIS RITUMS ROZENBERGS, VASTAS ALVIS HERMANIS

Mis juhtus TV “Dožd”-iga?

Kas me räägime TV “Doždist” või TV “Rain”-ist? Mind pani imestama, et meie noor põlvkond ei teagi, et tegemist on ühe ja sama telejaamaga.

Me võime kasutada esialgset nime – “Dožd”.

See “Doždi” juhtum on oluline seetõttu, et tegu on tõehetkega, pöördepunktiga sootuks teistes mastaapides, kui räägime Venemaa opositsionääridest ja meie suhtumisest nendesse. Juhtunu on otsustav pöördepunkt.

Mis juhtus meie avalikkusega seoses selle “Doždi” juhtumiga, meie arusaamadega naabritest, kellele oleme asüüli andnud?

Välispoliitikakontseptsioon, et Riia võiks olla vene opositsionääride, vene opositsioonilise meedia kindralstaap, pärines, kui ma õigesti aru saan, ilmselt presidendi nõusolekul, välisministrilt. See oli originaalne algatus, mingis mõttes isegi äge. Aga ühtaegu ka riskantne värk – nagu kasiinoski. Panustada sellele, et Venemaal võidakse mässama hakata, olgu rahvas või keegi Kremlis, ning see päädiks režiimivahetusega, ning seda kõike juhiksid, mõistagi, Riias baseeruvad opositsioonilised väljaanded, ning Läti lõikaks tänu sellele tulevikus suure naabri suhtes mingeid boonuseid. Me oleksime jälle läti kütte mänginud, ainult ajalooliselt tagurpidi.

Loe edasi ALVIS HERMANIS: Oleks naiivne loota, et venemaalased vabanevad impeeriumimeelsusest