Hannes Korjus Riiast tõlkis ja saatis Teatritaskule Alvis hermanise äsja antud intervjuu kus ta räägib olukurrast Riias, vene imperialismist ja ka Ukraina sõjast-
KÜSIS RITUMS ROZENBERGS, VASTAS ALVIS HERMANIS
Mis juhtus TV “Dožd”-iga?
Kas me räägime TV “Doždist” või TV “Rain”-ist? Mind pani imestama, et meie noor põlvkond ei teagi, et tegemist on ühe ja sama telejaamaga.
Me võime kasutada esialgset nime – “Dožd”.
See “Doždi” juhtum on oluline seetõttu, et tegu on tõehetkega, pöördepunktiga sootuks teistes mastaapides, kui räägime Venemaa opositsionääridest ja meie suhtumisest nendesse. Juhtunu on otsustav pöördepunkt.
Mis juhtus meie avalikkusega seoses selle “Doždi” juhtumiga, meie arusaamadega naabritest, kellele oleme asüüli andnud?
Välispoliitikakontseptsioon, et Riia võiks olla vene opositsionääride, vene opositsioonilise meedia kindralstaap, pärines, kui ma õigesti aru saan, ilmselt presidendi nõusolekul, välisministrilt. See oli originaalne algatus, mingis mõttes isegi äge. Aga ühtaegu ka riskantne värk – nagu kasiinoski. Panustada sellele, et Venemaal võidakse mässama hakata, olgu rahvas või keegi Kremlis, ning see päädiks režiimivahetusega, ning seda kõike juhiksid, mõistagi, Riias baseeruvad opositsioonilised väljaanded, ning Läti lõikaks tänu sellele tulevikus suure naabri suhtes mingeid boonuseid. Me oleksime jälle läti kütte mänginud, ainult ajalooliselt tagurpidi.
Tuli välja, et see panus ei õigustanud end. Vilniuses toimus just äsja järjekordne [vene] opositsionääride konverents, kus nende ökonomistid ja politoloogid olid ühel meelel, et Venemaa režiim on väga stabiilne. Pole mingeid majanduslikke või poliitilisi tundemärke, mis viitaksid muutuste võimalikkusele, isegi riigi esimese isiku vahetumisel. Tähendab, et nood lootused luhtusid, nagu luhtusid needki lootused, mis pandi Venemaa opositsioonile, selle intellektuaalsetele ressurssidele ja võimekusele. Mõistagi oli see üllatus nii ukrainlastele, kui meilegi, et nad valisid kogu aeg lihtsalt patsifistliku positsiooni – ei sõjale. Ukraina sõjalise võidu nimel pole nad teinud mitte mingeid konkreetseid, pragmaatilisi samme. Samamoodi pole nad Venemaal ealeski kutsunud üles relvastatud ülestõusule või vastuhakule. Seega oleme neid kõvasti ülehinnanud. Abstraktselt võiks seda kõike nimetada Rinkevičsi kontseptsiooniks, mis on vananenud. Idee oli hea, aga kahjuks ei tulnud midagi välja. Tuleb midagi uut välja mõtelda.
Minu teada ei raiska Iisrael aega naaberriigi muhamediusuliste ümberkasvatamisele, ega hellita lootust, et muhamediusulised võtavad ise aru pähe, lõpetavad rünnakud ning muutuvad samasugusteks nagu meiegi. Iisrael selliste lolluste peale aega ei raiska ning jätkab oma julgeoleku eest hoolitsemist. Minu teada on ka eestlased mõni aeg tagasi samale arusaamisele jõudnud. Venemaa venelaste probleemide lahendamine ei huvita neid enam põhimõtteliselt, kuna see pole lihtsalt oluline. Nende probleemidega on mõttetu tegeleda.
Tähendab, et säherduse impeeriumimeelse naabriga tuleb väga kaua kõrvuti elada. Muutunud pole tsaariajast saadik mitte põrmugi – Venemaa impeeriumimeelsete jaoks olid vähemusrahvad alamat sorti inimesteks. Kummatigi pole kõrvuelamisest pääsu. Aga kuidas?
Viimaste päevade pettumus avaldub selles, et impeeriumimeelsed on Putini režiimi toetajad. Me võime nimetada neid idiootideks. Aga Venemaal on ka liberaalsed imperialistid. Impeeriumimeelsus on neisse niivõrd sügavale juurdunud, et ma ei näegi valgust tunneli lõpus. Väga vähe on neid, kes mõistavad, et ei piisa üksnes Putini režiimi väljavahetamist, ka vene inimese mõttemaailm vajab muutmist.
See on ju võimatu!
Tunnen isiklikult mõningaid inimesid, kellel see on õnnestunud. Aga need olnud väga harvad juhtumid. Mõned on mulle pihtinud, et see impeerlik mõtlemine on kogu aeg nende sees olnud nagu nakkus. Nad on seda endale teadvustanud ning püüavad nüüd sellest lahti saada. Aga ei tasu loota, et see õnnestub paljudel.
Kas impeeriumimeelsus oligi impulss, miks TV ”Dožd” ettekirjutusi rikkus ning väljendas eetris toetust Vene armeele?
Kõige õudsem ongi see, et nad ise midagi säherdust ei tajugi. Tunnen neid moskvalasi läbi ja lõhki. See on tavaline moskvalaste snobism. Nad arvavad oma Moskva sissekirjutusega, et kogu muu maailm on mingi kolgas. Isegi Ameerikas käituvad nad täpselt samamoodi. Nad suhtuvad läänemaailmasse täiesti arusaamatu ülbusega. See on nende Molotovi kokteil – alaväärsuskompleks pluss täiesti põhjendamatu suurushullus. Ning mis peamine – nad ise ei saagi sellest aru.
Ning me jäämegi sellise naabriga kõrvuti elama?
Just. Seepärast ma ju kogu aeg räägingi Iisraelist. Viibin seal tihti. Nende lähenemine tundub mulle õige. Meie olukord muutub nende omaga üha sarnasemaks. Nad elavad täisväärtuslikku elu, aga on pidevas valmisolekus end kaitsta. Ei midagi hirmsat. Hallidest aegadest saadik on see inimeksistentsi põhiseisund.
Kas praegune olukord on teilegi valulik? Te ju lavastasite Moskva teatrites, suhtlesite kolleegidega.
Muidugi, olen üle elanud mitmeid pettumusi. Pean tunnistama oma naiivsust ja vigu. Kas või see “Gorbatšovi” lavastamine. Arvasin, et see on nagu partisanireid Putini Venemaale. Soovisin neile meelde tuletada sõnavabadust, et oli selline Gorbatšov. Minu poolt oli see täielik naiivsus. Aga me ju kõik õpime. Kes ette näha seda võis, kuhu kõik pöörab.
Millisena paistab teile homne päev sõjajärgses Euroopas?
Just täna lugesin ühte huvitavat kirjutist, kus üks venelane “Doždi” kontekstis ütles – kas inimestele pole pähe tulnud, et tulevase imelise Venemaa naasmine Euroopasse saab olema võimalik üksnes Ida-Euroopa riikide nõusolekul, mitte Prantsusmaa või Saksamaa nõusolekul, nagu seni oldi harjunud. Nad ei mõista, et Euroopa raskuskese asub nüüd Ida-Euroopas, eelkõige Ukrainas, Poolas, Balti riikides. Siin asub Euroopa uus raskuskese.
Millisena paistab Ukraina tulevik?
Tehakse erinevaid oletusi, alates kõige halvematest kuni kõige fantastilisemateni. Kõige reaalsem stsenaarium – Vene armee surutakse jõuga Ukrainast välja, Krimmi suhtes pole nii kindel. Pärast saab Ukraina NATO-lt samasuguse õhutõrjesüsteemi nagu on Iisraelis “Raudne kuppel”. Ning nii me jäämegi elama kogu oma elu. Elame mõttega, et seal tara taga on mingi kummaline tsivilisatsioon ning peame tegema kõik, et ta oleks võimalikult nõrk, et ta ei suudaks oma naabritele kallale tungida. Sestap on praegu vastuoluline situatsioon Navalnõi fondiga. Fondi põhiidee on võitlus korruptsiooniga. Muid ideid neil pole. Paradoksaalne, aga korruptsioonivastased institutsioonid Venemaal on praegu meile ja Ukrainale ühed kõige ohtlikumad struktuurid. Meile on ju kasulik Venemaad nõrgestada. Aga mida me selle Navalnõi fondiga ette võtame? Kas nad on meie liitlased või mitte? Mul ei ole samuti selget vastust. Üks näide selle kohta, kui me ei tea, mis on meile kasulik ja mida teha, et oleks kasulik meile, mitte Venemaa venelastele.
Võib-olla tuleks neilt [s.t. TV Doždilt] nõuda ametlikku seisukohavõttu?
Ei oska vastata selle ametliku seisukohavõtmise kohta. Täiesti selge, et “Doždi” auditorium on Venemaa venelased – 15 miljonit vaatamist kuu jooksul. On täiesti võimatu, et nad ei räägiks “meie armeest”. Pole mingit kahtlust, et see on nende armee. Kõik on loogiline, aga seda dilemma saab lahendada ainult siis, kui nad jätkavad tegutsemist mõnes neutraalses riigis. “Doždi” probleem tuleb varem või hiljem lahendada igal riigil, kes on Ukraina liitlane. Muidugi, teatud määral on nad [s.t. TV “Dožd”] meie liitlased. Aga milline oleks see neutraalne riik? Kasahstanis satuksid nad samasuguse jama sisse. Teistes riikides samuti, näiteks Gruusias. Gruusias pole Venemaa pagulaste suhtes kehtestatud sanktsioone, aga mu Thbilisi-tuttavad räägivad, et grusiinlased on õnnetud nende sadade tuhandete pärast, kes on jäänud Gruusiasse alatiseks pidama. Saabus 700 000, 100 000 jäi paigale. See lugu TV “Doždiga” peab saama igal juhul päästikuks, mis käivitaks Läti välispoliitika ümbersõnastamise. Oleks hea, kui see ei toimuks mingis Välisministeeriumi punkris. See peaks toimuma avaliku aruteluna.
Tänavate ümbernimetamisest ja Puškini monumendi mahavõtmisest – milline on teie seisukoht? Kas pole tegu juba teise äärmusega?
Praegu on minu arust sada korda tähtsamaid probleeme.
Lätikeelne algtekst avaldati portaalis www.nra.lv 9.detsembril 2022.a.
Läti keelest tõlkis Hannes Korjus
Avaldatud www.nra.lv ja Alvis Hermanise lahkel loal