Kirjanik Mehis Heinsaar: Olen jumalalinnuke KULKA abil

Mehis Heinsaare loomingu kohta ütlevad kirjandusinimesed, et see on maagiline realism. Ta lepib selle mõistega. „Kui mul argielu probleemid kuhjuvad, siis korraga käib klõps ja ma leian lahenduse, kirjutades sürrealistlikku jutustust, kus reaalsuse probleem laheneb muinasjutulises loos. Siis saan ise hingerahu.” Hiljuti ilmus tema teine romaan „Kadunud hõim”. Kirjaniku sõnul on kirjutamine elukestev ravi.

Kui me oleme Mehisega (49) pisut üle tunni vestelnud, tuleb fotograaf Argo. Algab üks kaadri sättimine. Kirjanik käitub ootamatult kuulekalt – nagu näitleja. Küsin temalt, kuidas ta seda situatsiooni talub? Ta ütleb. „Nagu loom.”

Keskkond, kuhu satun, paneb Mehiselt küsima, kas ta ise ka maalib? Saan vastuseks, et ei, et teeb sürrealistlikke joonistusi. Köögilaual on hunnik pabereid, kus peal luulekatkeid ja mõtete üleskirjutamisi, mis tõesti on illustreeritud pastakajoonistustega. „Mul puudub värvitunnetus, aga enda lõbuks ma pastakaga ikka joonistan.” Üks äge maal on ka, selgub, et me lehe kunstnik Valdek Alberi tehtud. Seal peal siis tee ja üks mees seljatagant jalgrattal igaviku poole liikumas.

Mis hing sinu jaoks tähendab?

Kui hinge alkeemiliselt kirjeldada, siis ta on mu jaoks nagu inimloss. Ülemised korrused, pööningutuba, alumised korrused, saalid. Kui oled tippvormis, siis oled saalides. See loss ulatub ka maa alla ja seal kõige all on mitu niisket keldri- või isegi kloaagikorrust. Neid alumisi korruseid tuleb ka tuulutada. Kui inimene jätab selle tegemata, siis see niiskus ja kõledus seal all paisub niimoodi, et see lõhub ka ülemised korrused ära. Inimene kaob enda käest ära. Arvan, et teatud üksindus ja ärevus ja närvilisus… see aeg, ega see ju ei kesta lõpmatult, kui inimene ei ole haige. See kestab paar-kolm tundi päevas, ta käib need alumised hingekorrused läbi ja siis ta pääseb sealt jälle üles tagasi.

Aga, et neid nüüd vältida ja karta… Loomulikult ma ka kardan neid. Allkorruste tuulutamise jutt on teooria, praktikas see vahel õnnestub ja vahel ei õnnestu. Aga ma põhimõtteliselt leian, et enda hingemajas tuleb kõik korrused heaperemehelikult läbi käia, ka alumised ängikorrused.

Kas sa oma käsikirju kirjutad pastakaga?

Pastakaga jah. Kui on idee, algul, siis pastakaga. Varem kirjutasin hariliku pliiatsiga, nüüd valin poest kindlaid pastakaid. Spetsiaalselt ostan märkmikke ja vihikuid. Lõpuks muidugi, neli-viis korda, kirjutan ümber arvutis. Seal on omad eelised.

Idee võib tulla ükskõik kus. Käsitsi kirjutades saad ise oma käekirjast aru. Teised ei pruugi saada.

(Mu telefon laulab, pobisen:) Kes see mulle nüüd ometi helistab…

Jõuluvana.

Vaata, kuidas elu on...

Myrphe seadus: kui hakkad midagi tegema, siis tuleb kuskilt kohe midagi lisaks.

Meil jäi jutt sinna kirjutamise juurde.

Ma olen luuletaja tüüpi. Närvisüsteem on nagu Ameerika mäed, üles ja alla. Kui miski tuleb, siis tuleb, nagu ikka, ootamatult. Siis peavad püstol ja padrunid valmis olema. Arvuti on kobakas. Eks see ole igaühel individuaalne. Peaasi, et tekst, mis tuleb, on hea.

Ma tean, et Jaan Tätte kirjutab käsitsi. Sinna juurde käib tal veel ka see, et kui kirjutab draamateksti, siis tahab oma kõrvaga ka kuulda, kuidas see häälega edasi andes kõlab.

Seal on jah teine ooper. Ma just Tätte puhul imestan… Jaak Allik, tal on selle peale terav silm, ütles, et Jaan Tättel on just dramaturgina ingli puudutus küljes. Tal on see jumalast antud anne. Ma olen kuulnud, et ta nüüd kirjutab romaani juba aastaid ja imestan – kui on antud anne, siis sa pead seda ka teenima. Suure tähega Teenrina. Ta võiks äkki… see pole muidugi minu ütelda, võib-olla ta kirjutas oma normi täis, aga ta võiks veel kirjutada näidendeid.

Õigus. Mis anne sulle on antud? Luuletaja või romaanikirjaniku, novellikirjutaja anne?

Jutukirjutaja, pajataja anne. Mitte suulise pajataja oma, see on eraldi kunst, vaid pigem meediumina paberi peal edasiandja anne. Sihukest ürgpajataja või lõkke ääres rääkija annet, seda mul on vahel siis, kui on hea vein ja hea seltskond. Kui üldine energia on hea, vaat siis. Kui kõiki usaldad… selles mõttes on mul ikka luuletajapõhine aju. Nagu linnuke oksa peal. Nüüd ma luulet kirjutan järjest harvemini.

Nüüd tahtsin kirjutada romaani ja kirjutasin seda siin viis-kuus aastat, muude asjade kõrval. Tegingi valmis.

Anna andeks, et ma ei ole veel jõudnud süvneneda sellesse.

See ei olegi kõige tähtsam. Aga õnneks on ses raamatus suur kiri. Muidu talve ajal on ju keeruline lugeda. Aga loe, millal jõuad.

Sa selles Joosep Matjuse tehtud dokfilmis „Pingeväljade aednik” rääkisid käsikirjast, mille sa ära kaotasid.

See ei olnud romaani „Kadunud hõim” käsikiri. Me sünnime kõik mingi taagaga siia ilma, minu taak on see, et mul on isa poolt seitse põlve pillimehed olnud. On ka töömehi, aga nad on ikka olnud napsimehed. See on mul veres. Oligi nii, et ühel jõulupeol kirjanike majas sai veini võetud. Pidu jätkus linnas. Vastu hommikut avastasin ennast linna mööda kõndimas, aga selg oli kuidagimoodi liiga kerge. Kotti pole. Seal olid mu viimaste kuude käsikirjad. Küll ma otsisin, küll ma halasin, aga mis sellest enam kasu. Linnuke oli peast juba välja lennanud. Ju ma ta kusagile pargipingi juurde unustasin. Jõuluaeg oli ja kotis oli vein. Seal oli süüa. Keegi leidis, kes oli vaene inimene. Viis kõik koju, sai kõhu täis ja paberid viskas muidugi pliidi alla.

Sellest käsikirjade kadumise stressist tiriski mu välja Joosep oma filmiga. Ta kamandas, iga nädal läksime kuskile võtetele, see oli abiks. Ma olin ikka väga kurb siis.

Kadunud hõimu” romaanist sa juba siis mõtlesid?

Jah, see oli juba siis mõttes ja plaanis. Ta on tiksunud kogu aeg kõrvalt, aga kuna ma ei ole romaanikirjanik eeldustelt, siis ma kirjutasin seda pikka aega. Kompositsioon, tegelased, lood… kõik see imbus väga aegamisi. Kerkis üles ookeani põhjast. Kerkis nagu saar jalge alla. Kirjutades oli nii, nagu oleks päästeparvel kesest ookeani ja ilma aerudeta. Ei näe midagi.

Jätsin selle mitu korda pooleli ka, sest pole Jaan Krossi kellamehhanismi sees. On luuletaja mehhanism, sealt aegaajalt midagi saad ja nii ongi.

Kuidas talv su loomingulisusele sobib?

Mulle alati talv meenutab keskaega ja natukene Grimmi muinasjutte. Ta on selline ajatu värk. Rahutus ja kiirustamine, mis kaasajal, on kevadel, suvel ja sügisel. Talvega kuidagi tuleb igavik. Milline vaatepilt! Ma ei saa neist aru, kes talve kiruvad. Mind talv rahustab. Rahustab hinge.

Olid ilma aerudeta ookeanil, see on sootuks teine seisund.

Seepärast jätsingi romaani pooleli. Kolme-nelja aasta pärast aga hakkas kõik tulema nagu kiirluubis. Saar kerkib jalge alla, kõik otsad jooksevad kokku. Ma selles mõttes julgustan kõiki – kui inimesel on idee olemas, siis ei maksa poolepealt püssi põõsasse visata. Minge lõpuni.

Palju raamatuid kirjutatakse praegu.

Jah, ja see ei ole tegelikult aja kaotus, kui inimene kirjutab viis või seitse aastat raamatut. Siis ei kaota midagi, kui anda sinna oma hing ja kui see tuleb hea. Kui kirjutaja ise tunneb, et see on hea. On ju palju näiteid, kus kiiresti kirjutatakse üks või kaks raamatut hirmuga, et võib-olla, äkki muidu ei saa KULKAlt toetust. Keskmist kraami on nii palju, et inimesed upuvad sinna sisse ära.

Ma pooldan seda… ma ei tea, kuidas seda teha, aga et kirjutad harva ja kirjutad hästi. Mulle meeldib muinasjutukirjanik Otfrid Preussler, kes kirjutas „Krabati”. Ta kirjutas ka palju, aga tegi ühele ideele erandi, see oligi „Krabat”. Ta sai ise aru, et see on väga hea idee ja kirjutas seda kümme aastat, teadlikult. Ja see ongi kirjutatud kuldlõikes. Ma võtan selle iga kolme aastat tagant kätte nagu uue raamatu. Kui inimene on hingega ja väga kaua midagi teinud, siis see tehtu ei aegu. Mõjub alati nagu uus.

Kas „Krabati”autor oli sulle „Kadunud hõimu” kirjutades eeskujuks?

Natuke küll, eks tulemuse üle pea otsustama lugeja. Aga püüdlesin selle poole küll. Ma ühendasin romaanis oma autobiograafia Tartu aastad. Üldisemalt mõtlesin, kuidas saab muinasjuttu… Mul oli lapsena nii, et kui lugesin vendade Grimmide õudsaid muinasjutte…

…too ikka mõni näide ka?

No näiteks pöialpoiss sattus keset metsa inimsööjate lossi juurde. Või sattus sinna saabastega kass, aga inimsööja oli alati nii koloriitne – elas lossis, nii põnev –, kuid temaga sai teema alati ruttu otsa. Kas siis peategelane, hea tegelane sai tast ruttu jagu või ta kadus pildilt mõnel muul moel. Mina lapsena olin siis alati pettunud, sest mulle meeldis see kõhedus. Ja nüüd ma mõtlesin, kuidas ühendada minategelast, kes leiab metsast muinasjutulise inimsööja, kes on Eesti oludesse paigutatud. Ma pean rõhutama, et minategelane ei ole mina, see on ikkagi ilukirjandus.

Said need asjad ühendatud?

Mõtlesin üldisemalt, kas üldse nii saab, ja nüüd arvan, et sain selle ülesandega orgaaniliselt hakkama. Orgaaniliselt siis nii, et lugejal oleks tunne, et reaalsus läheb üle muinasjutuks ja muinasjutt reaalsuseks selliselt, et need üksteist ei häiri, et nad põimuks üksteise sisse. See oli mu üks eesmärke. Mul on vähemalt endal tunne, et see sai tehtud.

Muinasjutud? Vennad Grimmid?

On teada, et vennad Grimmid tihti tegid keskaja muinasjuttudele õnnelikud lõpud. Keskajal hunt sõi Punamütsikese ja vanaema ära ja häid jahimehi ei tulnud neid päästma. Ega õnnelik lõpp halb ole, see on ju väga tore. Samas originaal on ikka midagi muud.

Räägid keskajast. On see aeg sinu jaoks kuidagi tähtis?

Ta on kujutluslikult tähtis. Kui tahan pageda kujutlustesse, siis mul, jah, on oma kujutluslik keskaeg see koht. Loen ajalooraamatuid ja ma ju tean, et see ei pruukinud nii olla. Ajaloolane ka mõtleb ja paneb midagi juurde. Inimeses on soov ja tahtmine uskuda. Loen keskajast, ma ei hakka selles, mis kirjutatud, kahtlema, nii on parem. Saan sinna uskudes sisse.

Kui kirjutada ühte romaani aastaid, kas siis ei teki muret sellega, mida selga panna või mida süüa? Kas argipäeva murede koorem kirjutamist ei sega?

Ei, mind ei ole seganud. Kas see on nüüd saatus või on lihtsalt nii läinud, et mul ei ole lapsi. Kolmekümneaastaselt oli tore naine, kellega tahtsin peret teha. See ütles ei. Ja nii on läinud kogu aeg, et mul pole olnud vaja palju suid toita. Ise, üksi saad enam-vähem ikka hakkama. Eesti oludes saab siis vabakutselise elu elada, kui saatus jutumärkides soosib sind nii, et sul millegipärast jääb perekond loomata. Üksi saab hakkama.

Mind pole praktilise töö oskusega õnnistatud. Vanaisa ja isa olid küll sellise töö mehed. Olen selles mõttes nagu jumalalinnuke KULKA abil.

Kui tähtis sinu jaoks on ja oli, et õppisid ülikoolis siis, kui tekkis kirjanduslik koondis Erakkond?

See oli tollel ajal väga tähtis. Et just lõuna poolt Eestist inimesed, kes siis kirjutasid, ja Lauri Sommer, Timo Maran, Aare Pilv, Kristiina Ehin, Berk Vaher… kuidagi koondusid. See oli loomulik. Ei olnud meeletut otsimist, et teeks nüüd mingi pundi. Nad kuidagi ilmusid kuskilt välja, mina kaasa arvatud, ja siis tegime selle pundi. Mathura… Ma nimetan seda õndsaks Tulviste ajaks ülikoolis. Peeter Tulviste (Eesti psühholoog ja poliitik, akadeemik ning Tartu Ülikooli rektor ja professor – MM) ajaks. See oli viimane aeg, kui olid bakalaureuse astmes, said kummi venitada. Ma õppisin kaheksa aastat. Täna on see võimatu. Kuulasin muid aineid, religiooni, psühholoogiat, filosoofiat. Tõnu Luik oli kuldsuu, selline vana-kreekalik kõneleja. Kuna oli aega, siis oli ka sellel Erakkonna rühmitusel aega aeglaselt ja rahulikult tekkida ja koonduda.

Selline asi eriti noorena toetab. Noor inimene ju väga palju kahtleb endas ja õigusega. Ta on nagu habras puu ja siis on hea, kui on mitu puud üksteise kõrval. Sai elada boheemlikus vaimus. Kui midagi ei olnud, siis sellest ei hoolinudki. Elasime vaimuelu, boheemlikult ja mõnusalt. Noor inimene on ju nagu pooljumal, energiat on nii palju, et ei pannud kapitalistliku aja jõhkrust isegi tähele.

Sa oled linnapoiss?

Olen kahepaikne. Linnateemat jagan, maakeskkonda ka. Kui tegelane läheb linnast maale, ei saa linnast kuidagi välja, aga kui saab, sageli veel mere äärde… mul tegelased ikka lähevad läände ja lõpetavad mere ääres. Vist igatsus ja geenid on need, mis juttude kaudu sinna välja lähevad. Praegu elan Ulilas, naine on seal, ema on Karksi-Nuias, kevaditi matkan muidu. Teen tamme all lõket ja süüa.

Kui vajalik on sulle üksiolemine. Või üksindus ängistab?

On mõlemad variandid erinevatel aegadel. Mul on ikkagi väga hea meel, et ma ei pea hommikul minema kuskile objektile tööle. Ses mõttes olen puhas introvert. Tahaks alustada päeva lugemisega, või, kui vaim on täidetud, siis kirjutamisega. Kui vaim on tühi, siis alustad rahuliku lugemisega – et pool päeva kindlasti endaga olla.

Ja siis tahad seltskonda?

Selles mõttes mul on luuletaja ajud. Tean inimesi, kes võivad olla kuude kaupa metsas ja mingi osa must neid kadestab. Nii kõva mees ma ei ole. Aga viis päeva üksi olla… eriti, kui on kaasas mingi tekst, mis nõuab kontsentreeritud tegevust, et teatud tüüpi vaim ei läheks tekstist välja, siis on vajalik olla iseenda seltsis. Aleksander Suuman on sellest luuletuse teinud, et mu kallis rahutus, kuidas ma sind kirusin ja vandusin, aga alles nüüd vanas eas oskan sind õigesti hinnata.

On sul mingid ankrud, millele toetud, kui elus on ebakindel olla?

Kui on ikka päris must energia või pole teda üldse, siis võtan veini ja käin sõpradega väljas. Aga aitavad teatud kirjanikud. Aleksander Suumani „Meil siin Hüperboreas”, see aitab. Need on väga kristalliseerunud luuletused, seal on tohutu vaimujõud. See kindlasti aitab. Neid autoreid on veel.

Nii kõva mees ma ka ei ole, et suudaks kogu aeg tasakaalus olla. Kui on täitsa tühi vaim, ei ole mul isegi ängikorrustel midagi teha, siis vaatan televiisorist seriaale, Poirot ja Midsommeri mõrvu. Laman. Kosun. Taastun. Retsepte on mul palju, aga ega ma nende täitmises parim eeskuju ei ole – vahel õnnestub, vahel ei õnnestu. Õnnekala tuleb püüda õiges kohas.

Kuidas sa suhtud tähelepanusse, n-ö aplausi?

Edev ma olen ja tahan pildil olla, aga kui pilt on olemas, siis häbenen. Miks see nii on? Ma ei tea. Aga las ta olla siis. Autor on oma tekstist ikka sisse võetud.

Kas on olemas selline kirjandussuund nagu Eesti eksistentsialism?

Mõte liigub ju nii, et eksistentsialim, oo, prantsuse filosoofid Camue, Sartre… Eesti eksistentsialism on täiesti olemas ja need on nende teosed, kelle loomingus on säsi, milles peegeldub kas lähedalt või kaudselt isegi vagabundilik eestlus. Kahtlemata praegu on selline kirjanik Peeter Sauter. Peet Vallaku novelliloomingus on ridade vahele kodeeritud teatav olemise äng, mis kajastub stiilis. Eksistentsialism tundetasandil… loomulikult Jaan Oks. Äärmuslik vend, väga võimas. Vaino Vahing ka loomulikult. Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski… neid õnneks on. Luules ka Doris Kareva. Ka Tammsaare.

Riho Sibul, kes just äsja meie seast lahkus. Kui kuidagi sümboolselt annab kokku võtta Eesti sisu, Eesti säsi, selle miski, mida ei saa seletada, siis see oli Riho Sibula hääles. Ta järjest rohkem laulis sosinal, Eesti klassikute tekste… Eesti esksistentsialist number üks kahtlemata. Ega ta pole ju surnud. Mehed nutavad, kui hingekaaslane lahkub. Midagi väga ilusat on temas.

Mida sa otsid oma rännakutel?

Ma otsin ringi konnates seisundit, mis teeb vabaks ja helgeks, lapseks. Täis kasvamine tähendab eesti keeles ka seda, kui näiteks tiik kasvab nii täis, et seal pole enam õhku, mida hingata. Et saada sellest täiskasvanu tundest lahti, selleks ma kondan. Et saada tagasi kerge hingamine, mis sisaldab kõiki neid aistinguid endas, kus on muinasjuttude alged.

Eraldi:

Uus romaan on õudusromaan

Mehis Heinsaar

Mu romaan „Kadunud hõim” on allegoorilise alatooniga, gooti stiilis kirja pandud õudusromaan. Seal juhtub hirmsaid asju. Tegevus toimub Tartus ja Soomaal. Ta on ka inimese arenguromaan. Kus peategelane on eneseleidmise teel, kus muinasjutulikud raskused, mida ta kohtab, tegelikult arendavad. Peategelane õpib rasket elu armastama. Tõde ja alateadvus väljendub muinasjutulisuse kaudu. Ma arvan, et muinasjutt on üks tõe vorme. Ma otsin oma.

Tunnustused

2000 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Liblikmees”, Looming 1999, nr 8, lk 1173–79; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

2001 Betti Alveri kirjandusauhind (“Vanameeste näppaja”)

2001 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – proosaraamat “Härra Pauli kroonikad”

2002 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Ilus Armin”, Looming 2001, nr 10, lk 1446–54; loetav ka digitaalarhiivis

2007 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – vabaauhind: “Rändaja õnn”

2010 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Puhkehetkel”, Looming 2009, nr 5, lk 629–633

2010 Juhan Liivi luuleauhind – “Öös mööduja käsi…”, Looming 2009, nr 10, lk 1316

2011 August Gailiti nimeline novelliauhind (“Kui Herman õitseb”, kogumikus “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, 2010, lk 11–17)

2019 Gustav Suitsu luulepreemia – luulekogu “Pingeväljade aednik”

2021 stipendium “Ela ja sära”

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.