Aasta kirjandusõpetaja 2023*Sirje Nootrel on me kohtumise päeval selja taga juba viis kirjandustundi. Ta ütleb: „Ma ei kasuta väljendit kohustuslik kirjandus, aga lugema kohustan küll.”
Päev pärast me kohtumist saan Sirje Nootrelt kirja, kirja Õpetajalt: „Tegelikult ei jõudnud me üldse paljudest olulistest asjadest rääkida. Näiteks kuidas võrdlemine ja riigieksamite edetabelid panevad õpetajate õlgadele tohutu koorma; et eesti keele ja kirjanduse õpetajate kodune töö on tasustamata, nii et õpetaja olla ongi elustiil, mitte amet; et noortel õpetajatel on koolis oluliselt raskem kui minuvanustel omal ajal; et digitehnoloogia ei ole nuhtlus, vaid targalt kasutades toetab nii õppijat kui õpetajat ja laseb mõttel lennata. Küllap õppematerjalide loomise ja jagamise eest – nii netis kui koolitustel – mulle see tiitel ja au ootamatult osaks sai…” Kirja lugedes tunnen ära, et see on hästi õpetaja Sirje moodi. Ka oma õpilaste jaoks ta sõnastab teemad ja siis küsib küsimuse miks?
Me kohtume Märjamaa gümnaasiumi kirjandusklassis. Kohe, kui uksest sisenen, jäävad silma kaks portreed. Üks on pea elusuurune Kristjan Jaak Peterson ja teine, väiksem Evald Okase Friedebert Tuglas.
Õpetaja seda väga ei rõhuta, aga tean, et see klass oli kirjandusklass ka siis, kui ta ise siin eesti keelt ja kirjandust õppis. Järjepidevus pole rõhutatud, aga selle mõistega kaasas käiv tarkus ja loomingulisus on siin justnagu õhus olemas.
Loe edasi Sirje Nootre: „Kirjanduse mõõdupuu on moraal ja väärtused”
