Vanem vend Jaak Johanson

Pamparampa-pampamaaaaa. Me tuleme läinud sajandi keskelt, viiekümnendatest, Jaak. Oleme elus üsna palju kordi kõrvuti juhtunud. Ja neile kordadele lisaks laulsid sa meid üsna tihti kokku. Nii kokku, et see ka kokkusaamine oli. Meid kõiki.

Meie põlvkonna suured olid ühed ja samad, kümme või kakskümmend aastat meist vanemad. Seal eespool olid Lennart Meri ja Veljo Tormis, Ernst Enno ja Heiti Talvik. Siis lähemal juba Juhan Viiding ja Jüri Bärg. Muus maailmas ehk Bob Dylan ja Dylan Thomas… Ja pärismaalased, kelle kohta Jaan Kaplinski kunagi kirjutas, et me peame ju väga tasa käima …

Olid must mõni aasta noorem, aga olen sust mõelnud ikka kui vanemast vennast. Sellepärast, et sa julgesid siin ja praegu olemise-elamise kõrval ennast kaevata me esiisade lauludesse ja lugudesse. Kaevata nii, et see, mis leidsid, sai sinu osaks ka. Olid vanem vend oma verevendadele ja -õele ning siis meile teistele ehk ka.

No ei mäleta ma aastat ega ka põhjust, aga sa esinesid üksi Rapla kultuurimaja saalis. Istusid saali põrandal ja jagus kuulajad, neid oli palju, mu mäletamist mööda olid nad meist kindlasti nooremad. Näed, kirjutades tuleb meelde, et juba oli see aeg, kus Viljandis õpiti pärimusmuusikat ja regilaul oli taas tõusuteel. Sina kammisid lugusid rääkides väga profilt kitarri ja kõik kuulasid. Siis laulsid ka, seda, mis meelde tuli. Rääkimise ajal tulid laulud, kujutluspiltidena ilmselt. Panid nagu tavaliselt silmad kinni, kui tahtsid näha. Ja laule oli sul siis juba väga palju. Omi ja neid vanu laule, mille omaks olid tunnistanud.

Usun, et me olime siis tuttavad juba paarkümmend aastat ja ma kindlasti olin käinud sinu kümnekonnal kontserdil, kuulnud ka neid laulmisi, mis kontserdid ei olnud. Need kõik, jah, olid iga kord ise nägu ja olid sinu nägu muidugi ikka. Vanema venna nägu. Eesti indiaanlase nägu, Eesti iirlase nägu. Vanade eestlaste nägu. Päris pärismaalase moodi. Alati. No ja siis sa äkki kuidagi jõudsid selle lauluni, mis mind sellest ajast saadab. Laulsid kõigile ootamatult vene keeles laulu sellest, kuidas ootamatult hakkab sadama lund. Maailma saabub rahu ja vaikus. Valgus ja vaikus. Aeglased pilved liiguvad vaikinud linna kohal. Valge lumi. Ja viirastuslik õnn, pärast segaseid aastaid. Et üksikud inimesed kohtuvad. Saavad kokku. Naeratavad. Vaikivad. Et kurbusel on äkki lõpp. Et see õnn miskipärast naeratab … Kahju, et see oli vaid minu kujutluspilt. Kahju. Ja taas tuleb hullumeelne päev, mis veab meid kaasa …

Läksid siit ilmast ära 21. sajandi katkuaja sõbrapäeval. Sina, kes meid, eestlasi, ja teisi ka, kes vanad hinged, igal võimalusel kokku püüdsid laulda. Kutsusid kokku saama.

Jah. Sinu üks kuulsamaid laule kannab pealkirja „Lahtilükkamine”. „Eks sealt on siis tee meile lahti kogu maailma merele./ Kas leidub seal kuskil üks sadam me viimsele verele?/ Kas leidub seal kuskil üks sadam me viimsele verele?/Eks seal siis veel vaatame silma ta päikese kullale./ Kas leidub seal all veel üht paika ka sellele mullale?/ Kas leidub seal all veel üht paika ka sellele mullale?”

„Üks kotka kiljatus, ühe ühepäeviku lend/ kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend,” kirjutas noor Jaan Kaplinski. Me olime siis väga noored, tundlikus eas. Meie, viiekümnendatel sündinud lapsed. Aga me kuulsime. Priit Pedajas tegi neile sõnadele laulu. Ja meie kasvasime neid meeles kandes.

Eks sa, Jaak, ikka laululind olid. Metsalind. Ma olen ju omal moel püüdnud sellele vastu vaielda, et laululinde maailmas vähemaks jääb. Aga metsalinnu peamine omadus on olla vaba. Ja metsi jääb… see on ka üks jutt ja asi, mis sulle korda läks. Linnapoisile. Kloostri aidas. Kalamaja tänavaäärses kõrtsis nurgapealsel väliterrassil. Kunagi Moskva kohvikus. Regivärsis lauludest vundamendile laotud iseolemine… Sul, Jaak, see kuidagi õnnestus. Õnnestus nii, et laulsid mu meelest ka murelaule miski sisemise rõõmuga. Nii, et jäi lootus helgemale ja ilusamale. Mäletan, kuidas teised kõik vana professori juubelil tahtsid omavahel rääkida. Sina tahtsid laulda. Ka seda laulu, et sääl on tuul toa teinud, vesi palgid veeretanud, udu uksed ette pannud…

Üks meist natuke noorem naine küsis sinu surmast kuuldes, kas üdi siirdamine siis ei aidanud. Ma vastasin, et Üdi, Jüri Üdi siirded üsna kindlasti mõjutasid su elu. Sa sellest vahel rääkisid. Ja laulsid ka, just nii, nagu keegi teine seda ei osanud. Maailmas.

Kaks kummalist seika, hingust, tuleb ikka ja jälle meelde, kui sinu peale mõtlen. Lavastuse nimi oli „Tuult tiibadesse”. See kadus üsna kiiresti ära. Hüüru mõisas mängiti. Ja seal sa, arvan, mitte rohkem kui kolm korda tegid seda oma metsalinnu häält. Kotkakiljatust. Kurblikku ja võimast. Igavikku kandvat. Igavikust kanduvat. Sellist, mida keegi ei oska järele teha.

Ja siis kord Viljandis olin sinu peale esimest korda lausa kade. Ma siis ei olnud enam ammu tantsumees. Ja no tuleb tunnistada, et ega sinagi just tantsijana leiba ei teeninud, ei varem ega hiljem. Siis äkki tantsisid, pärimusmuusikast kantud tantsulavastuses. Päris tantsusid. Koos noortega, kirglikult, kaasakiskuvalt, meeldejäävalt. Nagu vanem vend. Julgustavalt. Sellise tundega, et tehke järgi. Ma pärast kodus proovisin. Ajas naerma ja tegi rõõmsaks. Mu jaoks vist see jääbki sind iseloomustama, et sinuga kohtumistest muutus meel alati rõõmsamaks. Isegi siis, kui juttudes ja lauludes valu sees oli.

Kuule, Surm! Kas sa ei arva, et on veel vara meie põlvkonna kallale karata? Ütled, mis parata? Ütled, et laulikud ei sure. No seda muidugi ka. Sest – tähed läevad teretades … Kuu läheb järel kummardades … vikerkaar lööb viiulida … Kuu lööb kuldarõngaaida … tähed löövad täringida … taevas tantsib … maa müriseb … Päike mängib pärlitega …

Põrisegu pasunad!

Margus Mikomägi

Ilmus ka Maalehes, Pildi monteeris Mari Peterson.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga