Teatrisõduriks nimetab Lembit Ulfsak ennast ise. Kinokuningaks on tema tituleerinud vaatajad üle ilma. „Viimased aastad on mulle toonud palju huvitavat tööd. Aga… ega kogu aeg ka ei viitsi tööd teha. Molutada ka tahaks,” tunnistab maestro kusagil me ilma ja inimeste jutu lõpus.
Kohe, kui olin näinud filmi „Mandariinid”, tekkis soov küsida, kuidas sündis stseen, kus kolm eestlast lükkavad villise kuristikku ja arutavad, et ei plahvatanudki. Lõpuks nendivad, et see ei ole ju film.
Kuidas see stseen sündis teil? Kas oli stsenaariumi järgi täpselt paigas või improviseerisite?
Seda stseeni sai teha ainult ühe duubli, sest rohkem autosid ei olnud. Enamuse oli stsenarist kirja pannud. Seda, kuidas auto kukub, kas veereb õigesse kohta, võttis igaks juhuks mitu kaamerat. Oli vastutusrikas võte, sest kui auto oleks kivi taha kinni jäänud või liiga kaugele veerenud, oleks sellest sõltunud ka edasine dialoog. Ikka jalad värisesid, et kas saame ta õigesse kohta. Loe edasi Lembit Ulfsak ‒ teatris sõdur, kinos kindral
