Autori Margus Mikomägi postitused

Monoloog

The Rise and Fall of Estonia*

Lisa kommentaar

Diktatuurilise vaimsuse (pean silmas ohtlikku mõttelaadi) märgid on nii pealekaebamise äpi loomine ja reklaamimine kui soov võtta teatrilt NO99 riiklik toetus.

Professor Ülo Vooglaid räägib tihti teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsusest. Illustreerib seda juttu ka tuues pimedate ja elevandi näite. Mäletate ju küll: pimedad inimesed kirjeldavad elevanti sõltuvalt sellest, millist suure looma kehaosa nad just satuvad kompima. Üks puudutab sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Ja siis lähevad kaklema, sest igaühe jaoks on elevant täiesti üheselt ja kindlalt täiesti erinev: Elevant sarnaneb luuaga! Sambaga! Lehega! Köiega! Kindlusemüüriga! Kõigil on õigus ja kellelgi ei ole õigus. Loe edasi The Rise and Fall of Estonia* →

Monoloog

Hüüdja hääl kõrbes: veesõda tuleb!

Lisa kommentaar

15 000 maailma teadlast juhivad tähelepanu, et kui me ei muuda kurssi, ootab ees katastroof, maailmas kipub mage vesi otsa saama. Joojaid inimesi on liiga palju, sööjaid suid on liiga palju ja elusloodus hukkub. Kõige kohutavam selle kuulutamise juures on mõtlejate tõdemus, et enam ei saagi midagi selle vastu ette võtta.

Kui lasen hommikul kraanist kohvi kõrvale kruusi külma vett, tean, et kevadel tuleb maaaia salvkaev ära puhastada. Aga seda ei tea, kas siis, kui veesõda käib ja rikas rahvas maale salvkaevusid jahtima valgub, peaks mul olema ka pumppüss, et seda vett kaitsta. Küsimuste küsimus on veel, kas kaitsta oma kaevu tühjaksjoomise eest või hakata juba täna vett müüma? Loe edasi Hüüdja hääl kõrbes: veesõda tuleb! →

Määratlemata,Monoloog

Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Lisa kommentaar

Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.

Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?

90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.

Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada. Loe edasi Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu →

Dialoog

Ameerikas elav venelane teab, mis päästaks Narva

Lisa kommentaar

Kui Narvas Vaba Lava valmis saab, mõtleb Ameerikas elav vene lavastaja Juri Urnov avada seal Eesti, Ameerika ja Vene kultuurikoostöö keskuse. Hakatuseks kutsus ta Eestisse maailmakuulsa teatrisaadiku Philip Aroult’.

Kui Juri Urnovit läinud suvel esimest korda kohtasin, kui koos teatris ja isegi põhjaranniku külmas meres ujumas käisime, ei teadnud ma veel, et ta on mees, keda teatriilma suurkuju Philip Arnoult nimetab oma vene kasupojaks. Nüüd tean, et Juri Urnovit ja Philip Arnoult’d ühendab pikk koostöö.

Tallinna Vaba Lava koridoris pakub Juri, et võib mind tõlkida, kui soovin teatrisaadikuga intervjuud teha. Ma ei soovi. Lasen suure tetrimehe pilgul ennast paitada ja hoopis Juriga räägin.

Miks sind see Narva nõnda paelub?

Ma usaldan oma keha ja sisetunnet. Alati, kui Narva satun, või sellest linnast mõtlen, tabab mind omamoodi eufooria. Kõrgendatud meelelolu.

Tavaliselt valdab mind selline tunne, kui teen lavastust, eriti kui alustan. Just samasugune tunne on mul seotud Narvaga.

Palun kirjelda? Loe edasi Ameerikas elav venelane teab, mis päästaks Narva →

Monoloog

Öökullihõiked Draamateatri lavastuses „Ivanov”

Lisa kommentaar

Saatus, eksistentsiaalsus, sürreaalsus… tühjus ja tarbetus. Ma ei meeldinud endale, kui end Draamateatri lavastuse „Ivanov” peategelases ära tundsin.

Lavastaja Uku Uusberg lõhkus minu peas tärganud mõttekäigu veel enne, kui saal pimedaks läks. Publik veel kogunes, kui eeslavale, vaatajate poolt paremale eeslavale tuli näitleja Indrek Sammul, mu jaoks juba Ivanov. Ta naeratas kummaliselt, sissepoole mu meelest ja ennast rahustavalt. Tõstis raamatuid pargilaual. Ja sealt siis mu klõps, et tahtsin teada, mis raamatuid see tegelane loeb. Kui Indek Sammul Tammsaare Indrekut mängis Elmo Nüganeni lavastuses „Karin ja Indrek”, siis ta ju ka seisis enamuse ajast pika lavastuse vältel, raamat käes, eeslaval. See, mida Tammsaare Indrek luges, oli Dostojevski „Kuritöö ja karistus”.

Veel jõudis mu peast läbi käia, et Tammsaare Indrek on nagu Eesti Hamlet ja Ivanovit on peetud Vene Hamletiks. Tean nüüd, et ei tohi nii palju seoseid välja mõelda, aga nii ta läks. Ja kui siis seesama kolm korda Hamlet meile kõigile hakatuseks peaaegu sosinal ja sisemise naeratusega ütles, et lülitage mobiilid välja, ei saanud ma äkki aru. Miks? Loe edasi Öökullihõiked Draamateatri lavastuses „Ivanov” →