Näitleja Hans Kaldoja (1942–2017) ei kõnni enam meie seas. Ei loe enam ühtegi uut järjejuttu raadios. Ei tee enam ühtegi uut rolli laval.

Mina nägin teda viimati vanaperemehena Tiit Aleksejevi näidendis „Imede aasta” ja see oligi üks ta viimastest lavarollidest. Seal oli stseen, kus tema küünis venelaste eest varjul olevad mehed peavad plaani üle mere põgeneda ning Peremees võtab taskust kaardi ja ütleb: „Midagi peab endal ka olema.” Näidendi tegevus toimub 1944. aastal, kui raadiod olid juba varem käsu korras ära korjatud ja maakaarti ei oleks samuti tohtinud inimeste käes olla. Vanaperemehel on muidugi ka raadio peitu pakitud. Kaart on Vabadussõja-aegse läänepoolne leht, ida on kaduma läinud. Loe edasi Kui kõik ära lähevad… →

Betti Alveri luuleime sai taas nähtavaks ja kuuldavaks Jõgeval, kus

25. korda peeti ta luulepäevasid. Luuleetendusi näitasid 16 kooliteatrit üle Eesti.

Seda kõike Jõgeval pealt vaadates vaimustas vist see ülepea, et ma ei märganud kahe päeva jooksul grammi ega sekunditki kultuuritust.

Need noored, need luuleteatrivormidele ja mõtlemisele sisu otsijad juhendajad, peakorraldaja Lianne Saage-Vahuri rajatud Eestit hoidev keskkond, küünalde hulk ümber Betti Alveri mälestusmärgi novembrihallil õhtul… Ja see, mis muusika oli valitud vaimsust toetama ja kandma – lihtne, ilus, ootamatu ning seda usku kinnitav, et me jääme alles, jääme alles oma keeles. Loe edasi Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas →

Andres Eilarti raamat „Kunst koguda. Kunstikoguja” viib lugeja reaalselt eksisteerivasse paralleelmaailma me kõrval.

Me kunstiasjatundjate kuninganna Mai Levin ütles mulle kord Kohila vallamajas: „Kunstiteose väärtusest moodustab suure osa just tema legend. Just see, kuidas ta on liikunud, kelle käes ta on olnud. See jutustab.” Ja nüüd loen Andres Eilarti mitmekihilist raamatut justnagu Mai Levini sõnade illustratsiooni. Saan teada. Loe edasi Kunstikoguja kirjutab kunstist ja kunstikogujast →

Diktatuurilise vaimsuse (pean silmas ohtlikku mõttelaadi) märgid on nii pealekaebamise äpi loomine ja reklaamimine kui soov võtta teatrilt NO99 riiklik toetus.

Professor Ülo Vooglaid räägib tihti teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsusest. Illustreerib seda juttu ka tuues pimedate ja elevandi näite. Mäletate ju küll: pimedad inimesed kirjeldavad elevanti sõltuvalt sellest, millist suure looma kehaosa nad just satuvad kompima. Üks puudutab sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Ja siis lähevad kaklema, sest igaühe jaoks on elevant täiesti üheselt ja kindlalt täiesti erinev: Elevant sarnaneb luuaga! Sambaga! Lehega! Köiega! Kindlusemüüriga! Kõigil on õigus ja kellelgi ei ole õigus. Loe edasi The Rise and Fall of Estonia* →