ÜKS LUULETUS
Pärast intervjuu tegemist saatis Jaan Kaplinski oma venekeelse luuletuse, mis me jutuajamise ehmatavalt täpselt kokku võtab. Küsisin kas see on ta Venes luulepreemia sanud kogust? jaan vastas: Ei, luuletus on järgmisest, seni veel toimetamata ja avaldamata kogu käsikirjast. Päälkiri oletatavasti “Wegeneri naeratus” (Улыбка Вегенера”).
Чем больше книг тем меньше деревьев
чем больше автомобилей тем меньше лесов
чем больше слов тем меньше свободы слова
меньше свободного пространства и времени
где можно лишь быть мыслить не думая
о том о чем следует и не следует думать
пока солнце не зайдет за амбар и изгородь из ели
не разгорится красно-желтым пламенем
и заморозки не крадутся из ложбины
все ближе к последним цветкам настурции
и последние гуси и последние клубы облак
улетят унесутся на юг оставляя нам
сны о южных островах и холодную темную ночь
Elame hetkes, mil eurooplased taas nendivad: maailm pole enam endine. Kuhu meie, eestlased, ses maailmas teel oleme? Peaksime endale ausalt tunnistama, et ISIS on kogus tsivilisatsioonile suurem oht kui Venemaa, tõdeb kirjanik Jaan Kaplinskiga.
Viis aastat tagasi Maalehele antud intervjuus mõtiskles Jaan Kaplinski, et inimese mõistus on kui kahe teraga mõõk: „Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.“
Me seekordsed jutud Jaan Kaplinskiga olid juba räägitud, kui jõudsid pärale ehmatavad teated tapmistest Pariisis. „Õhtul panin Mutikul trepile küünlakese. Minu perel on Pariisiga läbi põlvkondade mitmeid sidemeid…“ kirjutas Kaplinsi.
Sündmused justkui ruttasid juba räägitust ette ja me rääkisime veel.
Loe edasi Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise →
