Autori Margus Mikomägi postitused

Külakultuur tasakaalukeeleks

 

amait

Vabakutseline näitleja Mait Joorits ja Velise publik. Pildistas Viio Aitsam 

„Saagu nad rahu“. Vana Läänemaa serva Velise külas on kümneid aastaid oma ajalugu ja kultuuriseoseid elus hoitud. Läinud nädalavahetusel nägi ja kuulis 230 inimest, enamus neist villastes kapsunites, mõjusat järelehüüet 1905. aasta mäsus hukkunutele.
Kirjutan 110 aastat tagasi juhtunu kohta üsna meelega sõna „mäsu”. Mõisad põlesid ja nende juures asuvad viinavabrikud olid üheks peamiseks kohaks, mida linnadest maale mässama tulnud vabrikutöölised koos talumeestega enda kätte ihaldasid. Loe edasi Külakultuur tasakaalukeeleks

Artistlik Ohakas silme ees

OhakasValdur Ohakas. Autoportree 1994

Et päris kunst ja kunstnik meelest ei läheks, ilmus Valdur Ohaka 90.sünnipäeval (28. detsembril 2015) kunstialbum, kus sees meistri 130 joonistust. ohakas1
Kunstiraamatu pealkiri on „Valdur Ohakas 90. Joonistused ajas.“ Lisaks ajale ‒ esimene Ohaka joonistus selles albumis kannab aastanumbrit 1948, viimane 1994, teeb raamatu väärtuslikuks suur formaat, mis lubab joonistusi eksponeerida originaalsuuruses, sellistena, nagu nad on. Suurem osa joonistustest on autori signeeritud, mis ilmselgelt näitab, kui tähtsaks loomingu osaks kunstnik ise neid visandeid pidas. Loe edasi Artistlik Ohakas silme ees

Lembit Ulfsak ‒ teatris sõdur, kinos kindral

Ulfsak mandariinides

Teatrisõduriks nimetab Lembit Ulfsak ennast ise. Kinokuningaks on tema tituleerinud vaatajad üle ilma. „Viimased aastad on mulle toonud palju huvitavat tööd. Aga… ega kogu aeg ka ei viitsi tööd teha. Molutada ka tahaks,” tunnistab maestro kusagil me ilma ja inimeste jutu lõpus.
Kohe, kui olin näinud filmi „Mandariinid”, tekkis soov küsida, kuidas sündis stseen, kus kolm eestlast lükkavad villise kuristikku ja arutavad, et ei plahvatanudki. Lõpuks nendivad, et see ei ole ju film.

Kuidas see stseen sündis teil? Kas oli stsenaariumi järgi täpselt paigas või improviseerisite?
Seda stseeni sai teha ainult ühe duubli, sest rohkem autosid ei olnud. Enamuse oli stsenarist kirja pannud. Seda, kuidas auto kukub, kas veereb õigesse kohta, võttis igaks juhuks mitu kaamerat. Oli vastutusrikas võte, sest kui auto oleks kivi taha kinni jäänud või liiga kaugele veerenud, oleks sellest sõltunud ka edasine dialoog. Ikka jalad värisesid, et kas saame ta õigesse kohta. Loe edasi Lembit Ulfsak ‒ teatris sõdur, kinos kindral