Rakvere teater ja ta ruum on kultuurioaas. Vastasseisu rõhutamata kannab ta sootuks teist esteetikat kui Eestit vallutanud supermarketite buum.

Kõõlume Toomas Suumaniga Rakvere teatrimaja suurel rõdul. Vahime maastikku. Natuke on külma. Pisut on lund. Läbi suurte puude paistval tiigil peegeldub jää.

Mõtlen silme ette jäävat magavat tenniseväljakut vaadates, et ta ei sobi sesse vaikellu. Kultuurioaas, tennisemäng pargis. Tennis sobib oaasi.

Me ei patra. Siis Toomas ütleb: „Pieter Bruegel.” Hetk hiljem täpsustab: „Pieter Bruegel noorem.” Ma kodus leian Brogeli 1565. aastal tehtud maali „Talvine maastik Linnupüünistega” üles. Seal on inimesed jääl. Me Toomasega ka uisutamisest räägime. Kui inimesed on jääl, kui nad uisutavad, siis neil on aega. Me veel otsapidi seda puudutame oma jutus, et oma kodus on kõige parem olla. Loe edasi Rakvere romanss →

Mul on tunne, et Helen Rekkori äsja Rakveres esietendunud lavastuse „See kõik on tema” pealkiri oleks samuti pidanud olema „Ema” nagu Kadri Kõusaare senini oma võidukäiku jätkaval filmil. Ja põhjus pole ainult see, et mõlemat ema mängib Tiina Mälberg. Loe edasi Ema, kallis ema, oled nõnda hea… →

Kui Mihhail Lotman Tartus ülikooli raamatukogu avalikule barbaarsusele näpuga näitas, mõtlesin mina, loll, et temaga ühinevad avalikult teised haritlased. Tartus neid ikka veel peaks ju olema. Ei olnud. Pigem kuulsin hüüdeid, et mis ta jaurab, pealegi on üks eksemplar prügikasti visatud raamatutest kusagil nagunii alles. Või siis nii ka, et seda tehakse ammu ja alati kõigis raamatukogudes. Või siis, et see on pisiasi, protestigu metsade raiumise vastu…

Raamatuhävitamise uudise kiire kadumine laseb diagnoosida me haritlaskonna allakäiku, ehk ka ärahirmutamist. Loe edasi Kui Mihhail Lotman vihastab →

12. jaanuaril avati Tallinnas Kiek in de Köki kuuendal korrusel Tarah Montbélialtz´i fotonäitus “Veneetsia”.

„Kummaline, kuid tunnen, et Veneetsias on midagi muinaseestilikku. Otsisin Muinas-Eesti kuningriiki seal, paradoksaalne,” ütleb Tarah enne näituse avamist. Ta mõelnud Veneetsias, milliseks oleks Muinas-Eesti võinud välja areneda, kui ei oleks tulnud võõrvallutajaid. „Algselt oli Veneetsia ka vaid pelgulinn, pääsküla soosaarestikus. Varjupaik, kuhu mindi rettu.” Tarahi mõte uitab selleni, et ka Eestis oleks võinud tekkida Veneetsia sarnane kõrgkultuur. „Kui ei oleks tulnud ordut ja teisi vallutajaid,” mõtleb ta. Loe edasi Tarah otsib oma ja meie pelgulinna ja pääsküla →

Mis teater on, miks teater on?

Hakkasin seda küsimust Teatrikülgi tehes inimestelt küsima 2006. aastal. Eesti teater sai siis 100aastaseks. Hans H Luik vastas tookord muu hulgas: „Teater on lavalise kuju võtnud peenus. Peen värk on justnimelt lavaline psühholoogiline suhtlemine.”

Mõtte, mille panin pealkirjaks, ütles samale küsimusele vastates lavastaja Peeter Tammearu. Lavastaja Andres Noormets ütles, et „Kui teater saab numbriteks, on ta surnud.” Lavastaja Merle Karusoo rääkis, et teatrit defineeritakse kogu aeg ümber ja lisas: „…Ja mulle läheb korda see, et teater räägib asjust, mida ei tohi unustada, mille üle ikka ja jälle mõtisklema peaks.”.

Parafraseerides ajaloolasest filosoof Marek Tamme ütlust „teatrit on meil üha rohkem, ent selle mõtestamist aina vähem”, küsingi nüüd, 10 aastat hiljem uuesti, mis teater on ja miks. Loe edasi Teater jääb inimese hinge kinni →