Autori Margus Mikomägi postitused

Miks on meie hoog raugenud?

Olgu see siis siin veel kord rõhutatud: riik ei tee midagi, inimene teeb. Mets saab ilma inimeseta hakkama. Inimene metsata ei saa. Kui riigist rääkida, siis tema ongi eestlaste püha maa. On meil olemas ja kui teda halvasti valitsetakse, siis selles ei ole süüdi riik, vaid inimesed. Teist Eestit ei ole!

Professor Kalevi Kull, bioloog ja semiootik, andis mulle otsa mõtlemiseks, kui rääkis iseloomust. Et on „iseloom”, me ei ütle ju „isetaim” või „isepuu”. Loomal ei ole juuri, taimedel ja puudel on. Seep see on.

Mina mõtlengi oma parematel aegadel, et olen isemets. Siis ka, kui aru ei saa, miks rumaluse hoog ei rauge ja tarkuse hoog… Loe edasi Miks on meie hoog raugenud?

Olgem eurooplased, aga saagem eestlasteks

 

Sada aastat tagasi tuli meil eurooplasteks saada, neilt õppida. Nüüd, kui see meil selge on, poleks paha eestlaseks tagasi hakata. Ja teisi õpetada. Ehk idealismiga?

Kui läinud sajandi algul eestlased ärkasid, siis suunas Eesti kunsti kaanekukk Ants Laikmaa andekaid Pariisi. Just seal oli vabadus ja seal juhtus. Kus oleks idealistidele, kes usuvad, et kunst, kultuur päästab maailma, see Meka täna? Äkki Tartus? Ehk kogu Eesti riigis, kui me vaid tahaks ja usuks sellisesse võimalusse.  On ennegi imestatud, mis maa see on. Nüüd võiks selle ime taas elusaks teha. Loe edasi Olgem eurooplased, aga saagem eestlasteks

Jakuut Sergei Potapovi Eesti teine lend

Serge 3Laul olevad tomatid on Vanapagana osatäitja Ivo Uukivi kasvuhoonest. Viio Aitsami foto

„…see, et inimene on Budha või Jehoova või Kristuse või Allahi või Siberi kaugete metsade šamaani nägu, ei pruugi tingimata kaasa tuua paratamatuid konflikte.” Lennart Meri ÜRO peaassambleel New Yorkis 1993. aastal.

„Meid petetakse, kui öeldakse „sa pead”, pead kogu aeg ja kõike: pead õppima, pead abielluma, pead töötama…  Päriselt ei pea mitte midagi. Peab ainult surema,” ütleb mulle ootamatult jakuudi lavastaja Sergei Potapov, kui olen temaga maha istunud, et rääkida ta teisest lavastusest Eestis, „Vanapaganast”. Loe edasi Jakuut Sergei Potapovi Eesti teine lend

Liivakellades voolav elujõud

Vaimuelu valinud noored jäävad täna võimuelu valinute varju.  

Suures aianduspoes Tallinna serval on lillede kohal seinal kiri, kus miski selline mõte, et taimel ei ole vaja niivõrd sügavat auku ja viljakat mulda kuivõrd väärikat suhtumist. Olen selles suures kaupluses, kus muu hulgas müüakse ka ühesuuruseid kive koduaia kaunistuseks, juba aastaid käinud. Seda mõttekat sententsi märkasin esimest korda alles nüüd. Seisin selle mõtte ees ja imestasin, potililled ümberringi. Loe edasi Liivakellades voolav elujõud

Pühamast pühamat Ervin Õunapuud kannab maailmavalu

Ervin Õunapuu mõtteid:

KUMU 5

 

 

Pildistas Sven Arbet. Lugu ilmus Maalehes.

Kõik filosoofiad on huvitavad, aga milline neist on õige? Mina arvan, et parim filosoofia ehk mõttekunst on selline, mis ei kutsu üles inimesi tapma. Meil on levinud mõtteviis, et usk ei tapa inimesi, inimesed tapavad. Tegelikult on just nii, et religioosne usk, õpetus uskmatute karistamisest ehk Jumal ise (!) on tapmiste taga.

Kiriklased usuvad, et „alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures“. Minu meelest just sellest veast kõik algabki – alguses peab olema ikka mõte, idee, ja siis alles tuleb sõna.

Mõtlen, et miks on erinevad tõed – tavatõde ja absoluutne tõde ehk tõde ja kristlik tõde. Eetika ja kristlik eetika, usk ja ebausk. Tehakse ränka vahet. Loe edasi Pühamast pühamat Ervin Õunapuud kannab maailmavalu

Vanamees, armastuse suur plaan ja peegel

DSC_8432

Pildistas Mats Õun

Siberlase Aleksei Pesegovi lavastus „Aleksei Karenin” Tapa vanas, seintelt kooruvate värvikihtidega raudteejaamas on filmiliku režiiga meistriteos.

Lavastaja Adolf Šapiro ikka räägib esimeste küsimuste küsimisest, mis lavastaja peamiseks ülesandeks. See ei tähenda, et loomingulises protsessis ei oleks palju teisi küsimusi, mis tähtsad. Mulle tundub, et Minusinski teatri kunstiline juht Aleksei Pesegov lähtus „Aleksei Kareninit” lavastada võttes näidendi autori Vassili Sigarevi öeldust, et tema kirjutatud näidendid on pigem filmistsenaariumid. Ja esimene küsimus oli vast: Kuidas filmistsenaariumi moodi näidend üsnagi ebatavalisse teatriruumi seada nii, et see mõjuks? Loe edasi Vanamees, armastuse suur plaan ja peegel