Autori Margus Mikomägi postitused

Järjest raskem identiteeti hoida

Ly Ehini Raplas keelepäeval öeldud mõte sellest, et me, täiskasvanud peame oma idenditeedi väärikalt välja kandma, ei lase mind lahti.

Miks siis? Ikka seesama küsimus: kuidas väärikalt vananeda? Aga miks see mind nii kummitab? Hetkel mõtlen selles suunas, et väärikus on seotud tasakaalukuse, mõista püüdmise ja endaks jäämisega peamises. Kõik muutub kiiresti. Tähendab, väärikuse küsimus on, kas kaasa joosta, kiirustada ja käega lüüa. Või ikkagi mitte?

Lapsed peavad kasvama oma vanematest suuremaks ja targemaks. See on vanemate vastutusala. Kui vanemad seda ei taha, on midagi valesti. Valetamine on häbiväärne. Tõerääkimine on auväärne. Tähelepanuväärseks saav labasus on mandumise märk.

Aga raadios öeldi, et kuna kliima on muutunud, siis vanad ilmatarkused ei saagi kehtida.

Igal ajal omad Lembitud

Läinud sajandi 80ndate keskel Saaremaal sai me metskonna traktorist, kes oma leiba teenis raiutud puude metsast väljavedamisega, metsavahtidelt hurjutada, kui oli kasvama jäetud puudelt koore maha sõitnud. Mulle seletas vana metsavaht Suitsu Lembit, miks ei või küttepuude hunnikut laduda vastu elavat puud. Kus need Lembitud täna on? Loe edasi Järjest raskem identiteeti hoida

Paide Richard III on kuubis

Paide muusika- ja teatrimajas esietendus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomietendus „Richard³”.

Loo avalause vajab ohtralt selgitusi. Olgu siiski enne neid öeldud, et tegemist on kultuurisündmusega. Seda mitmes plaanis. Lavakate etendus oli sümboolne avalöök sügisel käivituvale Paide teatrile. Lisaks on üsna uus kogu Eesti mõttes, et levinud mõiste „kultuurikeskus” asemel on Paides nüüd muusika- ja teatrimaja. Vaatamata sellele, et maja ennast veel ehib suur silt „Paide kultuurikeskus”, ollakse teel, kus suurele majale väikses linnas luuakse väärikat sisu. See omakorda näitab Paide kandi võimu juures olijate mõttehaaret. Uue teatri loomine vajab peale julguse ka raha. Tundub, et see ei ole otsustajate julgust piiranud. Hea meel selle üle. Loe edasi Paide Richard III on kuubis

Teeks korraks vaherahu!

„Ratsu eest mu riik!” pakub verine kuningas Richard III samanimelises tragöödias, mis toodi tänavu Eestis lavale kahes kohas korraga. Kas meil ja tänapäeval „riik Rail Baltica vastu”? Kõlab koledalt, aga kui mõelda…

Milline oleks võlusõna, mis päästaks võimumängijad välja avalikkuse petmise ja oma võimu säilitamise himu nõiaringist ning hullutatud avalikkuse tigeduse ja süüdistamiste nõiaringist? Kas vaherahu oleks võimalus? Loe edasi Teeks korraks vaherahu!

Kuningal üks silm nutab, teine naerab

 

Lugege muinasjutte, sõbrad, see kindlalt rumalamaks ei tee.

Kaia Iva on sotsiaalkaitseminister ja räägib raadios lapsehoolduskoormuse jagamisest. Kaitseminister Jüri Luik ei räägi palju. Uudised annavad teada, et Ameerika president on taas võtnud säutsuda. See jutt ka on kusagil miskis kontekstis olemas, et venelased tahavad taas sõjaliselt maailmavalitsejaks saada. Silma jäi karikatuur, kus president Putin Karlsssoniga katuselt kokku saab, temalt šnitti võtab ja tuumanupu oma kõhu peale kinnitab. Loe edasi Kuningal üks silm nutab, teine naerab

Vene kirjanik: Meil annab riik kultuurile raha võimutruuduse eest

Igatsus suure Nõukogude Liidu järele räägib sellest, et rahval on hirm tuleviku, hirm sõja ees, ütleb vene kirjanik Mihhail Durenkov. Kultuurile raha andes ostab see hirmunud riik võimutruudust.

Heidan pilgu üle Ugala teatri teise korruse terassikohviku. Teretan, keda tunnen, fikseerin, et vanu tuttavaid on vähemaks jäänud. Mul on kohtumiseni aega. Saan taas aru, kui äge koht see kohvik on. Akendest avanev vaade Viljandile meenutab alati uut maali. Jään vaatama nagu ikka.

Kui kokkulepitud aeg on käes, Vene tuntud dramaturgi pole. Teda juba otsitakse. Muigan, et kindlasti juba ka Moskvas. Kell viis algab esietendus aga Mihhail Durnenkov, näidendi „Hipide revolutsioon” autor, on kadunud. Mulle see meeldib. Ei aja närvi. Loe edasi Vene kirjanik: Meil annab riik kultuurile raha võimutruuduse eest

Vana musketäri armastuse vormid

Hea kirjaniku teeb huvitavaks isiksuseks kindlasti ka see, kellest ja muidugi ka millest ta kirjutab. Kirjanik Mart Kivastik saab 4. märtsil 55.

Martšu ja Mart Kivastik. Nende jalutuskäikudest Tartus ja sellest millised on kahe sõbra suhted, kirjutab kirjanik oma raamatus ja selle nimiloos “Armastuse vormid”.

„Ma ei taha 55 saada. Ma ei taha! Ma ei taha! Tahan 15 saada!” hüüatab Mart Kivastik, kui temalt küsin, milliste sõnade ja tegudega ta ennast õnnitleb. Viiekümneviiese Mardi hääles ja emotsioonis on viieteistkümneaastase kapteni jonni. Usun teda ja ei küsi, miks.

Tean kuidagi oma nahavahega, et Mardile meeldib kirjutada. Ja kirjutab ta meisterlikult ja just nõnda, nagu talle meeldib – lugusid jutustades. Mart Kivastiku viimane raamat „Armastuse vormid” koosneb aja jooksul kirjutatud lugudest. Mart ütleb, et oma elulugu ta veel ei kirjuta. Mu meelest ta siin eksib. Need raamatu „Armastuse vormid” kaante vahele kogutud lood – üks neist, „Tahan lennata” on koguni aastast 1998 – ongi tema elu lugu. Mitmes mõttes. Neisse lugudesse on sisse kirjutatud see elu ehk Kivastiku nägemise ja lugemise, elu lugemise käekiri. Ja tal tuleb see välja, et olevikus räägitavad lood on elus ka tulevikus. Aeg muutub äkki ajatuks ja see on Kivastiku fenomen. Loe edasi Vana musketäri armastuse vormid