Sellel hommikul, kui otsustasin lõpuks Tõnis Mägi uue vana plaadi „Tundmatu Mägi” kuulamismulje üles kirjutada, oli plaat mu töölaualt kadunud. Olin teda juba pea kuu endaga kaasas kandnud. Riiulis hoidnud, kirjutuslaual ja erinevates plaadimasinates.
Kass Maša, va kurivaim, on süüdi, mõtlesin Loe edasi Mägi: muusikasse maalitud poeesia
See, kuidas eri keeltes kõnelevad, eri riikides elavad inimesed reageerivad inglaste referendumi tulemustele, tunnistab üleilmset moraali allakäiku.
Jõgi teab inimestest paremini, kuhu ta voolab. Nende tagurpidi voolama panemise soovide ja tegude eest on just venelased nahutada saanud. Noh, et ennäe lolle. Meil oli lastena kunagi käibefraas, et loll on looduskaitse all. Hilisem elu on seda ka kinnitanud. Ainult et selline looduse kaitse tavaliselt on ikka lühiajaliseks jäänud. Suurtel sulidel, jah, võtab võlla jõudmine üleüldise moraalituse tõttu kahjuks kauem aega. Loe edasi Moraaliga on maailmas kehvasti
Maailma jaoks on Priit Pärn elav klassik. Aga Eesti kunstiakadeemiasse professoriks, enda loodud animafilmikateedrit juhtima ta äkki enam ei kõlba...
Praegu veel (31. augustini 2016) Eesti Kunstiakadeemia professor Priit Pärn määrab meie kohtumise teise kõrgkooli, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) majja. Seal tegutsebki ka kunstiakadeemia animatsiooni osakond, kus nad koos abikaasa Olga ja oma üliõpilastega animafilmide tegemist õpetavad ja õpivad.
Priit ja Olga Pärn lähevad pärast me jutuajamist kohtuma Akira Kurosava operaatoriga. Enne lahkuminekut märkan küsida, milline oleks kunstiakadeemias praegu toimuva, temaga seotud bürokraatliku, demokraatliku või mis iganes kunstikauge jama positiivne lõpplahendus. Üsna ootamatult ütleb Priit Pärn: „Ma arvan, et kui sellel lool ei ole positiivset lahendust, siis see on meile positiivne lahendus. Siis hakkame tegema midagi muud. Iga lõpp on millegi algus.” Loe edasi Priit Pärn õpetab harjutusi iseseisvaks eluks
Väikerahva peamine soov ja tahe peaks olema saada ja olla haritlased, mitte pööbel. Rein Lang rääkis hiljuti pärast Albaania loo „Vannutatud neitsite” etenduse nägemist Albaania maffiast. Sellest, et sel kurjategijate ühendusel pole reegleid. Itaalia maffia näiteks pühapäeval ei tapa, järgib reeglit, et relvaga kirikusse ei minda jne. Loe edasi Keskpärasuse vastik võidukäik
Kui lähed oma aiast, sõprade juurest availma kultuuri juurde, sõbrakeste manu, mida siis märkad ja mis mõtted tulevad.
Nüüd olen tagasi oma aias. Viimati istusin siin viie päeva eest. Kõik kõrbes. Kastsime oma noori puid. Meil on puid, erilisi, põliseid ja tittesid usun, paarsada. Arvan, et nad tunnevad mind. Vihma on sadanud vahepeal. Värske on kõik jälle. Linavästrikul on teist korda pojad. Pojengil on esimesed õied. Loe edasi Kuidas ja mis suunas muutub aeg
Volsk on linn Volga jõe kaldal. Lavastaja Pesegov elab ja töötab Minussinskis, see on ennast asutanud Jenissei jõe kallastele. Allolev jutt on aga räägitud Novosibirskis, kust voolab läbi Obi jõgi.
Üks mõtteseos, mis tekib teatri ja jõgedega ‒ nii üks kui teine peaks alati uus olema.
Mulle ei anna rahu see, et lavastaja Aleksei Pesegov on juba Eestis ja mina võiksin selle intervjuu ka siin teha. Ometi tundub tähtis, et siberlasega just Siberis rääkisin. Siinsed jutud tulevad jutuks siin, kui tulevad.
Aleksei Aleksejevitš, me kohtume teist korda elus ja jälle on nii, et teie olete just televisioonile intervjuud andmas. Mida vene ajakirjanikud teilt küsivad?
Loe edasi Lavastaja Aleksei Pesegov: Ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat
