Autori Margus Mikomägi postitused

Määratlemata

Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Lisa kommentaar

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale. Loe edasi Kuidas ma liblikaga juttu ajasin? →

Dialoog

Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades

Lisa kommentaar

Valtu külaülikool on Eesti 21. sajandi esimese poole „väljasureva” maaelu stereotüüpe ümber lükkav, elusam olemise ilming. Viie aasta jooksul on siin esinenud 26 lektorit. Kuulajaid koguneb alati saalitäis.

Külaülikooli loenguid on kõik need viis aastat korraldanud Kehtna valla mees Vahur Tõnissoo. Ta on leppinud kokku lektoritega, valinud ja kooskõlastanud teemasid. „Ma ei tea, kas Valtu külaülikool oli minu mõte. Mõtted tulevad kusagilt. Ja vastuvõtja oli see hetk siin peas olemas,” räägib Vahur Tõnissoo ajast viis aastat tagasi. See oli aeg, kus igal esmaspäeval said Raplamaal Valtu-Nurme külaplatsil kokku inimesed, keda hirmutas võimalus, et kavandatav Euroopa kiirraudtee lõikab pooleks nende kodud, talud ja maa. Loe edasi Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades →

Määratlemata

Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Lisa kommentaar

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks. Loe edasi Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel →

Monoloog

Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele

Lisa kommentaar

Viio Aitsmi pildid, mis tehtud sellel kevadel Raelas, Ristikivi talu aias.

Sügisel, septembris 87aastaseks saav loodusfilmimeister Rein Maran näitas oma uut filmi „Peetrike Laanetagusel”.

Kaks aastat tagasi, kui Matsalus Rein Maraniga maast ja ilmast rääkisime, ta otsesõnu oma uuest, ilmselt juba siis käsil olnud filmist ei rääkinud. Nüüd, filmi näinuna me toonast juttu üle lugedes avastan, et ega me muust ju ei rääkinudki. Ta siis ütles: „Ma ei tea, kas sest asja saab või ei saa. Aga mind ennast see hirmsasti huvitab.” See huvi on nüüd täies ilus näha. Loe edasi Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele →

Monoloog

Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Lisa kommentaar

Mul on küll tunne, et inimesel ei ole suurt vahet, kus ta sureb. Kas lossis, mäejalamil või 10 ruutmeetri suuruse toa lonkava jalaga diivanvoodis. Mahajää jatele peaks see tähtis olema. Surjale loeb selja taha jäänud elu. Loeb see, kes on temaga koos sellel hetkel. Kui seegi.

Mõni aasta tagasi ütles Keila haigla noor hooldusarst mu mõttekäigu peale – kui inimest ümbritsevad haiged, on peaaegu ilmvõimatu terveks saada –, et vanadusega kaovad nõudmised ümbritsevale olmele ja rõõmu teeb see, kui ei ole valusid. Valude vastu on ravimid. Ja tablette saab osta. Oleks nagu korras kõik? Aga halastus? Loe edasi Äraaetud hobused lastakse Eestis maha →

Dialoog

Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga

Lisa kommentaar

„Konstantin Päts oli märter,” ütleb Moskva lavastaja Aleksandr Ogarev (1961), kes toob suvel Viinistus välja Mart Kivastiku uue näidendi „Kostja ja hiiglane”.

Kui ennast produtsent Märt Meose kontoris juttu ajama sätime, nopib Aleksandr Ogarev kusagilt Jossif Brodski luulekogu ja loeb sealt huviga üht luuletust.

Järgmise päeva hommikul märkan Viru keskuse raamatupoes Brodski luulekogu, esimest vist, mis eesti keeles, pealkiri on „ Atlantise lähistel”. Näitan seda enne „Kostja ja hiiglase” pressikonverentsi Aleksandr Ogarevile. Ta küsib, kes tõlkis. Ma vastan, et Maria-Kristiina Lotman. Mind isegi ei üllata enam, et ta küsib, kas Juri Lotmani järeltulija.

Hiljem helistan Aleksandr Ogarevile ja küsin, mis luuletus see oli, mida ta Brodski kogust luges. Ja vaat siin üllatun seostest – luuletuse pealkiri on „Nasledtsvie Žukova”, mida saab tõlkida „Marssal Žukovi pärand”. „Arvan, et seda luuletust te eestikeelses kogus ei ole,” ütleb Ogarev ja tal on õigus. Loe edasi Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga →