Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Ristsetele palutakse, pulma kutsutakse, aga matusele minnakse ise,” on Toomas Paul öelnud. On rääkinud, et surm on üleminek. „Mitte surma hirm, vaid surmajärgse hirm. Mis saab hingest? Kas see võetakse taevasse või ei?”

Kui taevas on, siis Teie olete nüüd kindlasti seal.

„Ja päike läheb looja uhkelt särades üle joostud tee

just nii kui tuletooja kõnnib tehtust rõõmu tundes

puhkama.

Kilp särav katab rinna. Nagu võitnud oleks halli ilmamaa

ning nüüd saab rahus minna süda häädust hõõguv nagu lee.”

Loe edasi Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”

Ühiskonnakriitilised karikatuurid on kunstnik Erki Evestusele toonud ka tapmisähvarduse. Omaette ajamärk on seegi, et Evestuse pildinäitus nimega „Mälu” oli üleval Raplas Rütmanni galeriis ajal, kui siin peeti võiduparaadi.

Võiduparaadi kõnetool tribüüniga oli sisuliselt Rapla vana seltsimaja akna all ja seal Rapla Rütmanni galeriis Erki Evestuse 50 koroonaaega käsitlevat karikatuuri, teiste seas ka pilt, kus sõjard, automaat näpus, mustad prillid ees, seisab õitva pere ukse ees. Isa, ema ja laps koos koera, kassi ja kukega kuulevad sõjamehe lauset: „Et teie kodu kaitsta, peate sellest ilma jääma…”. Pildi alla on väiksemalt kirjutatud „Nursipalu”. Karikatuuride seas on näiteks ka ENSV vapi sarnane vapp viisnurgaga, tappepärja asemel ümber vapi surnupealuud ja kondid. Vapil loosung: „KÕIGI MAADE ROHEPÖÖRJAD ÜHINEGE!”.

Loe edasi Erki Evestus: „Ma ei joonista karikatuure kellegi tellimusel. Olen vaba mees.”

Naera puruks

Peeter Volkonski helistab, tere ei ütle. Alustab hoopis nii: „Mina olen linnu nägu. Sina oled looma nägu.” Olen nõutu ja küsin, mida see nüüd tähendab. Peeter peab pausi ja ütleb talle omase intonatsiooniga: „Ma tegin nalja.” Ja tuleb tunnistada, et nüüd on tõesti naljakas.

„Just nalja pärast ma enam pulmaisana pulmades ei käi,” ütleb Arlet Palmiste ja räägib loo, kuidas iga nalja peale solvutakse. „Ämm ja äi naeravad ja on rõõmsad, pruut tuleb, pisarad silmas, ja on solvunud, et miks ma küll niisugust nalja teen? Ma loobusin.”

Loe edasi Naera puruks

Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks

Eesti on sürreaalne maa. Kui me ennast Raplast Kolgale vabaõhuteatrisse sõitma sätime, sajab juba. Sõites sajab veel rohkem, sajab lõpmata. Sajab, kui sõidame mööda Buslandist. Sajab, kui sõidame mööda Pikva mõisast. Sajab, kui sõidame mööda Võllakatku talust. Tiiu Sandrak kirjutab Kolgalt, et lõpetas Marius Ivaškevičiuse uue näidendi tõlke leedu keelest Draamateatrile. Küsin, kas Kolgal sajab. Ta vastab: „Siit on suur vihm juba üle läinud – paras troopikavihm.”. Me ei keera tagasi ja Lahemaale Kolgale Kaeraaia tallu jõudes on sadu otsas.

Loe edasi Vihmane pühapäev „Viimase metsavennaga”, mis pööras ilma korraks päikseliseks

Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust

llmus 1980. aastate lõpus lühikest aega tegutsenud ansambel Pajukese esimene plaat „Pajuke”. Plaadil olev improvisatsiooniline muusika iseloomustab oma aega, aga mõjub täna kuulates ka väga uuena, kaasaegsena.

Pajukese muusika on nähtus, millesarnast teist eesti muusikas ei teagi. See on omapärane lugu, mis alles nüüd plaadile jõudis. Uue plaadi ilmumise taga on kitarrist Robert Jürjendal ja löökriistamängija Arvo Urb, kes mõlemad Pajukeses kaasa tegid. Vanad lindistused olid raadioarhiivis olemas, nüüd tõsteti need muuseumitolmust välja avalikkuse ette.

Loe edasi Uus plaat, mis kannab 1980. aastate lõpu kõikvõimalikkuse hingust

Juhan Liiv kirjutas: Ükskord kui terveks saab mõte – ükskord on Eesti riik!

See on mitmekordselt sümboolne, kuidas Alatskivil, lavastuses „Alguskokkukõla. Juhan Liivi lugu. ” peetakse kirjandustundi nii, et see muutub teatrikunsti sündmuseks. Imeks. Koos hingamiseks.

Olen ikka läbi aastakümnete kirjutanud, et hea lavastuse sünniks peab paljudele muudele asjadele lisanduma ka pisut õnne. Ja alati jääb see õnneasi seletuseta, jääb kuidagi ehk sisuga sõnakõlksuks. Nüüd „Alguskokkukõla” vaadanuna saan õnne seletada: õnn on, kui kokku saab kolm erinevate elukutsete tipptegijat, kes kõik Juhan Liivist vaimustunud. Ja siis nad räägivad vaimustusega sellest, millest nad on aru saanud. Näitleja Pääru Oja võiks ka üksinda lugeda Liivi luuletusi ja see oleks sündmus, kirjandusteadlane Tanar Kirs võiks pidada loenguid Liivist ja see oleks põnev, helilooja ja dirigent Pärt Uusberg võiks oma kooriga Head ööd, vend esitada Liivi luulele kirjutatud laule ja see mõjuks. Nad seda on kõik teinud ja teevad veel. Aga nüüd on nad koos ja see – „tõstab sind ja teisi üles”. Juhan Liivi tsiteerides võetakse ilust viimne ilu ja valust viimne valu. Vähetähtis ei ole, et see kokkusaamine toimub Juhan Liivi muuseumis, mis ühtlasi luuletaja kodupaik. See, mismoodi Pääru Oja ühes stseenis räägib, et just siin lakas kirjutas Juhan oma surematud luuletused, on nii ehe, et ei märka mõelda, et eks seda lakka ole Liivi ajast mitu korda ümber ehitatud. Tõsi, paik võib olla sama ja Peipsi järve hingamine on tunda, kui sellele keskenduda. Kohavaim on ka alul viidatud õnne osa, kindlasti.

Loe edasi Juhan Liiv kirjutas: Ükskord kui terveks saab mõte – ükskord on Eesti riik!