See on üleilmseteatripäeva LÄKITUS. Miskipärast kummitab mind sellel aastal teatri üle mõeldes fraas, mis kindlasti on kusagilt luuletusest: „Nii üle elab ta neid raskeid aegu…” Püüan sellele anda konteksti.

Need sõjad. Selles loos tuleb sügavamalt juttu ka Ööülikoolist, kus Merle Karusoo räägib sündmuste analüüsist. Alustuseks piisab, kui rõhutada Merle mõtet, et sõda on sündmus. See puudutab meid kõiki ka siis kui ta on kaugel, puudutab nii neid, kes teatris käivad, kui ka neid, kes ei käi. Teatriga on kergem üle elada neid raskeid aegu, olgu siis esil me elu naerev või nuttev pool.

Mind Pealtnägija lugu maa- ja metsaomanik Leili Mihkelsonist puudutas rohkem kui Ene-Liis Semperi suur metsakaitsekontsert-protestiaktsioon. Ene-Liisi kunstnikuvisiooni me planeediga sündivast nägin võimsamas ja kujundlikus, mitte plakatlikus võtmes teatris, Draamateatri ja lavaka lavastuses „Kuningas Ubu”. Ja Leiliga juhtunu on nagu üks stseen sellest lavastusest.

Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal ja noh, näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp. Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris kaasaegse prantsuse kirjaniku Édouard Louis näidendi „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust.

Kas me peame elama elu, mis pole nagu meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse. Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda? Just selle teemaderingi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann. Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse, näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas” ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers”.