Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda

Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.

Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.

Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.

Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.

(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)

Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult…

Me hiljuti Jaak Tuksamiga terve õhtupooliku rääkisime nendest asjadest, mis ümberringi toimuvad. Ja siis ta tõdes, et kõik vanad targad on omal ajal öelnud, et me saame muuta ainult iseennast. Lähedal olevaid saame hoida. Muud me teha ei saa.

Me pole ju kunagi nii hästi elanud kui nüüd.

Ma ei mäleta, mis aastal Heiti Talvik selle kirjutas: „Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?/ Ta külluses määndus/ me olemisalus./ (Riho peas olev Talviku luulerida on pikemast luuletusest „Eleegia”. See mõte läheb edasi nii: „Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,/ et leida ennast/ ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.” MM) See on vastus sellele jutule, et me pole kunagi nii hästi elanud!

Siis mõtled – ah, loba ja Betti Alver tuleb meelde: „Üht lootust ma vajan, olen alati vajand,/ et iial ei saabuks julm lobisev sajand.” Julm lobisev sajand on ammu käes.

(Kohmerdame sigarettidega.)

Frank Zappa tõmbas Winstoni. Eplik ka. Mul on Torontos sõber, ta jättis suitsetamise maha, aga enne seda tõmbas lahjasid sigarette. Tõmbas lõpuks viis pakki päevas. Oli see mood, kus arvati, et mida lahjem, seda parem, et siis rikub vähem tervist. Ja tõmbadki ühe pakki asemel neli pakki paberit. Kuulsin just, et suitsetamine on niii 20. sajand.Aga me ju olemegi Sinuga sealt.

(Peatume, et rongi läbi lasta.)

Kakssada kakskümmend kilomeetrit on ette löönud.

Ja sa ikka viitsid sõita neid pikki sõite?

Ei viitsi, viitsid – sellist sõna teistes keeltes ei ole vist. Ma sõidan jah. Kurtsin juba möödunud nädalal, et olen jube toss, et äkki mind on puuk hammustanud. Enne seda sõitsin Peipsi äärde, mul oli kahetunnine kontsert, ja siis sõitsin Tallinnasse tagasi, kokku üle 500 kilomeetri. Sõber ütles sellepeale, et olen peast täiesti soe. Et inimesed saavad sellise töö eest palka – autojuhi töö eest; sa teed kontserdi ja siis imestad, et oled väsinud.

Ma olen sinust kaks aastat vanem, katsun käia teatris üle Eesti, et on huvitav, kuidas noored teatritegijad mõtlevad ja vanad muutuvad.

On huvitav jah. Mind on mõned nooremad väga liigutanud, ikka tunnen huvi . Vaatasin mingit saadet ja seal öeldi, et rõõmus uudishimu võiks säilida elu lõpuni. Kuigi mu vanaema narris mind ikka, et ära ole nii uudishimulik , jääd ruttu vanaks.

Rumalalt rõõmsalt uudishimulik olla on ka rumal. Mulle annavad elujõu kohtumised. Kohtumised teistsugusega. Ja teistsugust on looduses rohkem kui linnas inimeste seas… Kuidas sa talud vananemist?

Ma ei tea, ei, mul on iseendaga palju tegemist. Mäletan, kuidas mu isa meenutas luuletaja August Sanga, ta luuletust ja mõtet selles, et raske on vanaks saada, aga hea on vana olla. Ja isa siis ütles, et jah. No tema väga vanaks ei elanud, nii et ta ei tea sellest midagi. Sang suri 56aastaselt ja kui mõelda, mida ta selle ajaga teha jõudis, siis see on uskumatu. Vanasti saadi vist varem täiskasvanuks kah kui nüüd.

Ma endale üllatuseks olen märganud, just nüüd, vana olles, et mul on eesti luuleklassikasse kuuluvad luuletused mingit moodi peas. Ma nagu pole neid ridu vägisi pähe õppinud. Kuidas?

Jah just, ma ka pole õppinud spetsiaalselt neid pähe. Koržetsiga mõtlesime, et noor inimene, tal ikka jääb palju pähe. Riimis teated eriti!

Olen mõelnud, et see on sellest, et me kasvasime ajal, kui muusika aluseks võeti väärtluule. Pedajas, Tepandi, Alender…

… see on fenomenaalne. Tegelikult sellist asja ei ole kuskil mujal maailmas olnud. Ühelegi lääne kuulsale singer-songwriterile ei tulnud pähegi laulda William Blake´i tekste. Mind segab, et meil öeldakse, et Rannapi laul, Mägi laul, Sibula laul , Alo Matiiseni „Viis isamaalist laulu”… Kui sa jätad viiest isamaalisest laulust sõnalise osa ära, siis nad on lihtsalt hea muusika. Sõnu ei saa asendada millegi muuga. Võib-olla on, aga ei peaks olema pikk öelda „Alo Matiiseni ja Jüri Leesmenti ja Henno Käo „Viis isamaalist laulu””.

Tänane noorus on enesekindlam, laul on siis laul, kui oled sellele ise teksti ka teinud.

Ja väga õige. Mu meelest on Tõnu Tepandi laulude plaat (LP 1982 MM?) Eesti üks võimsamaid plaate. Terve plaat, iga laul on nagu etendus. Mäletan, kui see plaat ilmus, kuulasime kadunud Ott Arderi juures esimest korda ja see oli nagu ilmutus.

Kui tihti sa mõtled, et nüüd aitab lavale minemisest, teeks midagi muud?

See ah, ma ei taha enam midagi teha tuleb siis, kui on väga pingeline aeg olnud. Aga

Jumal tänatud , et ma saan seda teha mida teen.

Keegi ostis lehekioskis mu ees täna loteriipileteid ja ma mõtlesin, et ostaks ka. Jätsin ikka ostmata, sest ma ei tea, mis ma rahahunnikuga peale hakkaksin. Elaksin suurlinna hotellides? Sõidaksin mööda maailma? Ma e usu.

Ei reisiks jah kuskile enam… Mu Berliini sõber rääkis pikast dokfilmist, kus rääkisid need, kes olid võitnud mingi tohutusuure summa Saksamaal. Psüühika ei pea vastu, kõik lähevad lolliks. Üks ostis endale tohutu Ameerika haruldaste autode kogu ja siis selgus, et nende autode aastane ülevalpidamine on selline, et see ei osutunud võimalikuks. Kõik hakkavad oma unistusi ellu viima. Keegi tegi pruulikoja, arvestamata sellega, et seda õlut tuleb ka müüa…

Mu sõbra setu vanaema ütles: „Oh elu elukest. Söö liha ja. Joo viina ja. Ooda surma.”

Vanaemal on õigus. Kui kaua sa Hiiumaal oled elanud?

Katus oli 2005 jaanuaris. Siis läks ikka aega, enne kui puud ja põõsad mulle sahistasid, et võid olla küll siin.

Me 2005. aastal tehtud intervjuus sa räägid veel Võrumaa metsade ilust. Tsiteerid Viivi Luike: „Mul ei ole lapsepõlves mälestusi merest./ Aga metsa mühinat ei saa välja verest.” Olime siis mu tänaseks üllatuseks väga metsajuttude lainel ühiselt. Mul on tunne, et just siis sai alguse see, mis tänaseks on kasvanud ühelt pool ehk üleraiumiseks ja teiselt poolt metsade kaitsmiseks.

Võrumaa metsade müha mu veres… isa oli võroke. Et see müha on minuga. Mulle tuli üllatusena nüüd, et lindude pesitsemise ajal raiekeeld on soovituslik, mitte kohustuslik. See ei ole ju raiumise aeg. Sellest puidust saab ainult peldikupaberit. Aga jah, seda siis tehaksegi. Pehmelt öeldes on lindude pesitsemise ajal metsa tegemine amoraalne.

Jah, palki raiuti talvel külmaga.

Veebruarikuu kõvadel aegadel raiuti. Need jupid, mis mul majaehitamisest üle jäid – naabrimees saagis ja ütles, et tal läks viis ketti. Sada aastat vana palk oli, õigel ajal raiutud, kõlisev. Ja siis nad kõik naersid, et Sibul kütab oma pliiti kullaga.

Uhke. Kumb siis on, meri või mets?

Mets. Kuule, sa ei saa niimoodi küsida. Ikka mõlemad. Merd ma natuke isegi kardan, aga võib-olla peabki. Lõuna-Eesti mehed ikka ütlesid kunagi, et järv on ikka palju sügavam kui meri ongi.

No vot, ise olen Järvakandist ja tahan olla küll võrukene, küll hiidlane. Ma vist tahan olla keegi teine, kes ma olen ,hehee!

Ma arvan, et Eesti on maailma kõige ilusam maa, et ükskõik, kus ma olen. Minu jaoks on.

See on sellepärast, et oleme siin sündinud?

Ei, Margus, ta on ikka tegelikult ka.

Ma enda nahal tajun, et aastate lisandudes jääb riskijulgust vähemaks.

Muidugi, nooruses ei ole ju ohutunnet. Mul vähemalt ei olnud.

Kaugel meri su Hiiumaa kodust on?

Paar kilomeetrit. Kohin on kosta. Kõpu on muidugi imeline koht. Vägev koht.

Täna vaatasin praami peal kioskis klantsajakirjade riiulit ja mõtlesin, mis amplituudiga need näod seal peal roteeruvad.

Ja mina vaatasin hetk enne sinuga kokkusaamist ristsõnade esikaasi kioski aknal, kus kunagi müüdi peamiselt ajalehti. Mõtlesin ka sellele, et kas tahaks olla ristsõna esikaane poiss. Nüüd enam ei tahaks.

Ma ei taha ka. Nägin kord üht jutusaadet, seal üks pankur ütles – ma ei saanudki aru, oli see huumor äkki – et no tagasihoidlikkus, see on üks kõige vastikumaid edevuse vorme üldse. Mõni on ka tagasihoidlik.

Jah, ma muidu enam peale ei käi väga kellelegi, et teeme lehte loo, teeme loo. Sinuga ma tahtsin kokku saada, sellepärast käisin peale.

Kümme aastat tagasi ma olin Maalehes, ma ei tea, palju võib… Mul ei olegi midagi pakilist öelda. Ma laulan sõprade luuletusi, mis mul sinna ikka lisada on.

Mõned luuletused ei ole laulmiseks ja mõned mõtted tuleb vahel sõnastada. Kõike sõnastada ei tohigi. Oled sa mõelnud, et sellest ajast peale, kui te Ultima Thulega alustasite, on mingi ring nüüd täis saanud ja vahepeal igavikuliseks muutunud tekstid on taas teravalt aktuaalseks muutunud?

Ma ei ole mõelnud selle peale. Peep Ilmeti tekstid ehk. Need laulud, mida Tõnis Mägi laulis. Kasvõi „Vägev vähk”… või see luuletus: tuul tuiskab mööda, mööda mu maad, laastates laasi…

…rüüstates maad. Jah, klassik on ikka raske olla.

Ei tea, ei ole kogemust.

Mõtlen kõvasti.

Samal õhtul, kui kuulsin, et Tallinna ülikoolis lõpetatakse õpetamine – savi ja klaas on 19. sajandist, meil on 3D – rääkis mu sõber India tähtsast IT kolledžist. Sellisest, et kui sa sinna sisse saad, siis suured Ameerika firmad panevad sulle esimesel kursusel käpa peale. Üsna esimese kursuse lõpus, seal õppides, sa pead oskama teha labidat.

Labidat?

Jah, oma kätega. Teisel kursusel hakkab poti kederdamine, et sa ei kaotaks sidet päris asjadega. Tohutult pedagoogiline mu meelest. Pärast neid jutte ja mõtteid läksin koju, võtsin täitsa juhuslikust kohast lahti Ivan Bunini raamatu „Hämarad alleed” ja sealt lugesin: „Seljas oli tal provintslikult ülemäära moodsa lõikega ülikond.” Sain aru, et oleme siin vist provintslikult ultramoodsad ja et võib-olla globaliseerumine tähendabki hoopis provintsistumist.

Sa armastad öelda, et sul on iseendaga tegemist. Helle Meri kunagi ütles provintslikkuse tunnuseks, et ei tegelda iseendaga, vaid teistega.

Tšehhov vist ütles, et provints on hinges. Provints ei saa olla sinust väljaspool. Ükskõik ju siis, kus sa oled. Aga lähtume ikka Buninist – ultramoodsus on provintslik. Näed, kitarrist teab ja arvab.

Ironiseeri jah. Ma ei oska enam küsimusi esitada.

Ega ma ei oskaks ka vastata. Ükskord ma pidin minema mu jaoks väga sümpaatse noormehe – imelik, et ütlen noormees – Priit Kuuse kutsel „Kahekõne” saatesse. Mul ei ole tavaliselt palavikku, aga siis oli mingi 38,9. Palusin, et lükkame edasi, aga: no ei ole võimalik. Siis olin seal, kuulsin, mida ta küsib, ja oma peas vastasin, aga suu vastas midagi muud. Küsimus oli: kuidas sünnivad laulud. Ma oma peas kuulen vastust, et ma ka tahaks seda teada, kuidas nad sünnivad. Samal ajal kuulen, kuidas suu räägib, et nooh, jaah, ma ei tea, noh, kuidas kellelgi, jah, ei… See ei olnud üldse naljakas siis, aga kui järgmisel päeval selle peale mõtlesin, oli.

Sõber, kes oli seda saadet näinud, et nooh, jaah, õpetas, et tavaliselt, kui on sellised keerulisemad küsimused, millele ma ei taha või ei oska vastata, ma võtan jutujärje enda kätte. Et, väike nipp temalt mulle tulevikuks.

Oled siis seda kasutanud?

Ei. Ma olen kõikidele küsimustele juba vastanud. Soiguda sellest, mis meelhärmi teeb, on mu jaoks ka imelik. Kõik arvavad nagunii nii, et luu paistab. Tahaks hoopis tänada ja neid keda tänada on palju. Tänumeel on kõige tähtsam meel.

Jasmiin õitseb.

Mu lapsepõlvekodu ukse kõrval kasvas jasmiin. Seda ma seal nuusutasin. Ma tahaks sealt mingi oksa viia Hiiumaale, aga ei tea, kas see õnnestub. Kas läheb kasvama.

Läheb, kui tahad.

Jasmiin õitses vanasti minu sünnipäeval. Loodus on sellel aastal kaks nädalat ees.

Kas sul Hiiumaal loomi ka on?

Ikka on. Mõni põder ja mõned hirved. Siga on. Möödunud kevadel nägin silmanurgast, et mingi suur asi on välja peal. Vaatan – noor kult. Tuli metsast, vaatas ringi. Naljakas on see, kuidas ta jookseb. Tal on väikesed jalad. Vaatas ja siis hakkas püherdama seal. Ühesõnaga imeline – poisid, kevad!

Seal näeb kõiki, rebane on ja nugis…

Meil Raelas on linde juurde tulnud. Ma isekalt mõtlen, et meie linnud. Minu kuldnokk…

Hiiumaal on just linde vähemaks jäänud. Kõik panevad tähele seda. Mul on tihasepesa kusagil maja sees, nad on küll väga närvis, kui ma terrassi peal istun.

Lähed õhtul Hiiumaale tagasi?

Hommikul. Harri Rinnel on 70. sünnipäev. Hirmuste küla mees helistas. Hästi toredad inimesed.

***

KUMU taga parkimisplatsil leiab Riho oma autost lumivalge pluusi ja takseerib seda: „ Linane pluus peabki kortsus olema.” Seejärel vaatab kaabut ja pomiseb: „Mütsiga pole ilus lavale minna.” Kohvi juues tuletab ta meelde me esimest kohtumist ja ütleb muu hulgas, et tema mängis sellel koolibändide esinemisel Järvakandi bändis „Vanaisa polkat”. „Ma tohutult pabistasin. See on metsikult raske, aga õpetaja Vahter ütles, et nii, see olgu sul ära õpitud.” Aasta siis võis olla 1973.

Kleidid peavad olema triigitud

Selle loo rääkis Riho Sibul 12. juunil KUMU auditooriumis olnud „Aken” sarja järjekordsel kontserdil: „Järgnev lugu „Aed” on minu esimene koostöö Vladislav Koržetsiga. Sellega on mitu lõbusat lugu seotud. Viimane on selline. Helistas ajakirjanik Vladislavile, kes on väga sõnaosav inimene, ja küsis, millest see lugu räägib. Vladislav hakkas kokutama, et kuidas saab nii küsida. Ta hiljem rääkis sellest siis tütrele, kellel oli sõbranna külas, et kuidas ikka saab niiviisi küsida. Ja siis sõbranna ütles, et jah, on ikka juhme inimesi, see laul ju räägib sellest, et kleidid peavad olema triigitud.

Veel eraldi:

Mida ei tea, seda kaua ei varja

Vladislav Koržetsi luulekogu „Laulud või nii” üks luuletus, mis on Riho Sibula uus laul.

Kel kuube ei ole, seda ei harja.

Kel sõpra ei ole, seda ei sarja.

Kel isandat pole, ei isandat orja

ja mida ei tea, seda kaua ei varja.

See, mida ei ole, ei ole ka vale,

ei ole ka hale, ei ole ka jõle.

See, mida ei ole, ei upu, ei põle,

ja ära ei kao ja jalus ei ole.

Kui kurja ei ole, ei tule see karja.

Kui turja ei ole, ei karata turja.

See, mida ei tee, ei lähe ka nurja

ja mida ei tea, seda kaua ei varja.

Vladislav Korzets 2016

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga