Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk…

„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.

Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.

Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud.

Võimumängudest ja vaimumängudest

Hiljuti Andrus Vaarik ütles selles kontekstis, et on Mladen Kiselovi lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi” 282 korda Georgi mänginud, kuidagi nii, et kujutlus on sama tõeline kui on see, mida peame tõeliseks. Ses Vaariku jutus on mitu keerdu. See on kindlasti näitlejaks olemise alus – uskuda seda, kes oled. Oled kuningas või kurjategija või raamatupidaja. Ja see on ka Edvard Albee näidendi mängude alus, et me ei saagi teada, kas laps, kellest peategelased räägivad, on kujutlus või tegelikkus. Ometi muudab see elusid ja saatusi. Määrab olemist.

Kõige maitsetum on jutt, et küllap on nõnda kogu maailmas; et igal pool on nii, et võimule pürgides ja sinna jõudes vahendeid ei valita. Barkalajat kuulates ja enda loetule ja kohatule toetudes muidugi saan nentida, et jah, see on nii olnud kõik aeg. Aga see mõte ei vii edasi. On selline, et meil on halvasti, aga neil on ka või neil on veel halvem – targutus vaid. Anzori Barkalaja sõnastab: „Loovus ei peta. Ta petab mittepetmise kaudu.” Riho Sibul kitarri ja väärttekstidega. Peeter Jalakas koos noorte lavakate ja moes oleva pärimusmuuika ansambliga on vaid selle kinnitus laval. Kultuuris.

Võilill õitseb asfaldipraos

Jätsin esmaspäeval maale sõites Maxima poe Raplas vahele ja sõitsin Raikküla poodi. Mõtlesin sellele juurde liite „kodu”. Lähen hoopis kodupoodi. No ei mõelnud sealt edasi, et miks Raikküla pood mulle enam kodupood on kui Vigala pood. Võid oli vaja osta värske kartuli kõrvale ja heeringat. Heeringat müüakse nii Maximas kui kodustes kauplustes. Taolised kodused poed – ega neid enam palju ei ole – on aastate kestel muutunud.

Raikküla poes tuli meelde, et naabri koera Pellit enam pole. Täitsa ratsionaalne mõttekäik. Koera, kellele ikka aastaid viisin oma puhtaksnäritud kondid, enam ei ole. Rääkimata siis sellest, et see tark elukas ka meie kodu Raelas valvas.

Nad võiksid mulle selles poes allahindlust teha. Järjepidevuse pärast. Selles poes või selle poe eelkäijas käisid ostmas mu isa ja ema… Ja ka nemad andsid oma kondid naabri Pellile. Allahindluseta.

Ja mina käin… Maximas. Üsna imelik, mulle mu vanemad enamasti poes ei meenu. Nüüd äkki. Võib-olla need on siis minu mängud, et alles olla

Raikkülast Raelasse saab sõita asfalti vältides, külateesid pidi. Õigesti tegime, muidu poleks teadnud, märganud, et Raikküla Farmeri peremees Tõnu Rahula on otsustanud teha korda Farmerile kuuluva kultuurimaja välisilme. Ega mulle ei meenugi, et mõnel agraarettevõttel oleks kultuurimaja. Majanduslikult laia lauaga lahmates pole see kasulik. Tõnu Rahula ostis kultuurimajja tiibklaveri, ei leppinud süntesaatoriga.

Raikküla mõisa ees kohtusime üle tee uitava siiliga, tee ääres „kõikusid” kaks meest ja pisut kaugemal otsustas toonekurg aeglases tempos auto nina alt üle tee jalutada. Ilma suurema kärata on tolmav külavahetee sellel aastal hajamajade lõikudel saanud tolmuvastase töötluse.

Tean, et Raikküla kunagise kolhoosi kontorklubi arhitekt on Ain Padrik. Kodukandi klubi kindlasti, aga ma ei usu, et lähen kunagi sinna pensionäride tantsuringi kaerajaani tantsima. Enne, kui selle lause lõpetada jõudsin, tönkas pähe: „Ära iial ütle iial!”

Maagiline realism

Ma pärast Riho Sibulaga kohtumist ja ta Kadrioru kontserti mõtlesin taas maagilisele realismile. Sellele, et mu teadmine sellest, et maailmas on palju sellist, mida me ei näe, ei tea, ei mõista ratsionaalsest mõeldes. Ja siis on need, kes oskavad argise kõrval avaramalt hingata. Ja need, kes seda hingust ka teistele puudutada anda oskavad. Neil tuleb see välja. Just selles kontekstis, kuidas lihast ja luust inimene on võlur. On võlur ja võluv eriti siis, kui ta ennast võlurina ei eksponeeri.

Riho Sibulale on antud tunnete väljendamise oskus. Ta ühendab laval esinedes muusika, teksti ja enda elatud elus kogetu, tunded sellisel seletamatul moel, et tekib kunst.

Ülim professionaalsus ilmneb muidugi siis, kui praeguses maailmas, kus kõik on tootmine, julged võtta parimad, need koos publiku ette tuua ja looma panna, selle asemel, et kergema vastupanu teed minna ja varasema kogutud kuulsuse peal liugu lasta. Taavi Eelmaa („Töngis”) istub kuu peal ja loeb midagi. See ei ole raamat, ei ajaleht ega mingi nutiseade. On pigem leht paberit. Selle aasta lavakalõpetajad loovad lavale omamaailma, mis on puhtalt meie oma maailm, kus pole kübetki provitsiaalse koogutamise maiku. Jalmar ja Sandra Vabarnad, Tõnu Tubli, Martti Helde, Enar Tarmo… Kõik kokku maailm, mis on väga päris ja väga mänguline.

Veidra hooga kulgev „Tönk” liigitub mu meeles teatrikunstiks. Lavastaja Peeter Jalakas ühendab Viljandi kultuuriakadeemia pärimuse ja omakultuuri vaimsusest kantud ansambli Trad.Attack 21. sajandi helikeele ja meie tönka, tönka, just maagilise realismi. Seda jah ei saa ümber jutustada, seda peab lugema, nägema, vaatama, kuulama ja tõesti – see on taas mul Anzori Barkalajalt laenatud sõnastus: „… mõnikord, kui veab, siis ka osasaamise rõõm.”.

Kultuuri säilimise alus on elususe mõtestamise võime. Anzori Barkalaja sõnastab: „Kõigist ahistustest hoolimata püsida mängeldes pinnal.” See on suur üldistus. „Tönki” maailmavaste ja kuulsam vend võiks olla ehk kuninglikes õukondades peetav narr või trikster.

Miski ei teki ega kao

„Asjad küpsevad oma loomulikku rada pidi ja praegu Eesti ühiskonnas on pigem ülekaalus hävituslikud jõud. Lagastavad jõud, ressursse kõige paremas kaablivarguse sündroomis raiskavad jõud ja protsessid inimeste sees ja vahel,” mõtiskleb Anzori Barkalaja. Ta ei ole pessimist ja jätkab: „Tegu on väikese võimalusega, et kui lagastajad on ennast ära tapnud ilusti, mis energia jäävuse seaduse järgi viib selleni, et siis on olemas mingid tegelased, kes selle sõnniku pealt oma uued taimed üles kasvatavad. See võimalus on küll olemas.”

Ja me peame hoolikalt jälgima, et me Tönki koos tema vendadega maha ei talla. Ellu jäävad ja kunstiks saavad loovad lahendused, tootmiskeskne ühiskond kukub kokku.

Panen Anzori Barkalaja jutust enda jaoks meelde muu hulgas ka selle mõtte, et asju tuleb võtta mänguliselt ja tõsiselt, aga mitte mingil juhul surmtõsiselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga