Vastutuulelaevad – igatsus eelmisest sajandist

Inimene on sotsiaalne elukas. Seekord ajendas mind seda taas meenutama tunne, kuidas ma enesega rahuolematusest üha üksikumaks jään. Ja püüd selle üksiolemisega hakkama saada.

Meie naabritel oli 55. pulma-aastapäev. Vaatasime laua ääres nende pulmapilte ja albumit, kus pildid nende äsja maetud tubli koera kutsikaeast. Siis perenaine tõi lauale kohvitassid ja küsis, kui vana see serviis on. Pakkusime, et muidugi viiskümmend viis. Ei olnud nii – need nõud olid kingiks saadud naabri pereema ema ja isa pulmadeks, mida peeti 1929. aastal.

Inimese puudutus

Ma pole märganud, et keegi arvutit või nutitelefoni targaks nimetaks. Küll aga ütleme või vähemalt mina küll olen öelnud „tark kass/koer”, „tark mesilane”, „tark lind”… Kunagi oli loomulik öelda, et vaatame targast entsüklopeediast järele. Meil on neid mitu komplekti, aga ometi kontrollin mõnda nime, aastaarvu, luuletuse või näidendi pealkirja hoopis Google või Vikipeedia abil. Miks ma põlispuud targaks pean, Vikipeediat mitte? Ma arvuti peale isegi ei vihasta, kui ta streigib ja miski seal untsu läheb. Naljakas, et olen mõelnud jumalast nii – kui ta on, siis temaga ei kaubelda ja tema peale ei olda pahane. Kui tahab kurja teha maailmas, siis pole päriselt uskuval inimesel õigust kobiseda. Võrdlen tegelikult ju võrreldamatut, arvutit ja jumalat. Aga nii on. Jumala peale ei pahanda, arvuti jaburuse peale ei solvu, aga inimesed liigutavad. Inimlik lollus ärritab ja tarkus vaimustab.

Palju teada ei ole veel tarkus. Pigem mõtteseoste leidmine. Mõtlemist saab treenida… Armastan öelda ja mõelda, et kirjutamagi saab õppida ainult kirjutades. Tänasel päeval, mil ka kirjutamine on muutunud üheks tootmise alamliigiks, ei pruugi see tõdemus enam paika pidada. Kirjutades kirjutama õppimise käegakatsutavaks näiteks olen toonud puulõhkumise – puid õpib lõhkuma ainult puid lõhkudes. Seda juttu kipun enamasti noortele rääkima (vanad teavad ise), aga aina sagedamini hakkab segama mõte, et puid ju enamasti ka enam ei lõhuta. Jaanipäeva grilliks ostetakse söed supermarketist ja bensujaamadeski müüakse lõhutud puid. Kuid puulõhkumise töö teevad ära hoopis puulõhkumise masinad.

Kirjutamine kui tootmine nõuab muidugi tarka konstrueerimise oskust, mis ka tuulest ei tule. Tootmise tulemust hindab klikk. Mul on tunne, et klikke saab tänapäeval palju kergemini kassi pildiga kui kolme täpse läbimõeldud ja lihvitud lausega. Tootmine lõpeb sellega, et toode saab valmis, kirjutamist õpitakse kogu elu…

Kui jääb mulje, et mul on ükskõik, kas mu kirjutatut loetakse või mitte, siis nii see pole. Mulgi on üsna ammu olemas oma isiklik elektrooniline nägu ja jalajälg. On Facebooki konto ja Teatritasku e-lehekülg. Teatritaskusse olen aastast 2009 üles riputanud oma kirjutised ja mõned sellised lood, mis mu mõtetele toeks – valitus lugusid on kogunenud üle 800. Facebookis on mul üle 400 valitud sõbra.

Vahel, kui kirjutamisrõõmu magus valu mind tümitab, olen üsna pettunud, kui kirjutatu vähest tähelepanu leiab. Siis närin enda kallal ja mu targemad sõbrad seletavad, et riputasin loo internetti valel ajal üles, panin vale pealkirja või sellise pildi, mis ei kehuta lugema… põhjuse leiab alati. Ja kuulsaks saadavat üldse pärast surma. Aga selleski teadmises on täna kahtluse vaim sees. Me oma suuri surnuid oleme hakanud liigagi kiiresti unustama.

Lugesin täna Jaan Krossi „Vastutuulelaeva” jälle vaimustusega. Kuidagi juhtis mu sinna Riho Sibula jutust läbi lipsanud mõte, et meie oleme veel XX sajandist. Miski muinasjutt on, kuidas mehed kaljusse kinni jäävad. Nagu muinasjutus ikka, on mingi nipp, mingi võluvägi, mingi mõtlemise konks, mis vähemalt jätab lootuse, et kaljus kinni olejal on võimalus lahti pääseda. Muusika muide muutus tootmiseks palju varem ja palju kiiremini kui kirjutamine.

Arvutil pole veel isiksust

Jarek Kasar andis mulle umbes aasta tagasi arvutil kirjutatud poploo kuulata. See protsess olla selline, et arvutisse söödeti suur hulk hitte ja siis masin konstrueeris selle uueks looks. Ma ühe kuulamisega ei osanud hinnata, kas meeldib või mitte. Küsisin Jarekilt, mida tema arvab. Ei mäleta kahjuks täpset vastust – miski väga hea kategooria käis sellega kaasas… Tookord rääkisime ka sellest, kuidas inimesel läheks sama loo tegemiseks väga palju aega, aga masin teeb kiiresti ja tasemel, mis on geniaalsuse piiril. Kas ka me tekstide, ajakirjandusegi tulevik on masinate kirjutatud lood?

Arvuti oskab kindlalt sünteesida lugejate maitset, temasse saab sisestada sadade tuhandete inimtüüpide tunnuseid. Usun, et juba täna teab arvuti paremini, kuidas lugejale serveerida uudist, et Siberi metsatööstus kuulub hiinlastele ja kogu toodang lähebki Hiinasse. Lisaks see, et hiinlastest ärimeestele ei lähe korda see, mis taigast edasi saab. Ütlevad, et mets kasvab ise. Murelikud venelased on välja arvutanud, et kui nii edasi, siis 20–30 aasta pärast on Siberis kõrb. Arvutiprogramm teab kindlasti inimestest paremini, kas tasub hiinlasi Siberi metsades seostada Emajõe äärde plaanitud tselluloositehasega. Ka seda, kas tasub uudist serveerida nii, et lugeja mõistaks: Tartu rahva väike võit võib varjutada suurt kaotust, mille märksõnaks Rail Baltic.

Ja siis üsna varsti on nii, et mu Rapla laua arvuti armub Prantsuse Alpides elava neiu lauaarvutisse ja mul ei ole mitte midagi kobiseda. Vaatan kõrvalt pealt ja igatsen inimlikku puudutust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga