Ukraina sõda puudutab eestlasi, sest käib meie lähedal, ütleb ettevõtja Indrek Neivelt. Aga suur osa maailmast ei tunne selle sõjaga seoses tuumahirmu ning võib rahulikult öelda, et alati on kusagil sõda. Lisaks huugavad pidevalt sõjatehased, mis sellest kasu lõikavad.

„Oleme persekursil,” ütleb PeeterVolkonski. Julia Aug teeb lavastuse „ Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ proove.

Eelmise suure sõja läbi teinud hilisem akadeemik Juri Lotman (1922–1993) kirjutab oma «Mitte-memuaarides»: «Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda – koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks.» (Akadeemia nr 3, 2007).

Indrek Neivelt, kuidas selle vaid roppude sõnadega kirjeldatava maailmaga toime tulla?

Loe edasi Indrek Neivelt: Ukraina sõjaga seoses peaks ka lääs peeglisse vaatama →

Lapsed saadetakse ohtusse paika, ise minnakse kodumaad kaitsma. Seda koges Poola piiril Ukraina põgenikke aidanud Aivar Simmermann. „Sain kinnitust, et seda rahvast ei murra.“

Simmermann räägib loo: „On päikesepaisteline päev. Tulevad Poola poolt kolm meest. Rohelistes, pisut sõdurimundreid meenutavas riietuses. Üks neist selline pisike, 1.56 pikk, sama pika habemega nagu sul. Punase habemega. Teine on kahemeetrine vibalik, hästi kõhn. Kolmas umbes 65aastane tõeline sõdur, kellel oli tohutu suur, 1.80 pikk kott seljas. Kõigi õlal on embleem, millel Läti lipp ja sinna ka kirjutatud maa nimi, kust nad tulevad – Latvia. Jalgsi tulevad. Politsei küsib: “Kuhu te lähete?“ Vastus: „Ukrainasse Putinit tapma.” Seletatakse siis, et jalgsi ei saa minna, peab auto leidma. Neil on selline samm sees, et nad oleksid jalgsi Kiievini läinud. Võimas energia. Politsei küsib, mis selles suures kotis on. Vana sõjamees vastab, et see on “kitarr Putinile”. Kui ma oleksin Vene sõdur, siis nende meestega ma metsateel kohtuda ei tahaks. Selliseid selge sõnumi ja võidutahtega mehi seal nägin.”

Eestis õppejõu ja superviisorina töötav Moreno Keskus MTÜ tegevliige, endine näitleja Aivar Simmermann aitas sõjapõgenikke kriisiabiga pea kümme päeva Poola-Ukraina piiril. Küsimusele, kuidas ta sinna sattus, vastas mees, et sellistesse kohtadesse ei satuta.

Miks selline tärmin abistajatel on – 10 päeva?

Loe edasi Ustrzyki Dolnes, piiril põgenikke abistanud Aivar Simmermann: Kaks kallistust, ja ema läks tagasi rindele →

Vaatamata sõjale tuleb jääda mõistusse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“

Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, teatripäeva eel pälvinud kolm teatri aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.

Kas alanud sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?

Loe edasi Lavastaja Ivar Põllu: kedagi kaevikus ei aita meie metsistumine või hulluks minemine →

„Lapsena ma sellest unistasin, et oleks mul elu nagu filmis… säh sulle, ela nii!” kirjutab mulle filmirežissöör Andres Puustusmaa, kui talle ringiga koju tagasi jõudmise puhul palju õnne soovin. „Aitäh, Margus… elu on kummaline…” Me ei räägi otsesõnu sellest, et Andres koos perega sisuliselt põgenes Venemaalt ja Moskvast.

See jutt on aetud 13. märtsi, pühapäeva hommikul. Andres Puustusmaa on olnud kodus – Eestis ja Tallinnas viies päev. Meie tutvus Andresega algas 2008. aastal. Tema kiirustas Moskva rongile. Tookord oli Balti jaamas teisel korrusel veel restoran ja seal suitsuruumis tegime esimese intervjuu. Olen selle pealkirjaks pannud „Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist”.

Kui Andresele helistan nüüd, siis ta ei võta toru. Helistab tagasi ja ütleb, et Moskvas tekkinud reaktsioon kestab – mitte võtta vastu võõraid kõnesid. „Ikka pean endale veel meelde tuletama, et olen Eestis.”

Ma ei tea, kas sult keegi avalikult ka küsis, mis sul maha jäi. Pooleli tööd, kinnisvara…

Seda jah ei ole veel küsitud… tööd jäid pooleli ja noh, kogu „asjade” maailm. Näitlejana sai nüüd viimasel ajal kah tehtud… heh, veider kõik ja kohutav.

Loe edasi Andres Puustusmaa: Meil jääb üle vaid imet oodata →