Ajutine maailmavaade, ajutine elamine, ajutised seadused, ajutised mõtted. Kinnitamata andmed.

Kui sõda algas, siis suur jagu avalikke esinejaid ei saanud ennast tagasi hoida ja rääkis sellest, et nüüd on maailm muutunud. Muutunud lõplikult. Seda, kuidas maailm muutus, enamasti ei öeldud. Ma usun, et ka ei mõeldud. Alles meil oli koroona maailma muutjaks.

Kui proovida seda maailma muutumist tõlkida, siis kas see äkki ei tähenda, et läänemaailmal ei ole enam nii mugav elada kui oli seni? Sellest ka hirm ja ärevus.

Vaba Lava vaidlustas kohtus Kultuuriministeeriumi otsuse anda nende regionaalsele tähendusele viie palli süsteemis hinne kolm ning sellest lähtuvalt eraldada nii Tallinnas kui ka Narvas tegutsevale teatrile tegevustoetust 60% küsitud summast.

Kui teatan Vaba Lava juhtidele, et kavatsen sellest halduskohtu poole pöördumisest kirjutada, paluvad nad seda lugu alustada sellise sõnumiga: „Me ei läinud kohtusse mitte Eesti riigi vastu, vaid Eesti riigi ja ühiskonna eest ning rumaluse ja pealiskaudsuse vastu“.

Covidist häirimata aastatel teenis Vaba Lava üle poole eelarvest omatuluna ja küsis 2022. aastaks ministeeriumilt toetust 574 000 eurot. Ministeeriumi tegevustoetuste jagamise komisjon tegi pärast taotluse hindamist Vabale Lavale ettepaneku, et eraldab neile 344 400 eurot.

Vaba Lava ei olnud selle ettepanekuga ja komisjoni hinnanguga nõus ning esitas omapoolsed vastuväited. Kultuuriministeerium jäi komisjoni otsuse juurde ning minister kinnitas selle oma käskkirjaga.

Ma tean, et ma midagi ei tea. Ärkasin neljapäeva öösel, ja esimene, mida märkasin, oli oht, et venelased oma sõjaga lasevad õhku Ukrainas asuva tuumajaama. Edasi ma enam ei maganud.

Otsisin tuumajaama pärast peetud lahingu jutule lisa. Ei leidnud midagi, mis oleks mind rahustanud, ja jõin kohvi. Tean ju ammu, et hull võib paugu panna. Ja vägisi asus pähe mõte, et ah nii, siis nii, noh nii …

Delfi otseblogist lugesin, kuidas Ukraina president on helistanud selle ohu pärast kõikidele maailma suurtele. Ja seal oli ka lause, kuidagi nii, et loodame, et Volodõmõr Zelenskil on telefoniaku laadija ikka kogu aeg läheduses. Miskipärast mind see märkus riivas. Mõjus mulle ilkumisena. Hommikul suutsin seda juba ka noore inimese siirusena võtta. Aga siis see kõik sündis nii poole kahe paiku vaikses Eesti öös.

Kohv joodud ja veendutud, et uudistekanalid edasi ei aita ja jääb üle vaid oodata, otsustasin kuulata uuesti üle „Ööülikooli“ kolm uusimat loengut.

Venemaa suurte teatrite logodele on ilmunud rahutuvi kujutised.

Vene väga tuntud teatrikriitik Tatjana Tihhonovets, kes elab Permis, kirjutas tekkinud olukorda silmas pidades: „Ärme hakka üksteist sõnadega tapma. Ka see on ohtlik.” Facebookis liikus ringi linna kultuuriosakonna kiri, kus keelatakse teatrite töötajatel midagi seoses Ukraina sõjaga kommenteerida. Kiri kinnitas, et see on riigireetmine.

24. veebruaril kell 13.30 – seega ajal, kui enamikule polnud veel kohale jõudnud Ukrainale kallale tungimise kuriteo suurus – kirjutas Moskva Meierholdi teatrikeskuse direktor Jelena Kovalskaja oma Facebooki seinal: „Sõbrad, protesti märgiks selle vastu, et Venemaa tungis Ukrainasse, lahkun riikliku teatri, Meierholdi keskuse juhi kohalt. Ei ole võimalik töötada mõrtsuka heaks ja saada temalt palka. Kõik alustatu viin lõpule ühiskondliku tööna.”

Internetiaeg, euroaeg, müraaeg, kogu see muutunud aeg tekitab tihti tunnet, et tuleks end üle häälestada, uuesti häälde panna.

Kergtee üks kilomeeter ja rahvusvaheline Vabaduse festival Narvas on ühes hinnas. Mõlemad maksavad 200 000 eurot. See võrdlus võiks olla plahvatav.

Veel üks 200 000 jäi hiljuti negatiivselt silma. Sellise raha eest tehti läinud suvel Tartus rokkooperit „Johnny”. Selle läbikukkumisest ja produtsendi võlgu jäämisest räägitakse väga kõva häälega. Üldse on tendents meil selline, et kultuur jõuab ajalehtede esiuudiseks enamasti siis, kui tegu on läbikukkumisega või palaganiga. Ma siin nüüd „Johnnyst” ei räägi vaid, aga kunsti tehes on üldisemalt raske olla kindel selle tegemise majanduslikus edus. Nii-öelda kindla peale minek eeldab alati mingeid mööndusi, mis omakorda on tiibade kärpimine.

Kergtee ühest kilomeetrist ei räägi keegi. Ei räägi kõrgendatud toonil, ei räägi sosinal. Vabaduse festivalist räägiti ja räägitakse kindlasti ka aastate pärast. Kui mitte muidu, siis selles kontekstis, et 2021. aastal tehti seda esimest korda. Vaba Lava juht Märt Meos ütles enne festivali: „Festival on tähtis, et me, eestlased oleksime jälle esimesed, toomaks tähelepanu üha kasvavale tsensuurile, ja mitte ainult ida pool, vaid ka läänes, näiteks Poolas ja Ungaris.”