Vaatamata sõjale tuleb jääda mõistusse juurde, panna ära põrandaliistud ja katta õhtusöögilaud, ütleb Uue Teatri juht ja lavastaja Ivar Põllu. „Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu. Hirm tapab, kui lased ta endale peale.“

Hirmudest, vägivallast ja Vene võimust räägib ka Ivar Põllu läinud suvel Peipsi-äärses Kolkjas lavastatud vanausuliste lugu „Serafima + Bogdan”. See on nüüd, teatripäeva eel pälvinud kolm teatri aastaauhindade nominatsiooni – parima lavastaja, kunstniku ja meespeaosa kategoorias.

Kas alanud sõda Ukrainas muutis sinu jaoks ja ehk ka üldisemalt teatri, kunsti, kultuuri tähendusi?

Kui ma küsimused kätte saanuna ohootasin, et millised küsimused, siis vastasid, et praegusel ajal ei kõlba su meelest küsida, mida hommikuti sööd. Täna hommikul küsimustele vastates tundub mulle, et praegusel ajal ei tasu selliseid küsimusi just nimelt unustada. Ja selliseid teemasid. Et sellistes olukordades ei tohi just nimelt kaotada inimlikku kontakti ja lihtsat rutiini. Ei tohi kaasa minna hirmuga. Teise maailmasõja üle elanute mälestustes jättis mulle sügava mulje perekond, kes istus alati koos piduliku õhtusöögilaua äärde isegi siis, kui süüa polnud suurt midagi.

Välised mõjutajad võivad olla väga võimsad ja tugevad, aga enamasti teevad meile viga just hirm ja ülemõtlemine. Ukrainlased on tugevad, sest nad ei tunne hirmu, nad ei ole paanikas. Hirm tapab, kui lased ta endale peale. Tuleb jääda terveks, ka vaimselt, tuleb osata jääda terveks ja rahulikuks. Ehk on see asi, mida oleks aeg õppida.

Kas humanism sõjast võidab või kaotab?

Sõda kindlasti paneb sellistele teemadele mõtlema ja endalt küsima selliseid küsimusi. See on hea. Selles mõttes juba on kindel, et humanism võidab, sest praegu on see uuesti teema, mitte ainult vastandumine, äge olemine ja konsumerism.

Kui poleks sõda, siis me ei mõtlekski humanismile. Ja kui me juba mõtleme humanismile ja ise ka oleme humaansed, siis pole sõjal mingit pikka pidu.

Ma pärast Kolkjal nähtud „Serafima + Bogdani” sõnastasin enda jaoks, et sa oled Eesti teatri kõige parema muusikalise kuulmisega lavastaja. See arvamus toetub nii su osalusel tehtud ansamblile Genialistid kui ka su lavastustele. Nüüd mõtlen neile, sellele osale inimkonnast, kellel muusikaline kuulmine puudub. Äkki on just nemad need, kes sõda ja kriise rikastumise võimalusena näevad ja kasutavad.

Muusikaline kuulmine ei tee kedagi heaks inimeseks ega harmooniliseks isiksuseks. Isegi vastupidi võib olla. See on lihtsalt üks keel, mille kaudu suhelda ja mille kaudu mõjutada inimesi nende enda teadmata, sest muusika on intuitiivne. Me ei saa mõistusega aru, mida muusika meile sisendab. Võib-olla aimame, aga ei tea. Lihtsalt puhkeme nutma. Käsi tõmbub rusikasse. Tahaks kellegagi vahekorda astuda või siis hoopis vastupidi – kellelegi pasunasse sõita.

Seda kõike suudab muusika meiega teha. Just need vibratsioonid, helivõnked, mitte sõnad. Kõik need võnked mõjutavad meid, ka kuulmatud, nagu näiteks nähtav valgus. Ja kõik need kiirgused, mida me ei näe ega kuule. Kuri geenius, kes neid tajub ja oskab kokku panna mürgikokteiliks, suudab palju kurja teha. Ja kurjaks võib ta muutuda näiteks sellepärast, et keegi teine ei taju neid võnkeid, mida tema näeb ja kuuleb, ning need teised peavad teda veidrikuks.

Nii „Serafima + Bogdani” mängukoht – Kolkja küla peatänavaäärne võsa – kui ka lugu ise kõnelevad venelastest, kes on oma maalt põgenenud, vanausulistest. Oled sa mõelnud, et praegu on kuidagi samasugune olukord, kus venelased on sunnitud Venemaalt põgenema, sest mõtlevad teisiti kui diktaator?

Ei ole selle peale mõelnud, küll aga sellest, et kuidas „Serafima+Bogdan” küll sel suvel kõlab, mis on tema tähendus.

[Sadistlik miilits] Raimond on ju lavastuses ainuke puhas eestlane, kes siis neid venelasi kiusab ja türanniseerib. Korralik nats, pole midagi öelda. Loodan, et Priit Loog saab selle eest ikka parima meespeaosa preemia ka, natsid on praegu eesti teatris moes.

Eelmisel aastal oli see pahupidi pilt eestlaste kannatuste loost. Sel aastal… Ma loodan, et võiks aidata eestlasel mõista praegust olukorda. Kuidas jõutakse liialduseni iseennast kaitstes, kannatuste kohutavust nägemata. Kuidas enesekaitsest saab äärmuslik türanlik rünnak.

Kas meil Eestis saab juba rääkida tsensuurist või enesetsensuurist?

Enesetsensuur on kindlasti. Erinevatel inimestel erinev. Enesetsensuur kõrvaldab näiteks teemad, millega tegeledes oled liiga vanamoodne (peab olema uuenduslik) või liiga rahvuslik (peab olema kosmopoliitne) või kellegi jaoks liiga esoteeriline.

Mõtleme liiga palju, mida teised meist mõtlevad. Aga võib-olla on see hea?

Mis saab edasi? Kuidas mõelda ja elada, milliseid plaane teha sellisel ajal, kui pole kindel, mis juhtub tunni aja pärast?

Tulebki jääda mõistuse juurde, panna põrandaliistud ikkagi ära ning õhtusöögiks katta laud samamoodi kui varem. Kedagi kaevikus ei aita meie metsistumine või hulluks minemine.

Kui oli eelmine aastatuhat ja augustiputš, siis me ehitasime isa ja vanaisaga kaevukaant. Kuulasime raadiost uudiseid ja oli selline mõtlik meeleolu. Et mida nüüd teha, kuhu joosta? Ja siis tegime kaevukaant edasi, sest see pidi ikkagi valmis saama.

Mida teha n-ö tavainimesel, et mitte muutuda hüsteeriliseks ja hirmunuks? Kuidas hoida tasakaalu?

Teha oma asju edasi nii hästi kui võimalik ja aidata kriisis süütult kannatanuid. Uudiste pidev jälgimine pole kindlasti tervislik. Ja pole ka kindel, kui palju toovad kasu sotsiaalmeedias tehtavad kõlavad avaldused (kui neid ei tee just Mart Juur või Olav Osolin).

Oleme kõik justkui peadpidi suures tünnis või kellas, mida taotakse suure kaikaga. Kui me veel selle juurde karjume iga löögi peale ja vahele, et maha kaigas, siis läheb veel hullemaks. Aga vait ka ei saa olla, tõsi… Olla rahu poolt, tekitamata asjatut müra ja hüsteeriat… Hoida vaimset tervist.

Oled sa mõelnud, et oma mõtetele suurema kõlapinna andmiseks võiks taas muusikat teha, bändi?

Esiteks mul pole suuri mõtteid, millele peaks kõlapinda otsima. Mulle meeldib pigem luua maailmu. Aga popmuusiku maailmad on väiksed, kestavad umbes kolm minutit, ning vähe on inimesi, kes vaevuvad süvenema.

Kui nüüd see sõjaõhkkond korraks unustada, siis mis su meelest Eesti teatris puudu on ja mida on ülearu?

Kõike on vastavalt publiku nõudlusele ja tegijate andele parasjagu.

Ehk on liiga palju malli ja joonlaua järgi hindamist ja uurimist. Miks on nii vähe sotsiaalseid teemasid laval? Miks pole naissoost kunstilisi juhte? Eks see ole tegijate endi tahtmises ja turunõudmises kinni. See avatud turg on kole asi, keegi ei nõua ega kirjuta midagi ette ülevalt poolt. Tee mis tahad, ainult kriitikud pahandavad.

Kindlasti oleks paljudel teatritegijatel kergem, kui midagi ette kirjutataks. Minu teada on isegi küsitud, mida riik tellib, kui ta raha annab.

On see hea või halb? Mida teha?

Tuleb andekamalt mängida ja mitte oma elu maha magada, kui klassikuid tsiteerida.

Mis sulle jõudu ja väge annab siin ilmas kultuuriga tegelda?

Ilmselt on see minusugusel pool-autistil ainuke variant hakkama saada ja maailmaga suhelda. Luua oma maailmu. Oma organisatsioone. Ning töösuhete abil ajutiselt ka sõpru leida ja inimesi mõjutada.

Ei saa küsimata jätta, mis on elu mõte.

Vist vastasin juba eelpool ära. Aga teisisõnu – esiteks, unistada, siis tegutseda ning hiljem mitte liiga palju kahetseda. Seeläbi kogeda, järeldusi teha ning ehk isegi targaks saada.

Kas sul on sellel suvel Kolkjal mängitavas „Serafima + Bogdanis” plaanis miskit muuta? Mida publik võib oodata?

Meil on üks näitleja vahetunud: Martin Kork ei soovinud sel suvel kaasa teha. Muus osas plaanilisi muutusi ei tule. See kõik sai eelmisel aastal kellavärgina üles ehitatud, usun, et saame selle masina uuesti käima. Ilmselt täpsustame muusikat ja valgust.

Et seekord pole meil enne etendusi kohapeal kuuajalist prooviperioodi, siis loodetavasti on meil ka lavakujundus vähem maha tallatud kui eelmisel aastal. See tähendab, et on rohkem rohtu kasvanud ja võsas.

Kui ma mõtlen Priit Loogi Kolkjal mängitud eestlasest sadistile, kes haigelt maksab kätte venelastele, siis mõtlen sellele, kuidas nüüd on rääkima hakatud venelaste kollektiivsest süüst. Kas selline asi on su meelest üldse mõeldav?

Ei tea. Kui sakslased said oma zombie-taagast lahti, küllap saavad ka venelased, kui soovivad. Kui vaid soovivad.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Valmistan enne järgmisi lavastusi. Kui asjalood jäävad suures plaanis samaks, siis lähim neist esietendub sel sügisel Uue Teatri trupiga.

Avastasime, et oleme Kristiinaga (kunstnikust abikaasa Kristiina Põlluga – MM) koos tehtud lavastustega tekitanud nii palju tähenduslikke esemeid, mis mõjuvad meile endile nagu tsitaadid (võib-olla kellelegi veel). Samas, teatri uue trupi jaoks on need lihtsalt esemed nagu ikka.

Sügiseses lavastuses saavad vanad tähenduslikud asjad ja uued inimesed laval kokku.

ERALDI

Tartu Uus Teater sündis kriisidesse

Ivar Põllu

Mina kuulun veel tsiviilkaitsepõlvkonda, kelle jaoks oli sõjaoht ühiskonnas tavaline ning toimuvad õppused, ehkki see oli pigem hirmufoon. Tartu Uus Teater sündis kriisidesse pronksiöö ja majanduskriisi vahel, umbes sel ajal, kui toimus Gruusia sõda. Nii et see ärevus ja vaikne sõda on kogu aeg kaasa tuksunud, ikka on segadus, sealhulgas, kas Borjomi vett sobib osta (kellele see firma siis ikkagi kuulub) jms. Pole midagi uut, see foon lihtsalt võimendub, vaibub ja võimendub. Ja vahepeale refrääniks normaliseerumine ja reaalpoliitika.

Nii et küsimus, vähemalt minu jaoks, on alati olnud, miks üldse teater ja kui, siis milline. Mis väärib küünlaid? Mis on see, mille pärast paneks pea tulle? Sest teatrit on niikuinii ülearu, pole mõtet samasugust juurde toota. Sugugi alati pole meie repertuaar terav olnud, aga iga lavastus annab vastuse, kus me oleme omadega. Kui võõrdunud. Kui kohal. Kuhu edasi.

Need küsimused pole andnud alati surmigavaid või masendavaid vastuseid ja lavastusi, vahepeal lausa vastupidi.

Kuidas nüüd edasi? Ümberringi toimub väga intensiivne vaatemäng, ühteaegu ebareaalne ja reaalne, show ja päris. See on nagu roomlaste tsirkus, kus inimesed ja loomad elu ja surma peale võitlesid ja ausad kodanikud seda tribüünilt pealt vaatasid ja väga-väga kaasa elasid. Praegu oleme meie tribüünil ja oleme katarsise piiril. Aga homme?

Teater ei suuda seda üle trumbata. Kas teater peaks olema koht, kuhu selle eest peituda? Kus toimuvad filosoofilised arutelud elu mõtte üle?

Kõik muutub nii kiiresti. Võib-olla peaks lavastama just Tšehhovit, nagu alati, eks, kui eetris lastakse “Luikede Järve”.

Kui teater peaks olema nagu elu, siis elu kõrval on teater ikkagi null. Seepärast peakski otsima uusi vahendeid, kogu aeg. Ja tõde.

Teatripäev ja teatriauhinnad

27. märtsil tähistab suurem osa maailmast rahvusvahelist teatripäeva.

Eesti teater koguneb tänavu seda päeva pidulikult tähistama ja aastapreemiaid jagama Vene teatrisse.

Ivar Põllu on mullu Kolkjas lavastatud „Serafima + Bogdaniga” nomineeritud parima lavastaja auhinnale. Kristiina Põllu on selle lavastuse kujundusega kunstnikuauhinna nominent. Parima meespeaosatäitja auhinnale kandideerib Priit Loog, kes selles lavastuses mängib piirkonnavolinikku Raimond Uusküla. Sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika kategoorias on nomineeritud Anna Hints, Ann Reimann ja Marja-Liisa Plats – originaalmuusika lavastusele „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus Teater).

Teatriauhindade tänavused nominatsioonid:
http://teatriliit.ee/uudised/selgunud-on-eesti-teatri-auhindade-nominendid-1

Ilmus Maalehes. Pildistas Jassu Hertsmann.