Rakvere teater tegi 2011. aastal 120 väljasõiduetendust.

Pildi tegi Siim Solman

Rakvere teatritegijad on ikka kuulutanud kunsti kaduviku nimel. Sama hea on öelda, et ei kao ta kuhugi.

Kui seda lugu kirjutasin septembri viimasel nädalal, mängis Rakvere teater samal õhtul Tallinnas Iiri tükki ja teine külalisetendus oli Washington DC H Street Playhouse´is. Iseenesest mõista mängiti maailmariigi pealinnas August Kitzbergi näidendit “Tuulte pöörises”.

Nädalapäevad enne seda istusin õhtul Rapla vana seltsimaja, nüüd kultuurikeskuse saalis ja plaksutasin Rakvere näitlejatele, kes sel õhtul iirlased olid hoopis. Kohe tahtsin, ei plaksutanud viisakusest. Tundsin, kuidas siinne publik seekord aus oli. Plaksutasin aastatega nähtud lavastuste eest ka.

Olen nüüd aastaid katsunud oma väikesesse kodulinna sattuvad külalisetendused elamuseks vaadata. Vahel ei taha ja ei jaksa, aga siis mõtlen, et kui näitlejad jõuavad minu koju tulla, siis pean mina tahtma neid vaadata. Me suhe on vastastikune.

Teatrietendustega on nii, et tavapublik jätab teatri, kui pettub. Rakvere teatrit vähemasti Rapla kandis vaadatakse, läbi aja. Mulle siinkohal meenub nende õnnestumiste reas hästi Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Päeva lõpus”, tundub, et seal näidatud maaeestlaste üksindus üha süveneb. Aja vaim ripub õhus.

Jah, just Rakvere teater on kõigist riigiteatritest meil kõige rohkem käinud. Ma ükskord ei läinud vaatama, oli tükk “Täismäng”. Häbenen seda siiani, juba Peeter Jakobi pärast oleks tulnud minna. Aga tean, et saal, nad olid selle lavastusega meil ikka mitmes kord, oli täis. Selle loo fenomenaalne pikaealisus andis ja annab märku me majanduslikest “püksid maha” kõikumistest.

Loe edasi Rakvere rändnäitlejad on oodatud nii Raplamaal kui Ameerikas →

See lugu ilmus esmakordselt 11. oktoobri ajalehes Postimees.

Mõni minut pärast “eesriide sulgumist” esietenduse järel. Ervin Õunapuu tegi ka ses mõttes ajalugu, et käis publikule kummardamas. Astus lavaäärde ja koputas puuhääle näitlejatele ja publikusse. Foto: Viio Aitsam

Ervin Õunapuu naerab oma autorilavastuses välja me igapäevase rumaluse.

Ses väljanaermises on mu jaoks üllatav, et see on ka omamoodi andeksand. Väljanaermises pole kurjust ja üleolekut. Näidendi põhitoon ütleb, et me elame ikka veel enamuse oma elust minevikus ja tulevikus, otsime tähendusi sealt ja sest, mis on olnud, ja ootame õnne alles homme, oskamata seda märgata lihtsalt ja ületähenduseta.

Näidendi tegevus sünnib väga konkreetses kohas, see on nii tekstis kui kujunduses rõhutusega välja öeldud ja näidatud. Reaalsus ja välja- ning juurdemõeldu on konfliktis kogu aeg. Tegelased ja publik on toodud maailma kõige pühamasse paika. Vaade sealt võib avar olla, aga on kitsas väga.

Meie igapäevane rumalus

Meie igapäevane rumalus ses näidendis ei ole mitte see, et näpime nina ja teeme üha väikeseid valesid valikuid, vaid on hoopis see, et meid valitsevad ajast ja arust uskumused, dogmad ja seadused. Me ei oska, ei julge ja meil ka ei lubata ise mõelda.

Mõni päev tagasi ütles doktor Ralf Allikvee televiisoris, et arstiteadus on jõudnud kiiresti keskajast tänapäeva. Ja juba järgmise streigipäeva hommikul kõlab Vikerraadios hommikupalvus, kus keegi „täiskasvanud“ mees paatosliku häälega kuulutab, et otsige ise jumalariiki, siis saate kõike muud pealekauba. Elame veidras ja hirmutavas maailmas. Just seda Ervin Õunapuu ja Pärnu näitlejad ka näitavad.

Trupp juhib oma räägitud loos vaatajate meeled sellele, et tehnika pöörane areng ei olegi me elu õnnelikumaks ja vabamaks muutnud. Keskaeg me peades ikka valitseb, mobiiltelefonist taskus ja sportautost, mille kapoti all 500 hobust, hoolimata. Ka see on ses loos sees tugevalt, et raha eest saab hingeõnnistust osta ja müüa, muust rääkimata.

Loe edasi Jeruusalemm – Pärnu ehk kuni inglid sekkuvad →

Anne Maasik Lipal Uku Masingu mälestustoa avamisel 2009.aastal. Foto: Viio Aitsam

Anne Maasiku ja sõprade 1976. aastal Vanemuise stuudios salvestatud „Veli Joonatani“ lavastuse laulud puudutasid mu hinge sellise jõuga, et täna julgen öelda – sealt ma tulen.

Olen mõnda neist lauludest laulnud vahel. Viimane kord pisut enam kui aasta tagasi Treimanis tiigi ääres. Kristiina Ehin oskas küsida ja mina siis äkki oskasin laulda. Need laulud on olnud minuga kaasas 36 aastat. Vahel ei ole nad meelde tulnud, elu siksakitamiste ja sakutamise ajal. Nüüd, kui see plaat tuli uuesti, „Rännak lauluvainule“, on sellel eluase ja koht, hing jõudis ringiga koju.

Ega ma ei teadnud, et see plaat on. Lauri Sommer andis märku. Seda ka lisas, et kirjutab sest plaadist ühes tulevas TEMUKIs. Tahtsin plaati väga, sättisin ennast just Tartusse teatrifestivalile. Seal ühel päeval läksingi plaati ostma, enda meelest pidulikult. Käisin väikese Vanemuise juures, kus „Veli Joonatani“ mängiti, kõndisin aeglaselt ja mõtlesin Lembit Eelmäe peale. Tuli meelde, kuidas me kunagi Järva Madise pastoraadis… aga see on üks teine jutt.

Lembit seal lavastuses mängis, sellepärast talle mõtlesin ja sellepärast ka, et sest lavastusest kummitab mind vahel selline salm: Joonatan, minu veli makas./Muide tapetuide man./Ta mul olli kõige kallim,/Minu veli Joonatan.//Minu mure enne ei lõpe,/Kui ma teda nätä saa./Sõs ma taha timä hauda/Roosilillis ehita.//. Ma pole neid sõnu endale kunagi tahtnud tõlkida, nad on ilusad just nii ja mida vanemaks saan, seda selgemaks saab, mida see tähendab.

Loe edasi Kuidas ma Tartus endale teist korda hinge sain →

Täna õhtul, seal, on kõik.

Seda ei juhtu just tihti, et Eesti teatris esietendub umbes kuu vältel järjest kolm lavastust, mille lavastajad on kõik lõpetanud ühe ja sama keskkooli. Tegelikult ei ole veel kunagi nii juhtunud.

•6. oktoober – Pärnu Endla teatris esietendub lavastus „Pühamatest pühamad“, autor, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena).

•27. oktoober – Tallinna Linnateatris esietendub lavastus “Hamlet”, autor William Shakespeare, lavastaja Priit Võigemast.

•11. november – Eesti Draamateatris esietendub lavastus „Kevadine Luts“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Uku Uusberg.

Ervin, Priit ja Uku on kasvanud ja koolis käinud Raplas. Üsna intrigeeriv on seegi, et Ervini sõnul plaanis ta endakirjutatud näidendile pealkirjaks „Kuni inglid sekkuvad“. See sai selliseks nagu on nüüd, siis, kui Uku just samasuguse pelkirjaga näidendi ja lavastuse tegi Draamateatris. Priit on Linnateatri veebilehel öelnud, et teda seoses Hamletiga kummitab luuletus, õigemini laul: „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettidede peal…“ Sõnade autor Hando Runnel, esitanud ansambel Ruja ja Urmas Alender.

Ervin lasi oma lavastuse valmimise ajal “Pühamatest pühamate” koduleheküljele FBs riputada luuletuse, õigemini laulu: „Nii vaikseks kõik on jäänud/Su ümber ja su sees./Mis oli, see on läinud,/Mis tuleb, on alles ees./…“ Sõnade autor Ernst Enno, esitaja ansambel Ruja ja Urmas Alender.

Ja veel üks seos on, mis neile eesolevatele lavastustele mõeldes kipitab: teatriteadlane Madis Kolk rääkis Draamateatri Maalisaalis avalikul jutuajamisel (nn Lingi-kohtumisel, mida ses teatris uute lavastuste puhul korraldatakse) Uku Uusbergiga inglitest.

Loe edasi Mitmekordselt karastatud teras →

Urmas Lennuk, mõni aasta tagasi Vargamäel. Kohe esietendub ta kirjutatud ja lavastatud näidend “Vargamäe voonake”.

Selle loo autor on, täna Vanemuise draamajuht, Urmas Lennuk.

Vanemuise sõnateatri uue hooaja märksõnaks on “otsime uuesti Eestit”. Plaanis on üheksa esietendust, viis neist Eesti asjad.
Viimastel aastatel on kuidagi traditsiooniks muutunud, et kõmulisematest uuslavastustest oodatakse palju, aga kui neid vaatama minnakse, siis võib tabada inimesi kogemuselt – polnudki nii hea, kui oodati. Tõenäoliselt on see nõnda olnud juba varemgi, kuid viimased aastad on toonud kaasa kuidagi suurenenud vastutuse teatritele. Nii mõnestki teatrist on kujunenud teravate lõigetega jõulised sotsiaalsed keskused, kust oodatakse vahedat dialoogi ühiskondlike probleemidega. Rahulolematus ühiskonnas ongi seadnud ootused ka teatrile – kõneldagu elust! Aga elu kipub sageli huvitavam olema kui selle jäljendus, olgu ta nii konsentreeritud ja kujundisse peidetud kui tahes.

Priit Raud kirjutas selleaastase Baltoscandali brošüüri saatesõnas: „Midagi meie ümber on paigast ära – valitsejad teevad nalja, kojanarrid üritavad maad valitseda, rahvas nagu ei juhikski riiki, näitlejad produtseerivad, kriitikud lavastavad, teoreetikud ehitavad… Ja keegi pole eriti rahul sellega, mida teised teevad…”

Loe edasi Ootustest, lootustest ja pettumustest →