Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.
(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.
Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.
Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.
José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?
Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?
