Elina Reinold Tapa jaamas, lavastuse “Viirastuste vaksal proovis.               Foto: Viio Aitsam

Lugu ilmus Maalehes 2011.aastal.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

Loe edasi Näitlejaks olemise talumatu kergus →

Homa Rousta.                                                                            Foto: Ervin Õunapuu

Selle loo lühem variant ilmus Maalehes.

Kui Iraani teatri ja kinoilma suurim elav näitlejanna Homa Rousta (1946) teaks, et me kuutagune jutt ilmub rahvusvahelisel teatripäeval ütleks ta ilmselt nagu Ukrainlased oma appihüüdes maailmale „Meie kodumaa on lava.“.

Jaanuari lõpp 2014. Me kohtume ja räägime juttu Teheranis, kus öeldakse elavat 14 miljonit inimest. Leiame teineteist üles. Selle naise nimi on Homa Rousta (1946) ja ta on näitleja. Päev hiljem annavad Iraani filmiinimesed talle elutöö preemia.

„Ma enam ei karda,“ ütles see naine. Pärslanna, kes räägib ilusat vene keelt. See, et ta meid, eestlasi, enda koju oli kutsunud, tundus uskumatu… Olen seda kohtumist nüüd endas pikalt hoidnud. Mõelnud, kuidas nii ja miks. Isegi seda olen mõelnud, et äkki ei peakski seda jagama. Mõelnud, et mul on nüüd vanem õde.

Eestikeelses Vikipeedias on selline tekst: „Iraan oli kuni 1979. aastal revolutsioonini monarhistliku riigikorraga riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks ning alates sellest ajast on võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli Ayatollah Khomeini, praeguse Iraani usujuht on Ayatollah Ali Khamenei. Iraani president on alates 3. augustist 2013 mõõdukate vaadetega Hassan Rowhani.“

Kahe viimati nimetatud habemiku pildid on selle riigi rahal ja suurlinna seintel. Homa Rousta põlvkond kasvas aga üles siis, kui tulid Biitlid ja vabaarmastus. Vaatan Homa veebis rippuvat pilti1972. aasta Iraani ajakirja “Must ja Valge” kaanel ja see seostub mul tol ajal terves maailmas valitsenud vabaduseihaga. Usun, et tema mõtteid kandis loosung “Make love not war”.

Homa Rousta 1972. aastal.

Loe edasi Kuni maailmas on alles ükski selline inimene nagu Homa Rousta, on maailm päästetud →

Papissaare sadamakai.

Kümme aastat tagasi septembris ilmus Maalehes lugu, mille pealkirjaks “Jutuajamine purjede all. Kuidas me Bibbi ja Jaaniga Vikatist Papissaarde purjetasime”. Kümne aastaga on Jaan muu hulgas ümber maailma purjetanud, elab Vilsandil ja saab 24. märtsil 50aastaseks.

Jaani naine Margit peab sellel kevadel täpselt samasugust juubelit. Mul on väga piinlik, kui Jaan seda nende Vilsandi suures köögis rõhutab. Maailm on seekord tõesti liiga meestekeskne.

Margit on tähtis Jaanile ja mulle. Ehk ka teistele. On tähtis nii päriselt, et see meeldegi ei tule tavaliselt. Kusagil 25 aastat tagasi, jälle oli kevad, Jaan ja Margit elasid Tallinnas, sattusin Vilsandile ja olin nende esimeses väikeses saarekodus ööd. Siis kaminasse puid võttes ühe nari alt leidsin kasettmaki ja kassetid, kuhu Jaan oli laulnud oma laulud. Ta ise sinna ette ütles tookord, et need laulud on salvestatud Margitile seks puhuks, kui ta saarel üksi toimetab…

Me räägime lihtsatest asjadest. Kalast, mis Vilsandi meres on ja kui kauaks on. Tursk neil tuleb võrkudesse juba ammu ja see olevat sama tavaline kui haug, mida ma mäletan kadunud kirjanik Heino Väli kalapüüdmiste ajast. Angerjat olevat vähe.

Majaka juures pakub ilmajaama Karla punast kala ja paar ehitusmeest, kes kuldsete kätega, on seal, ja uus saarevaht Piisk on puid ladudes maailma mõtestamas. Ega rohkem inimesi sel päeval, 13. märtsil saarel olegi. Siiski unustasin Vilsandi paadimehe Harri Hiiuväina, tema naise ja koera, nemad jäid ka saarele. Meri olla paar päeva tagasi veel jääga maadelnud. Palju hingamisruumi on seal majaka juures ja kevadisel saarel. Nii palju, et ei saa kuidagi seda vabadust lõhkuda.

Ma ei ole nii peegelsiledat merd kui nädlatagusel neljapäeval Papisaare sadamahommikus näinudki. Luikede veest taevasse tõusmise tiivalöögid lõhestavad õhku ja vaikust.

Loe edasi Saladuslik saar ja tammitagune Jaan Tätte →