Kuuskümmend küünalt Kullamaal Aare Laanemetsale

alt

Tuulte pöörises.

 

6. veebruaril põleb Kullamaa surnuaial kuuskümmend küünalt nelikümmend kuus aastat elanud näitleja Aare Laanemetsa auks.

Arvan, et see oli siis, kui tegime Lihula linnusemäel „Libahunti“. Lavastaja Andres Lepik kutsus, et läheme Kullamaa surnuaeda. Me kuidagi ei seletanudki, et milleks. Kuskilt oli meeles, et see surnuaed on üks Eesti vanemaid ja sinna hakati matma inimesi juba keskajal. Kõige tuntuma sellekandi mehe, Sitakoti Matsi haua rõngasristi kiriku lähedal vaatasime ka, aga hiljem. Andres juhtis meid hoopis surnuaia teise serva, Aare Laanemetsa kõrge puust ristiga tähistatud hauale.

Mul ei ole sel päeval räägitu meeles. Nüüd küsin. Andres Lepik vastab: „Laanekas oli sõber! Laval me väga kokku ei puutunud. Aga ta oli aus tegija nii palju kui oskas, käitus oma reeglite järgi, mitte ei võtnud teiste omi üle.“ Saan Andresest aru, et Aare Laanemets ei olnud see inimene, keda me täna parima sõnaga diplomaadiks nimetame.

Loe edasi Kuuskümmend küünalt Kullamaal Aare Laanemetsale

Kalju Komissarov teatri meeletust meeletust maailmas

alt

Kalju Komissarov.

Hiljuti kuulsin lavastaja Adolf Šapirot rääkimas, kuidas esimene proov talle kõige raskem on. Kuidas teil esimese prooviga on?

Adolf ei ole üksi maailmas selle probleemiga. Jah, esimene proov… Isegi legendaarne lavastaja Peter Brook kirjeldab esimest proovi. Ütleb, et see on üks igavene jama, kuidas saaks selle siva läbi, et järgmisel päeval tööd alustada.

Võib-olla on sellega sama maagia nagu on alati nn teise etendusega. Etendusega pärast esietendust, kus alati läheb midagi valesti, midagi on nihu… ma ei ole veel elus kuulnud ühtegi näitlejat või lavastajat midagi vastupidist väitvat. Iseasi on muidugi, kas see ka reaalselt nii on või on ainult selline tunne, seotud puhtalt emotsiooni, mõtlemise ja tunnetusega.

Muidugi, mul on täpselt samamoodi, aga ma ei oska öelda, kas see tõesti objektiivselt ka nii on.

Kuidas noorena oli? Samamoodi või ei mõelnud neile asjadele üldse?

Siin on mitu vigurit. Üks vigur on, et näitlejad tulevad esimest korda kokku esimesse proovi, mõni loeb oma osa üldse esimest korda, veerib, ütleb, et on prillid koju unustanud. Teine võimalus, et esimeses proovis tutvustatakse lavakujunduse maketti. Olen vahel lasknud muusikat, et vaat sellistest motiividest võiks muusikaline kujundus kantud saada, et see on mind inspireerinud ja tahaksin seda ka tükis kasutada. On olnud ka nii, et sean endale ülesandeks esineda tüki väga põhjaliku analüüsiga… sa ju tead seda, et teatris on oodatud materjale. Ja on ka selliseid, mille puhul keegi kurat ei tea, mis see on või mis sest saab.

Mati Undi näidendi “Good by babe” esimeses proovis (1975. aastal Noorsooteatris. MM) autor oli ka kohal, lugesime need monoloogid läbi. Kadunud Enn Kraam, olgu muld talle kerge, vaatas mulle täitsa tõsiselt otsa ja küsis ohates: „Kuule, Kalts, kas sa tõesti kujutad ette, mismoodi sellest jamast lavastus tuleb?“. Mati pidi infarkti saama seda kuuldes, kukkus tooli pealt maha. Tahan öelda sellega, et pole olemas mingit rusikareeglit, kuidas alustada ja teha esimest proovi.

Ilmselt on see, nii-öelda loomingulise tulemuse määramatus esimeses proovis just see, mis lavastamise põnevaks teeb?

(Kerge irooniavarjundiga hääles) Nojah, võib olla kah.

Loe edasi Kalju Komissarov teatri meeletust meeletust maailmas

Teheran soojendas Kuningat

alt

Teherani linnateateatri (Shahr) kompleks Iraani ajaarvamise järgi aastal 1392, 29. jaanuaril. Selles teatrimajas on viis saali, kus festivalietendusi mängitakse.

Foto: Ervin Õunapuu

Eesti Teater R.A. A.A. M näitetrupp astus menukalt üles Teheranis Iraani suurimal teatrifestivalil Fadjr.

Seekord viis produtsent Märt Meos Teherani Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis kirjutatud loo ja lavastuse „Kuningas sureb“. Eestis esietendus lavastus 2012. aasta veebruaris. Selles mängivad Külli Reinumägi, Elina Reinhold, Margus Prangel, Egon Nuter ja Raivo E Tamm.

Lavastus, mis Eestis suurt tähelepanu ei äratanud, oli Teheranis lavastaja Homayuni, siinse teatriuuendaja „kurikuulsuse“ tõttu väga fookuses. Mängiti väikeses saalis ja kõik soovijad puupüsti täis ruumi vaatajateks ei mahtunud. Lavastus, mida paljud eestikeelsed teatrivaatajad, mina nende seas, võtsid kui lihtsalt ebaharilikku vormimängu, omandas, taas pean rõhutama, minu jaoks, nüüd ülemaailmse mõõtme. Kogu maailm on hullumaja, mida juhib külmetav kuningas, kes on keelanud ratta ja ringid. Seesama keelaja Kuningas tunnistab loos, et tahaks kuulata ümmarguselt plaadilt üht laulu, aga ta ise on reformidega lasknud plaadid hävitada. Üks reformide alguses antud käsk, et teadlased aretaksid sellised kanad, kes muneksid nelinurkseid mune, ei ole täidetud. Kanad keelduvad munemast…

Loe edasi Teheran soojendas Kuningat

Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski

 

Tere, Andres Lepik

Saadan sulle oma aastalõpu küsimused 2014. aasta Teatrikülgede esimese numbri tarvis. Ühtlasi annan märku ka sellest, et taas on käes see aeg, kus järgmise numbri ilmumine ei ole sugugi kindel. Lihtsalt niisama, aga natuke kiideldes ka ütlen, et see number, kuhu tahan panna Eesti lavastajate uue aasta soovid ja mõtted, kannab numbrit 97. Alustan seega kaheksandat aastaringi. Jah, näed nüüd, arvutamine ei ole just mu tugevam külg, nagu kiitlemine ehk, alustan üheksandad aastat tegelikult.

Arvan, et sina oled üks vähestest, kes neid algusnumbreid ja kirjutamist võiks mäletada. Siis aastatega tuli veebivariant ja see, et KULKA toel trükiti lisatiraaž, mis me teatritesse tasuta jaotamiseks läks.

Vaat see KULKA tugi nüüd kadus. Põhjuseks kirjutati lehetoimetusele, et… ah, ma ei hakka seda sulle kaela valama. Sõnaga: seis on hõre, aga pole lootusetu. Vaatame, kuidas asjad lähevad. Minu soov oleks neid autorikülgi edasi kirjutada ja ka pisut laieneda, mahuliselt ja sisuliselt. Aga ma olen ikka olnud pisut sinisilmne. Soovin sulle head vana aasta lõppu ja ootan vastuseid uuel aastal.

 

Ette tänulik Margus

 

alt

 

Loe edasi Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski

Uus teater

Lugu ilmus TMK detsembri numbris. Siin väiksed lisandused küll.

Olukorrast teatris 2013. aastale tagasi mõeldes.

Hakkasin seda lugu Teatrikülge jaoks kirjutama ja võtsin ette novembri lõpus ajakirja Teater Muusika Kino jaoks kirjutatud ankeedivastused ja leidsin, et pooltesit kuud lisaks teatrivaatamist, on mu mõtteid vaid kinnitanud. Alljärgnevas on puudutamata vähemalt kaks tähtsat suunda me teatris, pihtimuslikud lavastused ja monoteater. Mõlemad nõuaksid pikemat käsitlemist. Nimetamist väärib Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa india igatsusest kantud tükk, mis sab sellise ühe eestlaste põlvkonna loo mõõtmed.

Loe edasi Uus teater

Tühjaks kiirustatud ja kirjutatud Eesti riik

alt

Luuletuse kirjutas Juhan Viiding.Lugu ilma luuletuseta ilmus Maalehes.

 

Tühjaks räägitud Eesti pole enam riik, on fragmentaarium vaid. Riik on ennekõike kultuuriseostest koos.

Minult nõutakse kohustuslikku riigioptimismi. Ja sinna sekka kamandatakse kogu rahvast kiirustama. Ma selle kiirustamise kui ebaloomuliku keelaks hoopis.

Professor Rein Raud kirjutas aasta lõpus: „Mis siis ohustab eesti kultuuri? Ainult üks oht, nimelt eestlased ise. Kui me otsustame loobuda oma senistest normidest. Selleks ei ole vaja kodumaalt lahkudagi, piisab üleminekust mujalt pärit kultuurile…“

 

Ei ole kiire

Kui ma kolmekümnesena Saaremaal metsavahiks hakkasin, taheti mind mingile kiirkoolitusele saata. Ma pisut siis luuletasin, aga pääsesin sellest formaalsusest sellega, et astun lähiajal EPAs kaugõppes metsandust õppima ja tahan saada metsandusministriks. Metsalangetaja kursustele Kilingi -Nõmmes mind siiski saadeti. Tõsi, siis olin enda meelest juba professionaalne raiemees.

Loe edasi Tühjaks kiirustatud ja kirjutatud Eesti riik

Loe, see loeb