Kalju Komissarov.

Hiljuti kuulsin lavastaja Adolf Šapirot rääkimas, kuidas esimene proov talle kõige raskem on. Kuidas teil esimese prooviga on?

Adolf ei ole üksi maailmas selle probleemiga. Jah, esimene proov… Isegi legendaarne lavastaja Peter Brook kirjeldab esimest proovi. Ütleb, et see on üks igavene jama, kuidas saaks selle siva läbi, et järgmisel päeval tööd alustada.

Võib-olla on sellega sama maagia nagu on alati nn teise etendusega. Etendusega pärast esietendust, kus alati läheb midagi valesti, midagi on nihu… ma ei ole veel elus kuulnud ühtegi näitlejat või lavastajat midagi vastupidist väitvat. Iseasi on muidugi, kas see ka reaalselt nii on või on ainult selline tunne, seotud puhtalt emotsiooni, mõtlemise ja tunnetusega.

Muidugi, mul on täpselt samamoodi, aga ma ei oska öelda, kas see tõesti objektiivselt ka nii on.

Kuidas noorena oli? Samamoodi või ei mõelnud neile asjadele üldse?

Siin on mitu vigurit. Üks vigur on, et näitlejad tulevad esimest korda kokku esimesse proovi, mõni loeb oma osa üldse esimest korda, veerib, ütleb, et on prillid koju unustanud. Teine võimalus, et esimeses proovis tutvustatakse lavakujunduse maketti. Olen vahel lasknud muusikat, et vaat sellistest motiividest võiks muusikaline kujundus kantud saada, et see on mind inspireerinud ja tahaksin seda ka tükis kasutada. On olnud ka nii, et sean endale ülesandeks esineda tüki väga põhjaliku analüüsiga… sa ju tead seda, et teatris on oodatud materjale. Ja on ka selliseid, mille puhul keegi kurat ei tea, mis see on või mis sest saab.

Mati Undi näidendi “Good by babe” esimeses proovis (1975. aastal Noorsooteatris. MM) autor oli ka kohal, lugesime need monoloogid läbi. Kadunud Enn Kraam, olgu muld talle kerge, vaatas mulle täitsa tõsiselt otsa ja küsis ohates: „Kuule, Kalts, kas sa tõesti kujutad ette, mismoodi sellest jamast lavastus tuleb?“. Mati pidi infarkti saama seda kuuldes, kukkus tooli pealt maha. Tahan öelda sellega, et pole olemas mingit rusikareeglit, kuidas alustada ja teha esimest proovi.

Ilmselt on see, nii-öelda loomingulise tulemuse määramatus esimeses proovis just see, mis lavastamise põnevaks teeb?

(Kerge irooniavarjundiga hääles) Nojah, võib olla kah.

Võttes enda kanda Pärnu teatri kunstilise juhi ameti, kas sa astusid samuti vette tundmatus kohas?

Äkki see on jälle illusioon, mu pettekujutelm, aga arvan, et koht ei ole päris tundmatu. Kas või sellepärast, et viimase kuue aasta jooksul on mind neli korda kutsutud siia lavastama. Seega, ma tunnen maja, tunnen inimesi.

Teine asi, olen oma pika teatris olemise juures näinud nii palju, et arvan teadvat, mida teatris mitte mingil juhul teha ei tohi. Mida teatri juht mingil juhul teha ei tohi.

Mida ei tohi?

(Naerab mõnuga mu küsimuse välja. Siis täiesti tõsiselt.) Vaat siin on nüüd selline asi, et nii kui ma hakkan neid asju üles lugema, saan endale vähemalt viis eluaegset vaenlast veel juurde.

Saan aru ja teile vaenlasi juurde ei taha. Küllap teil neid jagub nagunii.

Ma olin ise juures, kui Juku Smuul ütles seda tuntud ütlemist, et kurat, ma nii sitt mees ka ei ole, et mul vaenlasi poleks.

Just, just…

… kõik asjad taanduvad alati juhtimise stiilile ja suhetele. Unustatakse ära, et mis on lubatud härjale, see Jupiterile lubatud ei ole. Ma ütlen ja arvan just sedapidi.

Mõtlen vahel sellele, kuidas lavastaja Andrei Mogutši ütles, et tema teatri direktor peaks sada protsenti jagama ta loomingulisi tõekspidamisi. Seda sellepärast, et siis ei hakka direktor ütlema, et raha pole, vaid hakkab seda juurde otsima.

Nii on Vene riigis võimalik praegu. Seal on mingit sellist raha liikumas kunstile. Metseenid, oligarhid, ka igasugused kaabakad, kellel on vaja raha pesta ja oma südametunnistus puhtaks osta. Eesti ühiskonnas kahjuks see ei ole reaalne. Ma ei usu. Või oled sa kuulnud, et mõni Eesti oligarh oleks öelnud: poisid, siin on raha, võtke ja tehke, mis tahate.

Ei ole, Urmas Sõõrumaa kord andis lootust, et tema ja teiste rahameeste lapsed ehk hakkavad taolisi tegusid tegema.

Jah, meil on naftat ka natuke vähem kui venelastel.

Te olite Noorsooteatri peanäitejuht, nüüd Endla kunstiline juht, mis vahe seal on?

Vahe oli väga lihtsalt ja selgelt algselt mõeldud. Kunstilise juhina ma kujutasin ette, et ma ei võta vähemalt esimesel aastal endale lavastamise kohustust. Mõtlesin, et ma tõepoolest tegelen kunstilise juhtimisega, repertuaariga, uute kaastööliste leidmisega, aga… elu teeb alati korrektiive ja kui sul on elus vaja asja ajada niisuguse vahva inimesega nagu Merle Karusoo, siis tuleb valmis olla üllatusteks.

Tore ju, ehkki ma sellest iroonianoodist te hääles praegu aru ei saa.

See on see, et Karusoo ütles ära lavastusest, mida kaks aastat oli temaga planeeritud. Ütles ära Mart Kivastiku Johannes Vares Barbaruse näidendi lavastamisest. Aga tükk peab tulema ja keset hooaega ei ole ühelgi tõsisel tegijal vaba akent. See tähendabki seda, et ma rikun oma esialgset plaani, ka lepingut ja teen ikkagi lavastuse. Aga olukord on kujunenud nii, et pean.

Ma hakkaks kinni sõnast “pean”?

Pean jah ja juba tahan ka. See tükk on vaja teha, teater on sinna palju panustanud. See lugu kuulub lisaks muule seeriasse “Sada aastat Eesti vabariiki”. See on seesama rida, mis algas siin ja mul 2007. aastal Kivastiku näidendi “Kangelane” lavastusega. Edasi on Mardiga tõsiselt jutuks olnud ja telefonitsi ka käed löödud, et meie teater tellib talt tõsise, suure, mastaapse näitemängu Juhan Liivist, suurele lavale. Vaat see ongi ‒ see võib nüüd naerma ajada või mitte, aga ma tunnen sellega seoses, et põllumehe südametunnistus on ärganud. See ütleb mulle: Komissarov, sa pead seda ise tegema.

Vägev. Elu mängis ette situatsiooni, et peab ja täna tunnete, et see ongi see, mida tahate.

Jah. Mind on alati huvitanud see aeg. Mind on alati huvitanud, mida on elus läbi aegade üritatud seostada mõistega “revolutsioon”. Ükskõik, mis pätid siis sellest parasjagu räägivad. Need tagamaad… Pluss see, et saan töötada enamusega trupist. See on uuel tasandil kokkupuude meil kogu näiteseltskonnaga. Mart Kivastiku Barbaruse tükis on üle kolmekümne tegelase. See on mastaapne suur asi ja peaks praeguse seisuga esietenduma 28. veebruaril.

Proovid algavad…

…jaanuari alguses. Siis on koolis ka paus.

Kas on vahe teatritel Viljandis, Rakveres ja Pärnus?

On muidugi, minu meelest antud ajaloolisel hetkel, kõrvalt vaadates, võib-olla Rakvere on neist kõige paremas seisus.

Olgu, aga millest see sõltub, kas inimestest, kes teatris, inimestest linnas… või sellest, mis linnas ja ümberringi sünnib?

Kindlasti on selles ka mingi üldine kammertoon tajuda, aga samas ei saa me ju öelda, et Rakvere on kohutavalt intellektuaalne.

Ei saa.

Mitte mingil moel ei saa. Pigem on õhkkond teatrile sobiv hoopis Viljandis, kus Kultuuriakadeemia, pärimuse asjad.

Viljandi peaks olema teatrilinnana palju tõsiseltvõetavam kui Rakvere?

Kindlasti. Ja kunagi see nii oli. Oli aeg, kui Ugalas käis pea poole rohkem külastajaid kui Pärnus. Ajad ja asjad muutuvad.

Minu jaoks on need kolm teatrit esimesed, kui järsku poliitikutel hakkavad tekkima haiglased või huvitavad mõtted sellest, mis saab Eesti elust, olukorras, kus välja rännanud on juba üle poole rahvastikust. Võib-olla nad võtavad pähe, et ei ole vaja enam nii paljusid teatreid riigil toetada. Siis on esimesena löögi all just need kolm väikelinna oma teatritega.

See on jube kole mõte.

On kole mõte, aga pole utoopiline. Viljandi linn on 10 000 inimese võrra väiksemaks jäänud, teater peab ikka väga ellujäämiseks pingutama.

Aga seal on nüüd tegusad te enda õpilased. Lavastaja Vallo Kirs ja tema kurusekaaslased, nad on ikka väga head, julgen seda öelda pärast nende “Vanade ja noorte” lavastust Vargamäel.

Jah, jah, nad ongi jube tublid. Ma seal näengi, et fööniksi tuhast tõusmine saab teoks nende kaudu ja tänu neile.

Pärnu juurde tulles. Sellele linnale on külge kleepunud lõbustuste linna silt. Kas teie kunstilisel juhtimisel saab Endlast lõbustusasutus?

Vene ajal näidati Stanley Krameri  filmi “Meeletu, meeletu maailm”. Super, mängisid tolle aja parimad meesnäitlejad. See oli aastaid hiljem, kui lugesin üht Kubricku intervjuud, kus ta ütleb, et see pole kellegi jutt, et meelelahutus tasub ja muu mitte. Ta ütles, et hea kunst on alati tasuv. Ta oli ise oma kõikide asjade produtsent. Võib-olla see oli poosetamine, niisuguse klassi tegija võib endale selliseid asju lubada. Mulle torkavad aga seepeale pähe Brechti kuldsed sõnad, et teater on õppimise koht ning õppimine on lõbus.

Jah. Kui õppimine tehakse vastumeelseks, igavaks, sunduseks, ega siis enamik ei õpi.

Nii. Selles mõttes ma ei välista meelelahutust, mida tuleb aga väga hästi teha ‒ see on nagu aamen kirikus. Me siit aameni juurest jõuamegi ühe väga tõsise probleemi juurde Eestimaal. Väikelinna teater ei saa olla niši- või friigiteater. Siis ta ei jää ellu. Isegi nii suures linnas nagu Tallinn on see raske. Teatris peab repertuaar olema tasakaalus ehk igaühele olgu midagi, alates lastest ja lõpetades pensionäridega, keda on varsti üle poole elanikkonnast. Tuleb uskuda, et komöödia on täpselt sama vana žanr nagu tragöödia. Nad on kõrvuti. Kaks maski. Küsimus on tasemes, kunstilises väärtuses. Alati võib olla labane ja alati saab olla väga peen ja rafineeritud.

Mis on hetkel Eesti teatri probleem number üks?

Ma ei tea, kuidas seda niimoodi sõnastada… Minu jaoks on kõige suurem probleem lavastajate puudumine. Noor lavastaja ei julge vastutada, ei julge vastutust endapeale võta. See mulje on mulle jäänud, olles kuus aastat Draamateatri nõukogus ja kuulates selle maja probleeme, vaadates asja ka kõrvalt.

Näete asju lausa nii!?

Kusjuures ma näen siin veel ühte jälki nüanssi. Ma ei ole teinud statistikat, aga need poisid ja plikad, kes ei ole saanud sisse lavakasse ja meile Viljandis… Nad armastavad siiralt teatrit, maailm on lahti ja nad käivad mööda festivale, aga festivalidel ‒ mina jätsin neil käimise järele, kui sain aru, et seal tiirleb üks-sama seltskond ‒, kõik kallistavad ja musutavad üksteist selle eest, millega sa mind täna üllatad, millise jälkusega…

Mu meelest ei suudeta pihta saada sellele reaalsusele, mis planeedil me elame. See on seotud sellega, et just noored on täna teatris väga ettevaatlikud. Seda ma tajun ja tunnen.

Noored lavastajad…

…teine, mida ma tajun, on see, et kui paarkümmend aastat tagasi võis ühe käe sõrmedel lugeda neid tõsiseltvõetavaid naisi, kes tahtsid lavastada, siis praegu tulevad juurde enamasti tütarlapsed. Mul ei ole midagi selle kohta paha öelda, aga see näitab, mismoodi ühiskonnas on toimunud nihe: teater ei ole enam tõe kuulutaja, meeste jaoks prestiižne koht, kus oma mõtetele tuge saab. Ma oma õpilasi näen, lavastajateks pürivad väga andekad tüdrukud. Aga me elame raudselt ikka ju selles isases maailmas kus ainsaks eesmärgiks on teenida palju raha.

Äkki see on hea siis, kui maailm muutub naiselikumaks?

Mehed võiksid ikka mehed olla. Naiseliku maailma vastu ei ole mul muidugi mitte midagi, ma olen varsti väga vana ja ju ma vajan siis õrna naise käe hoolitsust, et mu tütrekesed oleksid mu ümber ja teeksid pai.

Tegelikult see on teema, mille puhul olen mõelnud, et võiks rääkida teatrijuhtidega, kuidas toetada noori, kuidas aidata neil võtta maha oma hirmusid. Hirmud olla ja saada omanäoliseks lavastajaks, iseendaks. Need hirmud on olemas.

Kalju Komissarov (1946) lavastaja, teatriõpetaja ja näitleja.

• 1968–1974 oli ta Tallinnfilmis režissöör.

• 1974–1986 Noorsooteatri ja 1989–1991 Ugala peanäitejuht ning 1986–1988 ja 1991—2000 Ugala lavastajana.

• 1986–1995 juhatas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli.

• 2002–2009 oli Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhataja. Enne seda töötas samas õppejõu ja teatrikateedri juhatajana.

• 2013. aasta sügisest Pärnu Endla kunstiline juht ning Viljandi kultuuriakadeemia professor, juhtiv õppejõud.