Luuletuse kirjutas Juhan Viiding.Lugu ilma luuletuseta ilmus Maalehes.
Tühjaks räägitud Eesti pole enam riik, on fragmentaarium vaid. Riik on ennekõike kultuuriseostest koos.
Minult nõutakse kohustuslikku riigioptimismi. Ja sinna sekka kamandatakse kogu rahvast kiirustama. Ma selle kiirustamise kui ebaloomuliku keelaks hoopis.
Professor Rein Raud kirjutas aasta lõpus: „Mis siis ohustab eesti kultuuri? Ainult üks oht, nimelt eestlased ise. Kui me otsustame loobuda oma senistest normidest. Selleks ei ole vaja kodumaalt lahkudagi, piisab üleminekust mujalt pärit kultuurile…“
Ei ole kiire
Kui ma kolmekümnesena Saaremaal metsavahiks hakkasin, taheti mind mingile kiirkoolitusele saata. Ma pisut siis luuletasin, aga pääsesin sellest formaalsusest sellega, et astun lähiajal EPAs kaugõppes metsandust õppima ja tahan saada metsandusministriks. Metsalangetaja kursustele Kilingi -Nõmmes mind siiski saadeti. Tõsi, siis olin enda meelest juba professionaalne raiemees.
Üpris selgelt on meeles, kuidas õppisin neilt, kes hindeid ei pannud. Vanad, eluaeg metsavahitööd teinud Saaremaa mehed õpetasid mulle esimese asjana, kuidas mitte kunagi ei tohi kiirustada. Õpetasid enne saega puude kallale tormamist ringi vaatama, taevasse vaatama, aru saama, kust tuul puhub… Seda ka õppisin neilt, et iga päev polegi vaja tööd teha. No kui ikkagi ei ole tuju. Meeles on ka, kuidas tuhkkuival kevadel mets meist istutamata jäigi sinna liiva sisse, sest taimelapsed ei oleks seal nagunii tärganud… Ei olnud need mu kolleegid väga jutukad.
Kiirustamine on igatahes ebakompetentsuse tunnus. Usun, et elule, me kõigi eludele eraldi on kullaproov sisse kirjutatud. Olen elus korduvalt mõelnud ja kade olnud teiste peale, kes selle kullaproovi mu meelest on üles leidnud. Olen siis aru saanud, et mul lihtsalt ei ole olnud silmi ja südant oma elu kullaproove ära tunda. Või ma siis poole nooremana oma vanade metsameeste tarkusest mõtlesin! Lugesin suitsutunni ajal raamatut ja kui metsamehed tahtsid, jutustasin neile asju, mis mu jaoks sealt loetust tähtsad olid.
Üks noorem sõber, ta oli meil metsa väljaveo traktoris,t jäi kord aastapreemiast ilma, sest jäi paar korda ülemustele metsas vahele. Traktor seisis ja traktorist luges. Mis siis, et mets sai välja veetud ka, preemia tuli ikkagi ära võtta, sest töö ajal tuleb tööd teha. See noormees, kellest jutt, oli õppinud Vigalas ja küllap oli ta oma lugemispuudutuse saanud Sassilt, kes siis sealkandis oma toimetamisi toimetas. Sassi Vigalas istutatud puud on suureks saanud täna.
Iseenda oht
Me meediast kirjutati ja räägiti aasta lõpus tavapärasest enam. Räägiti ja kusagile välja ei jõutud mu meelest. Kultuuris ja kultuuriga on nii, et see ei ole kindlasti võistlus. Kultuur on loovus ja kui loomisprotsessis hakkab looja ennast sundima ikka ja ikka parema tulemuse nimel, siis ei ole ta vaba ja varem või hiljem jookseb ennast puruks. See on ka, jah, et katki olles on loovatel valusam olla ja sellest valust päästab vaid valu valamine romanssi. Olgu selleks siis luuletus, sümfoonia, maal või suurroll…
Märkamisaeg ja ärkamisaeg. Mul on tunne, et kogumisaega on vähe. Tasakaalu puudus hirmutab. Liiga kiiresti läheb kõik. Valed uputavad me rahva ära. See kodanikuühiskonna virr-varr, mis me demokraatia ja sõnavabaduse kinnitus nagu oleks. Mäletan, kuidas Karla katedraalist Solarise keskus sai. Allkirju korjati ja selle vastu loosungitega protestiti.
Hiljuti tekkis Balti jaama suurde inimeste jaoks mõeldud ootesaali Selveri pood ilma igasuguse kobinata. Ja päike tõuseb taas ostukorvist. Ma ei saa Raplast Tallinna sõitvas rongis istumisplatsi sellest hoolimata, et kogu me meedia sellest räägib. Keegi on olnud saamatu, keegi on kiirustanud, keegi ei ole arvestanud… Kes see keegi on? Vahel öeldakse lolluse vabanduseks, et aeg on teine ja ju siis nii peab. No ei pea päris kindlasti.
Majakovski kirjutas: hundina sind pureksin, bürokraatia. Meil enam ei piiksatatagi seadustest, mis tehtud nii, et need, kellele need mõeldud, sellest aru ei saa. 21.sajandi kantseliidi näited on toredad, olgu neid siin kaks, Raplast ja Tallinnast. Kui Rapla tulekahju pressiteate “tulekahju kustutati, mille tagajärjel hävis puukuur” tegi magister, siis Tallinna linna oma… Me riigi pealinna koduleheküljel oli veel hiljuti selline pressiteade (või on selle nimi informatsioon): „Lgootne toitumine. Pöördige tähelepanu! Lp. Lapsevanemad, Lgootse toitumise dokumendid võib esitada 10.01-14 ni“. Arvan, et selle allikas on mingi kõrgepalgalise doktorikraadiga ametniku omailm. Tänaseks on see lollus ära koristatud. Rumaluse avastas Eesti üks parimaid raamatutoimetajaid Jaakko Hallas. Nagu heale toimetajale kohane, viskas ta leitu üle nalja ja seletas käkerdise ka ära: „Hiinapäraselt oleks “ju hui” (Льгота по-китайски 优惠 (юхуй): http://dictionary-economics.ru/…/%D0%9B%D1%8C%D0%B3%D0…“, kes veel ei mõistnud, siis see lgootne on värd venekeelsest sõnast Льгота , kasu. Ütles siis veel, et ametnik ei ole isiksus…
Sellises riigis me elame. Ja ma tunnistan Rauda, kes arvab, et me oleme kõige suurem oht iseendale. Mind ei hirmuta noorte soov minna siit välismaale. Ma noorena Nõukogude Eestis ka unistasin Ameerikasse minekust ja kui lugesin impressionistide elust, tahtsin Pariisi. Las nad lähevad, need noored, aga oma vanu, nende vanemaid ja vanavanemaid võiks riik küll mingite hoobadega siin hoida nii, et neil lastel oleks, kuhu (ja mis veel tähtsam, kelle juurde) tagasi tulla.
Ei saa kokku
Ma endale aasta lõpus kinkisin teatrietenduse kinomaja kohvikus „Sinilind“. Etenduse nimi on „Tuvi“ ja selle zanrimääratlus on “katastroof kolmes vaatuses”. Autor on Andri Luup. Lavastas Maria Peterson. Sealt selle eelneva jutu kinnituseks kaks viidet vaid. Tegevus käib teatris, kus direktori ainus eesmärk on see, et teatrit kinni ei pandaks, ja et ta ajaks välja kaasaegse pöördlava. Selline karussell. Ja teine stseen, see peaks olema taas me aega iseloomustavalt inimestele kohustuslik näha, kuidas vana näitleja Aleksander Eelmaa mängitud vana näitleja ei taha noore kunstnikust lavastaja käsu peale etendusel pükse jalast võtta. See, kuidas Aleksander seda mängib ja lõpuks ähvarduste ja põhjenduste ja sunni ja eneseusalduse puudumise tõttu ongi valmis tilli paljaks võtma, on võimas üldistus.
Ja jälle taban ma ennast siin kirjutamas mu jaoks põhitõde: maailm koosneb vanadest ja noortest inimestest ja üha vähem on kohtasid, kus nad kokku saaksid ja päris asjadest kõneleksid.
Vaadake seltskonnakroonika pilte konjakikontserdist Estonias ja pilte Raadio 2 aastahiti valimistelt, siis saate illustratsiooni juurde mu jutule. Kui me oleme sidustamata ja kokku ei saa, siis on me suu nii ehk teisiti suletud. Vanad inimesed ja noored on ühtemoodi, mõlemad grupis kipuvad arvama, et on kõige targemad. Kuidagi võiks kokku saada ja koos vaikida pisut. Ja siis rääkida.
Meil on vanasõna “suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbse pesagi”. Usun üpris kindlalt, et suuga jah suuri linnu ehitatakse, aga need jutud peaksid olema tõesti põlvkondade ülesed. Praegu on kõik vanad ühe nimetajaga iseloomustatud penskarid ja muidugi on noorus pealiskaudne ja üleolev ja hukas. Ja mis siis, et see eelnev on peaaegu puhas vale, ikka kiputakse seda uskuma.
Imelik rahvas oleme. Keegi ei usu horoskoope, aga… kõik loevad. Ma erinevalt meediaõppejõud Barbi Pilvrest usun veel, et ajakirjanduslikku kvaliteeti saab müüa. Ma siin ikka pean taas seletama, et Pilvre Postimehe muutustest rääkides väitis, kuidas tema ei usu, et ajakirjanduslik kvaliteet ajalehe müüginumbreid võib tõsta. No ikka see, et Mang müüb ja kuriteod ja paljas naine ja lööv pealkiri ja lühidus… Kui Pilvre tõesti seda ise usub, mida ta räägib avalikkusele, ei tohiks ta sellise maailmavaatega noori õpetada. Vanu ehk juba võib.
Rohkem tuleks seda olevikus elamist meil harjutada. Muidu uitame kas minevikus või tulevikus. Ja seda, mis on, ei olegi aega märgata.
Ja vahel võib tõesti suu kinni teipida, et Eesti säiliks. Ja karjuks siis.