Lugu ilmus TMK detsembri numbris. Siin väiksed lisandused küll.

Olukorrast teatris 2013. aastale tagasi mõeldes.

Hakkasin seda lugu Teatrikülge jaoks kirjutama ja võtsin ette novembri lõpus ajakirja Teater Muusika Kino jaoks kirjutatud ankeedivastused ja leidsin, et pooltesit kuud lisaks teatrivaatamist, on mu mõtteid vaid kinnitanud. Alljärgnevas on puudutamata vähemalt kaks tähtsat suunda me teatris, pihtimuslikud lavastused ja monoteater. Mõlemad nõuaksid pikemat käsitlemist. Nimetamist väärib Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa india igatsusest kantud tükk, mis sab sellise ühe eestlaste põlvkonna loo mõõtmed.

Permis lavastajate festivalil, läinud aasta oktoobris, ütles meister Adolf Šapiro oma noortele kuulajatel muu hulgas:„Stanislavskil on suurepärane tees: teisejärgulist tuleb mängida kui kõige tähtsamat, aga peamist kui teisejärgulist. See on geniaalne. Me oleme selliste ütlemistega harjunud ja tihtipeale ei mõtle nende sisule. Minu meelest tuleb neisse suhtuda väga tähelepanelikult.“

Mulle tundub selle meelde tuletamine, õigemini meeles hoidmine tähtis ka Eesti teatri kontekstis täna.

Pean mitte just väga hästi õnnestunud „Ugala“ lavastusest hoolimata hooajal 2012/13 lavale jõudnud algupärastest näidenditest parimaks Tõnu Õnnepalu „Sajandit“. Loodan, et keegi veel võtab sajandi imet ja inimesi tabada kunagi.

Viljandis nägin ka teist mu jaoks tähtsat näidendit, Martin Alguse kirjutatud „Ariosot“. Taago Tubin oli selle lavastanud vanasse seltsimajja, eelmisesse Ugala teatri kodusse ja see oli väga hea lavastus, mis kahjuks vähe tähelepanu sai ja mida kahjuks vähe mängiti.

Viljandi kultuuriakadeemia ja Ugalaga on seotud ka selle teatriaasta kõige tähelepanuväärsem debüüt. Vallo Kirs näitas teatriruumi sisenedes, et on lavastaja, kes kohe tulles kuulub me lavastajate ülemisele korrusele. Seda ilma mingite mööndusteta. Mehe kaks lavastust, „Idioot“ ja Vargamäele lavastatud „Vanad ja noored“ on mõlemad hooaja heade lavastuste tipus.

Hea lavastaja oskuste reas on üks tähtsamaid oskusi näha ja aidata näitlejaid. Vallo Kirsil see näitejuhi närv on, Vargamäelt tulevad ka mu selle aasta kaks enim meelde jäänud näitlejatööd.

Ajal, kui maailmas seadustatakse samasooliste abielusid, julgeb, vaat siin ma rõhutan sõna “noor”, lavastaja maailmaeluruumis trikitamata näidata seda, mis jääb, või mis vähemalt võiks väärtushinnangutes olla igavene. Just ses lavastuses sünnivad tipprollid Peeter Jürgensil ja Adeele Sepal. Osatäitmised teeb eriliseks see, et mõlemad, nii noor näitleja kui vana ei mängi skeemi, vaid elavat inimest. Ja tundub, et see, mida nad meile laval näitavad ja ütlevad, on ka nende endi jaoks päris. Võluv väline nappus.

Ka mu sel aastal märgatud parim teatrikunstnik on Viljandi märgiga. Jaanus Laagriküll. Tema kujundas eelkõneldud „Idioodi“ ja Ugala teatri „Ladu“ mängitakse tema kujundatud ruumis, mis lavastusele kunstilise mõõtme annab. Jaanus Laagriküll on ka Anija mõisas mängitud „Tokerjate“ kujunduse autor. See viimane näitab kunstniku ruuminägemist ja -taju sootuks teise nurga alt. Mastaapsuse ja lavasügavuse olulisust just teatrikunstis näitab aga seegi. Tammede vahel paiknev pöördlava mõisapargis jääb. Justkui elukarussell keerleks…

Uku Uusebergi kaks vaadeldavasse ajavahemikku mahtuvat lavastust on muu hulgas justkui tõestuseks, et mees ka teiste kirjutatud tekstide lavastamisega suurepäraselt hakkama saab. Nii „Kevadine Luts“ Draamateatris kui „Paplid tuules“ Vanemuises torkavad silma just näitlejatööde poolest, selle poolest, et mängitakse kokku. Uku Uusberg on mõlema lavastuse juures pööranud suurt tähelepanu tööle näitlejaga, näitejuhtimisele. See on eriline selle poolest, et me kiirustavas ajas, kahjuks ka teatris selleks enam väga aega ei leita. Et sõnapaar “näitejuhi töö” sõnakõlksuks ja sisutühjaks ei jääks, siis: Uku Uusberg püüab näitlejaid nende tavapärasest headusest tavapäratult heaks aidata. See on huvitav, ma usun, et vaatajatele ja veel parem näitlejatele. Vaatasin 2013.aasta detsembris 2011. aasta detsembris esietendunud Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidendit „Kuni inglid sekkuvad“ taaskord. Lavastus oli ikka uus ja kindlasti suurem kui esietendusel. Oli ja mõjus seekord kui Felliini film.

Märt Meosest ja teatrist R.A.A.A.M ei saa ka sellel aastal mööda, mehe suurim, ehk tuleviku alusmüüri laduv tegu on kahe vene lavastaja meistriklassi korraldamine. Lev Erenburg ja Andrei Mogutši on Vene teatri tänased tipplavastajad ja lisaks oma erialastele oskustele ja teadmistele on mõlemad mehed isiksustena suured.

R.A.A.A.M i produktsioon on ka viimase aja huvitavaim tõlkenäidend, Bulgaaria dramaturgi Hristo Boychevi „Titanicu orkester“. Lisaks näidendile on ka lavastus järjekordne õnnestumine lavastaja Madis Kalmeti heade lavastuste reas. Madis Kalmet on kindlasti viimastel aastatel just vabakutselisena ennast stabiilse ja targa lavastajana tõestanud. Sellesse hooaega jään ka tema tehtud ka Rakvere teatri lavastus „Leegionärid“. Kui võtta lavastaja ja lavastuste kvaliteedist rääkides alusaks vaid need kaks täiesti erinevat näidendit, siis peab Kalmeti auks ütlema, et ta tabab näidendi sisemist kõnet ja keelt, oskab seda ise eristada, oskab leida endale olulise, oskab seda laval aktsenteerida ja, mis peamine, suudab selle muu hulgas ja ennekõike näitlejatele arusaadavaks teha. Just see kannab häid lavastusi.

Kuidagi ei saa mööda vaadata ka sellest, et just R.A.A.A.M andis lavastaja Kertu Moppelile võimaluse kutsuda appi oma kursusekaaslased ja dramaturg Maria Lee Liivak, et saaks sündida tema seni parim lavastus „ Mõnikord on kõik nii selge“.

Ma seekord parima muusikalise kujundusega lavastuste seast tooksin esile Ivar Põllu ja meeskonna Tartu Uues teatris tehtud „Autori surma“. Siin pean küll kohe ennast parandama ‒ see on parim muusikalise kuulmisega tehtud lavastus. On muusikaline suurvorm, mis tehtud väikese koosseisuga. Elamus kindlasti just tänu koos- ja kokkumängule, pillimeesteks Ardo Ran Varres, Helgur Rosenthal ja Mart Aas.

Kuhugi samasse õnnestumiste riiulile paneksin Ingomar Vihmari Draamateatris lavastatud Eric-Emmanuel Schmitti näidendi „Külaline“. Klassikaline, heade näitlejatöödega lugu väärikusest olude kiuste.

Vaadeldavasse aega jääb ka Mait Jooritsa esimene lavastus „Suvi ja suits“ Rakvere teatris, mis taas üks märkimist väärt debüüt. Märkimisväärne selle poolest, et noor mees ei tule teatrisse lammutama, vaid ehitama. Lisaks teeb ses lavastuses harjumuspäraselt teistsuguse rolli Kristo Viiding.

Kaks Hamletit jääb vaadeldavasse aega. Lavastaja Roman Baskin annab oma lavastusele tänase petu energia ja sünnib Üllar Saaremäe Hamlet, selline sisemiselt keev ja seda ka välja näitav. Priit Võigemasti Hamlet (jah, ma ei räägi seekord lavastusest, vaid osatäitmisest, sest kogemata ma just sellele etendusele sattusin, kus Priit “püstolit tegi” haigestunud Alo Kõrve asemel) oli sootuks teine tüüp ja nähtud etendus just trupi toetuse ja tundliku kaasamängimise tõttu eriline. Evelin Võigemasti tundlik ja valus Ophelia väärib samuti märkimist suurte seas vaadeldaval perioodil.

Ma me juhtivteatrite ja lavastajate Stoppardi „Utoopiates“ kahjuks meediakajastustes kõneldud ja kirjutatud imet ei tabanud.

 

***

Mu meelest on küll üks oht tänases teatris ja see on ületootmine. Teatri eesmärk peaks olema loomine ja loomingu tulemuseks kunst. Teater ei ole tehas ega näitlejad liinitöölised, lavastajatest rääkimata. Tendentsina on märgata seda suhtumist, et riigi stabiilse toetusega teatrid jooksevad publikule meeldimiseks tormi, projektiteatrid aga julgevad riskida sagedamini. Andrei Mogutši selgitas oma meistriklassi õpilastele, et kui näitleja võtab endale ülesandeks publikule meeldida, siis ei ole ta oma osast õigesti aru saanud… kui just irjanik ei ole tegelase sisse kirjutanud seda soovi.

Alustasin seda lugu, tsiteerides Adolf Šapirot, ülitore on temaga ka lõpetada: „Kartke selgust, kui alustate. Ebaselgus aktiviseerib arusaamise protsessi. Näiteks ukse võti ‒ kui teil uks avaneb korralikult, siis te enamasti ei tea, milline see võti on, mis ukse avab. Avate ukse, astute tuppa ja elate palju aastaid nii, et ei pööra võtmele mingit tähelepanu. Alles sel hetkel, kui uks ei avane, te vaatate võtit. Vaatate ust, proovite veel, tegutsete ja küsite, mis lahti on, kas see võti on vale, mida temaga peale hakata. Algab loominguline protsess probleemi lahendamiseks.“

Teatris näeme.